Igivana ütlus. Niivõrd igivana, et võimatu isegi tuvastada, millise rahva mõttevaramusse algselt kuulunud on. Ehk isegi keskaegne mugandus mõnest antiikaegsest mõtteterast.
Ometi tõde, mis inimkonnal kõige sagedamini meelest ära läheb nii makro- kui mikrotasandil. Suures maailmas algavad sellest sõjad, väikeses maailmas perekonna- või töötülid.
Kõik on lihtne ja loogiline seni, kuni midagi väärtuslikku luuakse koos ja ühiste väärtuste alusel, vastastikku nurki maha nühkides, ühiselt panustades nii töös kui rahas ja vaeva nähes. Luues lõpuks midagi sellist, mida ühiselt nautida.
Kõik on hästi seni, kuni ühel päeval astub sisse uus tulija, kes teatab, et talle siin meeldib hirmsasti olla ja elada küll, ainult et omadel tingimustel. Et see, mis enne käis niimoodi, käib nüüd naamoodi ja vastupidi.
Loomulikult ajab see vanadel olijatel karva vastupäeva turri.
Sama muster kordub nii rahvussuhetes kui peresuhetes. Kui minna elama võõrale maale, tuleb kohaneda sealse kultuuri, keele ja reeglitega. Kui minna elama teise inimese majja, tuleb kohaneda tema reeglitega. Kui minna kuhugi tööle, tuleb aktsepteerida selle organisatsiooni reegleid. Või lahkuda.
Kui võõras kohas hakata kehtestama tulija reegleid, puhkevad konfliktid. Makrotasandil sõjad, peretasandil tülid.
Kui inimene tahab enesele kohta, kus ta võib omaenese reegleid kehtestada, tuleb see tal luua. Kas ostes või üles ehitades. Oma kodu ehitades. Oma firmat luues.
Isegi kodumaad saab valida ainult selle järgi, millega sa kohaneda suudad. Vastupidi pole võimalik, lootes, et su uus kodumaa kohaneb sinuga.
Paratamatus.
reede, 26. november 2010
teisipäev, 23. november 2010
Koerailm
Mitte ei mõista, miks seda nähtust koerailmaks nimetatakse. Üks minu suurtest koertest püsis väljas kümme minutit ja teist ma pole siiamaani suutnud mõjutada õue minema. Korra vaatas ukse vahelt välja ja tagurdas trepist üles tagasi.
Kojusõit oli selle sügise seni hulleim. Nähtavus tuisus paarkümmend meetrit, tattlibe tee ja metsik külgtuul autot õõtsutamas. Seega isegi üllatav, et esimest kraavilist nägin alles kodukülas, rekka külili kraavis, ohutuled vilkumas. Õnneks oli politseimasin juba kohale jõudnud ja seekordne süümepiin et-äkki-peaks-appi-minema jäi ära. Vastik tunne on alati kraavisõitnutest mööda sõites - äkki keegi vajab abi. Iseküsimus, kui palju minusugusest kõrgete kontste ja üle-viie-kilo-tõsta-ei-tohi tegelasest seal ülekahemeetrises kraavis ikka kasu oleks, pärast peab Päästeamet mind ennast sealt välja tõmbama, isegi kui mul õnnestuks ilma kaela või vähemalt jalgu murdmata sinna ronida...
Sellel kurvil on rekkade jaoks kohe eriline külgetõmme, soovituslik (mitte kohustuslik) kiirusepiirang on 70, aga seda ei järgi keegi. Ja pea igal talvel on seal keegi külili, kui mitte rattad taeva poole. Naabrimeeski kommenteeris FB-s, et restoranikurvi talihooaeg on avatud, mida seekord jagatakse - autosid, kartuleid, kala, ehitusmaterjale - kõike seda on seal vedelemas nähtud. Kaup ja auto viiakse tavaliselt minema, tükid, katkised rehvid ja muu sihuke jäetakse kohalikele koristada. Mida me igal kevadel küla koristuskampaania ajal vaikselt ropendades muidugi ka teeme. Naabrid küll arvasid, et rohkem jäätmejaama ei vii, paari aasta pärast peaks järelejäänud tükkidest saama küla oma järelhaagise kokku panna küll.
Kojusõit oli selle sügise seni hulleim. Nähtavus tuisus paarkümmend meetrit, tattlibe tee ja metsik külgtuul autot õõtsutamas. Seega isegi üllatav, et esimest kraavilist nägin alles kodukülas, rekka külili kraavis, ohutuled vilkumas. Õnneks oli politseimasin juba kohale jõudnud ja seekordne süümepiin et-äkki-peaks-appi-minema jäi ära. Vastik tunne on alati kraavisõitnutest mööda sõites - äkki keegi vajab abi. Iseküsimus, kui palju minusugusest kõrgete kontste ja üle-viie-kilo-tõsta-ei-tohi tegelasest seal ülekahemeetrises kraavis ikka kasu oleks, pärast peab Päästeamet mind ennast sealt välja tõmbama, isegi kui mul õnnestuks ilma kaela või vähemalt jalgu murdmata sinna ronida...
Sellel kurvil on rekkade jaoks kohe eriline külgetõmme, soovituslik (mitte kohustuslik) kiirusepiirang on 70, aga seda ei järgi keegi. Ja pea igal talvel on seal keegi külili, kui mitte rattad taeva poole. Naabrimeeski kommenteeris FB-s, et restoranikurvi talihooaeg on avatud, mida seekord jagatakse - autosid, kartuleid, kala, ehitusmaterjale - kõike seda on seal vedelemas nähtud. Kaup ja auto viiakse tavaliselt minema, tükid, katkised rehvid ja muu sihuke jäetakse kohalikele koristada. Mida me igal kevadel küla koristuskampaania ajal vaikselt ropendades muidugi ka teeme. Naabrid küll arvasid, et rohkem jäätmejaama ei vii, paari aasta pärast peaks järelejäänud tükkidest saama küla oma järelhaagise kokku panna küll.
esmaspäev, 22. november 2010
Elu lugu
Lugesin eile diivanil kõtutades läbi Eve Kivi elulooraamatu "Ma olen elanud". Ei hakka kirisema ega kritiseerima, igal inimesel on õigus oma mälestusteraamatusse kirja panna, mida tema vajalikuks peab ja iga jäädvustus on tükike ajalugu. Meeldis see, et peaaegu puudus näpuganäitamine ja musta pesu pesemine. Lihtsalt killud ühe inimese pikast ja värvilisest elust.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.
pühapäev, 21. november 2010
Pimeduse aeg
Viimasel ajal jääb pidevalt nädalavahetusest üks päev puudu ja kui väheke sel teemal veebis ringi vaatasin, leidsin, et see idee pole sugugi originaalne. Huvitav artikkel selle kohta ja ootamatult palju pooldajaid, minagi sealhulgas. Tea, millal vanas Euroopas keegi selle ära teha julgeks.
Sest tõepoolest, vahet ei ole. Nagunii on kella neljast saadik ühtviisi kottpime ja sama hästi võiks selle õhtupooliku ka tööjuures mööda saata. Eriti muidugi siis, kui selle arvelt ühe vaba päeva juurde saaks.
Mnjah, ammuks see viiepäevanegi töönädal teoks sai. Meie vanemad käisid veel kuus päeva nädalas tööl, siis tulid koju ja hakkasid lapsi kantseldama, käsitsi pesu pesema, suvilat ehitama.
Sellel taustal oleme ikka äpuks jäänud küll. Eile magasin. Kõigepealt kella kümneni. Siis kooserdasin natuke üleval, jõin kohvi, panin teleka käima...ja jäin uuesti magama. Kella kaheni. Õhtul oli karta unetust, aga saun lahendas sellegi probleemi.
Täna tekkis juba tunne, et teeks midagi. Natuke vajalikke tegemisi, koristamist, pesupesu ja otsas see valge aeg oligi. Ime siis, kui mitte midagi ei jõua.
Vähemalt rakuanalüüsid olid puhtad. Seega võib aasta 2010 vist sõravabaks lugeda. Selle üle on ainult hea meel.
Sest tõepoolest, vahet ei ole. Nagunii on kella neljast saadik ühtviisi kottpime ja sama hästi võiks selle õhtupooliku ka tööjuures mööda saata. Eriti muidugi siis, kui selle arvelt ühe vaba päeva juurde saaks.
Mnjah, ammuks see viiepäevanegi töönädal teoks sai. Meie vanemad käisid veel kuus päeva nädalas tööl, siis tulid koju ja hakkasid lapsi kantseldama, käsitsi pesu pesema, suvilat ehitama.
Sellel taustal oleme ikka äpuks jäänud küll. Eile magasin. Kõigepealt kella kümneni. Siis kooserdasin natuke üleval, jõin kohvi, panin teleka käima...ja jäin uuesti magama. Kella kaheni. Õhtul oli karta unetust, aga saun lahendas sellegi probleemi.
Täna tekkis juba tunne, et teeks midagi. Natuke vajalikke tegemisi, koristamist, pesupesu ja otsas see valge aeg oligi. Ime siis, kui mitte midagi ei jõua.
Vähemalt rakuanalüüsid olid puhtad. Seega võib aasta 2010 vist sõravabaks lugeda. Selle üle on ainult hea meel.
neljapäev, 18. november 2010
Töönarkomaaniast ja lumest
Üleeile õhtul tekkis korraks tunne, et töö sai otsa. Kõik asjad liikusid nagu iseenesest, kuhugi polnud vaja oma nina toppida. Kohe läks tuju niruks kah.
Eile tuli selle-eest tööd kapaga uksest ja aknast. Isegi sedavõrd, et olin üle tüki aja sunnitud hilisõhtuni kontoris istuma. Sellest hoolimata oli koju sõites silm säravam ja tuju parem, kui nii mõnigi kord kell viis kontorist lahkudes. Narkomaan oli oma tööannuse kätte saanud.
Pohmell tuli ka muidugi, vähkresin kuni kella üheni öösel unetult voodis ja aju töötas ületuuridel.
Täna hommikul oli maa meiekandis esmakordselt lumevaiba all. Mul pole eelmisel talvel hangitud raskekujuline lumelükkamisallergia siiani üle läinud ja hommikukohvi ajal üritasin istuda seljaga köögiakna poole, et seda WFS-i mitte näha. Pääsu aga polnud, üle õue kiviparketi kepsutades ja garaazist puhast ja kuiva autot võttes püüdsin positiivselt mõelda...veel mõned aastad tagasi oleks hommik alanud läbi pori sumamise ja auto lumest rookimisega.
Tee peal polnud muidugi midagi lõbusat, kraavisolijaid ma eriti lõbusaks vaatepildiks ei pea. Paari kilomeetri järel jäi mulle ette seesama õppeauto ja edasine kulgemine toimus kiirusega 50 km/h, sest vastu tuli katkematu kolonn. Peale Keilat jäi õppeautole omakorda ette traktor, milles õppekas mööda sõita ei julgenud ja kiirus langes kahekümne viieni. Õnneks suutsin ühe sirgema ja tühjema lõigu ajal mööda saata, kuigi kahest pikast autost möödasõit selles koristamata lumepudrus ei ole üldse lõbus. Tunne oli küll selline,et varsti hakkan nende tipptunnil õppesõitjate peale kuhugi avaldusi tegema. Sest mina sain mööda ja normaalse kiiruse sisse, aga järgmised kümme kilomeetrit valitses selja taga täielik tühjus.
Eile tuli selle-eest tööd kapaga uksest ja aknast. Isegi sedavõrd, et olin üle tüki aja sunnitud hilisõhtuni kontoris istuma. Sellest hoolimata oli koju sõites silm säravam ja tuju parem, kui nii mõnigi kord kell viis kontorist lahkudes. Narkomaan oli oma tööannuse kätte saanud.
Pohmell tuli ka muidugi, vähkresin kuni kella üheni öösel unetult voodis ja aju töötas ületuuridel.
Täna hommikul oli maa meiekandis esmakordselt lumevaiba all. Mul pole eelmisel talvel hangitud raskekujuline lumelükkamisallergia siiani üle läinud ja hommikukohvi ajal üritasin istuda seljaga köögiakna poole, et seda WFS-i mitte näha. Pääsu aga polnud, üle õue kiviparketi kepsutades ja garaazist puhast ja kuiva autot võttes püüdsin positiivselt mõelda...veel mõned aastad tagasi oleks hommik alanud läbi pori sumamise ja auto lumest rookimisega.
Tee peal polnud muidugi midagi lõbusat, kraavisolijaid ma eriti lõbusaks vaatepildiks ei pea. Paari kilomeetri järel jäi mulle ette seesama õppeauto ja edasine kulgemine toimus kiirusega 50 km/h, sest vastu tuli katkematu kolonn. Peale Keilat jäi õppeautole omakorda ette traktor, milles õppekas mööda sõita ei julgenud ja kiirus langes kahekümne viieni. Õnneks suutsin ühe sirgema ja tühjema lõigu ajal mööda saata, kuigi kahest pikast autost möödasõit selles koristamata lumepudrus ei ole üldse lõbus. Tunne oli küll selline,et varsti hakkan nende tipptunnil õppesõitjate peale kuhugi avaldusi tegema. Sest mina sain mööda ja normaalse kiiruse sisse, aga järgmised kümme kilomeetrit valitses selja taga täielik tühjus.
reede, 12. november 2010
Abiks algajale tööotsijale
Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
neljapäev, 11. november 2010
Noppeid
Nagu kusagil juba öeldud, kellakeeramine mind isiklikult ei sega, ma keeran mõnikord kella mitu korda nädalas. Aga juba mitu õhtut on mind vaevanud mõte, miks on küll vaja seda kella keerata selles suunas, et pärast kellakeeramist on võimalik hommikul puhanud nägemisega valges tööle sõita ja õhtul, kui silm juba niigi väsimusest krillis, peab kottpimedal maanteel laveerima. Eriti üleeile õhtul, kui sadas mingit jäist tatti, mis polnud vihm, lumi ega lörts ja nähtavus vastutulijate pimestavas valgusjoas oli heal juhul kümme meetrit ette.
***
Kohutavalt ajavad muigama viimase aja ülihaledad reklaamikampaaniad. Terve linn (ja ajalehed) olid hiljuti täis ühe pakendifirma reklaami ja ma ei taha teada, mis nad selle kõige eest reklaamiagentuurile maksid. Sest me ise oleme selle firmaga parasjagu aastatepikkusi suhteid lõpetamas, põhjuseks järjest viletsamaks muutuv tootevalik ja küündimatu klienditeenindus. Äkki oleks mõistilik olnud enne reklaamifirma palkamist hoopis kitsaskohad kaardistada?
Teine kohutavalt naljakas reklaamielamus oli AirBalticu lennukis, kus jagati sooduskuponge 32" teleka ostmiseks, 50 eurot oleks tulnud lennukis maksta, ülejäänud ülekandega ja teler oleks tasuta koju toodud...ainukesed hädad olid selles, et see kupongiga müüdav telekas oli neli ja pool tuhat krooni kallim kui sama mudel poes ja ma hästi ei usu, et keegi lennukis nii meeltesegadusse satub, et tee pealt pea topelthinnaga telekas osta.
***
Hirmsasti tahaks raha ära anda. Palju seda ei ole, paarkümmend krooni metalli. Panka sellepärast sõita ei viitsi ja heameelega annaks mündipudi kuskile heategevuskasti. Aga tundub, et ka selleks tuleks Tallinna sõita ja selleks pole aega ega viitsimist. Keilast pole ma suutnud ühtki annetuskasti leida ja mujale praeguse graafiku juures ei satu.
***
Kolleegidest Aafrika-reisijad jõudsid tagasi, väsinud, äraloksutatud, päevitunud ja kõhuvalus. Siiamaani reisipalavikus ja -vaimustuses. Aga ühes olen ma kindel, peale nädalast elu Mosambiigi külas ilma vee ja elektrita ei arva nad enam mitte kunagi, et Eestis on halb elada :). Järgmisel aastal saadame järgmise satsi tõelist vaesust vaatama.
***
Ja viimasel ajal on tunne, et peaks blogi üldse Twitterisse kolima. Ainult lühikesed mõtted tulevad pähe.
Sel nädalavahetusel on ehk võimalik välja puhata. Minul. Teised töötavad.
***
Kohutavalt ajavad muigama viimase aja ülihaledad reklaamikampaaniad. Terve linn (ja ajalehed) olid hiljuti täis ühe pakendifirma reklaami ja ma ei taha teada, mis nad selle kõige eest reklaamiagentuurile maksid. Sest me ise oleme selle firmaga parasjagu aastatepikkusi suhteid lõpetamas, põhjuseks järjest viletsamaks muutuv tootevalik ja küündimatu klienditeenindus. Äkki oleks mõistilik olnud enne reklaamifirma palkamist hoopis kitsaskohad kaardistada?
Teine kohutavalt naljakas reklaamielamus oli AirBalticu lennukis, kus jagati sooduskuponge 32" teleka ostmiseks, 50 eurot oleks tulnud lennukis maksta, ülejäänud ülekandega ja teler oleks tasuta koju toodud...ainukesed hädad olid selles, et see kupongiga müüdav telekas oli neli ja pool tuhat krooni kallim kui sama mudel poes ja ma hästi ei usu, et keegi lennukis nii meeltesegadusse satub, et tee pealt pea topelthinnaga telekas osta.
***
Hirmsasti tahaks raha ära anda. Palju seda ei ole, paarkümmend krooni metalli. Panka sellepärast sõita ei viitsi ja heameelega annaks mündipudi kuskile heategevuskasti. Aga tundub, et ka selleks tuleks Tallinna sõita ja selleks pole aega ega viitsimist. Keilast pole ma suutnud ühtki annetuskasti leida ja mujale praeguse graafiku juures ei satu.
***
Kolleegidest Aafrika-reisijad jõudsid tagasi, väsinud, äraloksutatud, päevitunud ja kõhuvalus. Siiamaani reisipalavikus ja -vaimustuses. Aga ühes olen ma kindel, peale nädalast elu Mosambiigi külas ilma vee ja elektrita ei arva nad enam mitte kunagi, et Eestis on halb elada :). Järgmisel aastal saadame järgmise satsi tõelist vaesust vaatama.
***
Ja viimasel ajal on tunne, et peaks blogi üldse Twitterisse kolima. Ainult lühikesed mõtted tulevad pähe.
Sel nädalavahetusel on ehk võimalik välja puhata. Minul. Teised töötavad.
pühapäev, 7. november 2010
Berliini ja tagasi
Kell on kaks, ja veerand tundi tagasi väljuma pidanud Stockholmi lennule kestab ikka veel pealeminek. Viimaste nädalate pommidejamad on vist kõigi Euroopa lennujaamade turvateenistused tagajalgadele ajanud ja hilineb enamus lende. Õnneks pole mul kiiret kuhugi, plaani järgi on edasilend Tegelisse alles kolme tunni parast. Pooletunnise hilinemisega tõuseme õhku, imetlen novembrialguse kohta tõeliselt imekaunist ilma, päike särab ja õhk on kristallselge. Üritan kusagil all olevat kodu tuvastada, aga ei leia, puud on ees, küll on selgelt äratuntav nii töökohahoone kui hiljem Paldiski reaktori hoonehiiglane.
Stockholmis suundun lennukist väljudes rahuga juba tuttava suitsuruumi poole, mis, nagu selgub, on vahepeal poole suuremaks ehitatud. Pean tunnistama,et pole kunagi pidanud mõttekaks lennata mõnetunniseid lende äriklassis, ühinedes siinkohal H.H.Luige arvamusega, et äriklassis lendamine oleks arukas siis, kui keegi suudaks tõestada, et äriklass jõuab kiiremini kohale. Olen olude ehk puuduvate odavamate piletite voi lennu ülebookimise tõttu nii mõnigi kord äriklassis lendama sattunud, aga sellest, mis seal neli korda turismiklassist rohkem maksab,pole siiani aru saanud. Teine asi on muidugi pikad lennud, kus unistaks lausa esimesest klassist, kui tengelpung vaid kannataks. Küll aga olen nõus rohkem maksma, et lennata vahemaandumistega suitsetajasõbralikes lennujaamades nagu Helsinki ja Stockholm ja võimalusel valtida Kopenhaagenit ja Oslot, mis suitsuruumide täieliku puudumise tottu ooteaja hiina piinaks muudavad. Olen taiesti nõus,et igal pool ei pea saama suitsetada, aga lennujaamade kinniste tsoonide suitsuvabaks muutmisega olen nõustuksin alles siis, kui seal keelataks ka alkoholi müük ja tarbimine ning kolesteroolirikas toit. Siis oleks asi õiglane ja kõiki ahistataks ühtviisi. .
Niisiis sussitan oma nikotiinikepikese ara ja lähen ekraane uurima ning avastan, et minu lennu numbri taga seisab tulikirjas cancelled. Hetkeks tekib lootus,et ehk viib eesti õhk mu kohe koju tagasi...kahjuks leiab SAS mulle koha poole tunni parast valjuva Air Berlini pardal. Läheb kiireks ja mind saadetakse seiklema kohtadesse, kuhu reisijaid tavaliselt omapäid ei lastagi. Instruktsioonid on nagu spioonifilmis ,mine sinna väravasse, vajuta seda nuppu, siis lasku trepist alla, vajuta veel üht nuppu ja siis tuleb mingi aja parast buss ja viib su kuhugi...lippan kiirkõnnil labi inimtühjade koridoride ,aga Suur Vend jalgib mu liikumist, sest lukus uksed avanevad nagu nõiavael, kuigi näha pole kedagi. Vajutan inimtühjas varavas loodetavasti ikka õigele nupule ja tulebki buss ja viib mu ainukese sõitjana teise terminali. Annan mulle kaasa antud lipiku väravapoistele, kes klõbistavad veidi arvutil ja ütlevad, jess, koht 19c, pardakaarti ma ei saagi ja tunnen end väheke lennukijänesena.
Lendan Air Berliniga esmakordselt ega saa aru, miks seda Ryanairiga samasse partaking pannakse. Lennuk on Airbus 319, nii uus, et lõhnab veel tehase järgi nagu uus auto. Pardaletulijatele pakutakse kommi ja hiigelvalikus ajalehti ja ajakirju, kahjuks kull vaid saksakeelseid. Kohv, tee ja vesi on tasuta, kõrvale soolased või magusad küpsised. Napilt pooleteisetunnise lennu valtel näidatakse laest alla laskunud ekraanidel Mr.Beani, seejarel Kahte ja poolt meest ja lopuks veel multikaid. Kõrvaklapid maksavad kolm eurot ja neid ma ei vota, ma ei saaks saksa keelest nagunii piisavalt aru. Kõlakad käivad, et Air Berlin hakkab järgmisel aastal Tallinna lendama ja sellisel juhul kasutaksin nende teenust küll meeleldi.
Berliinis sajab raju paduvihma ja nagu kiuste jääb lennuk kusagil keset platsi seisma ning terminali tuleb läbi lompide ja kaelakallava kose lipata. Raputan end nagu märg koer ja uurin lähimast poest vihmavarjude olemasolu ja hinda, aga pean 28-eurost Samsonite varju mõttetult kalliks. Olen algselt plaaninud takso võtta, kuid teokiirusel venivat reedeõhtust liiklust vaadates otsustan ühistranspordi kasuks, lennujaama ekspress viib kiiresti lähimasse raudteejaama ja majade kohal kulgev S-Bahn ja maa all liikub U-Bahn viivad igal juhul kiiremini kohale kui ummikutes istuv takso. Raudteejaamast ostan ka vihmavarju, hinnavõit võrreldes lennujaamaga 20 eurot, aga loomulikult jääb vihm kohe järgi niipea, kui ma end varjuga varustan...paarikilomeetrine jalutuskäik Mahlsdorfi raudteejaamast sihtpunkti kulgeb küll lompide vahel põigeldes, aga vähemalt ei saja midagi pähe.
Laupäevased tööasjad lähevad ilusasti. Palju infot. Mõnda inimest pole aastaid näinud, kallistame. Palju positiivset energiat, mida mul ausalt öeldes oli hädasti vaja.
Tagasi taas raudteede ja bussiga. Laupäevaõhtune Tegel on üsnagi inimtühi. Tegeli turvakontroll on taas tähenärimise lainel. Kui eelmine kord konfiskeerisid nad mu tulemasina, siis seekord tulemasinad neid ei huvita, küll häirib neid käsipagasis olev Swisscard, millega ma olen pool maailma läbi lennanud. Lõrisen, et see on lubatud ja imekombel jäävad nad ka kohe nõusse. Enne linti viskan veel ära rohelise tee pudeli, mis maksis supermarketis 59 eurosenti, kohe teisel pool turvaväravat asuvast automaadist on võimalik uus samasugune osta, aga nüüd juba kolme euro eest. Ka rurvavärav on nii viimase vindi peale keeratud, et kõik piiksub, rinnahoidja kaared, kingad, isegi hõbesõrmus...võib-olla neile lihtsalt meeldib inimesi patsutada?
Lennufirma on seekord Air Baltic, millest ma suuremat lugu ei pea. Minu ees istub kolm põrguingli välimusega soomlast, pikad võidunud juuksed hobusesabadesse köidetud, nad on juba lennukisse jõudes joogised ja ostavad ära vist kogu stjuuardessikärus leiduva õlle, hiljem näen neid ka Riias baaris ja hiljem enam ei imesta eriti, kui soomlasi valjuhääldite kaudu taga otsima hakatakse...inglikesed on vist kuhugi tudule jäänud. Ise lähen paaritunnise ooteaja sisustamiseks turvatsoonist välja, sees pole nagunii midagi teha ja suitsuruumi ka ei ole.
Kesköine lend Riia-Tallinn on nagu kabjahoop Air Balticu niigi kõikuvale majandusolukorrale, sajakohalises lennukis on vaevalt tosinkond reisijat. Sajab jäidet, on kõvasti külmem kui Riias, vastu tulla lubanud ekskaasa jääb mõned minutid hiljaks, ootan väljas, sest mina küll ei suuda mersut esitulede järgi teistest autodest eristada, aga autos on soe ja mul on hea meel, et ta üldse viitsis kell üks öösel mulle vastu tulla ja ma ise ei pea rooli istuma...koju jõudes on teised alles saunaskäiku lõpetamas ja sauna sooja hoidnud, räägme kella neljani hommikul juttu, siis läheb haigutav eks minema ja ma käin veel korra laval, siis pesema ja sügavasse unenägudeta unne. Pühapäevane uni kestab kella üheteistkümneni ja kogu päev läheb laisavõitu uimerdamisele.
Ja kui mõni täpitäht nüüd kusagilt vahel ära jäänud on, siis enamus sellest tekstist on kirjutatud HTC Wildfirel, ekraaniklaviatuuri pisitillukestel tähtedel tippimine nõudis natuke harjutamist ja seda kohta pole ma ka veel üles leidnud, kust teksti ennetav sisestus maha võtta. Kergema pagasi huvides polnud mul seekord ei laptopi ega fotokat kaasas, HTC kaamera nõuab ka harjutamist, seni on korralike piltide saamisega raskusi...aga nii mõnus oleks, kui poole kotitäie tehnikakolu kaasastassimise asemel saaks ühe pisikesega mõnikord hakkama.
Stockholmis suundun lennukist väljudes rahuga juba tuttava suitsuruumi poole, mis, nagu selgub, on vahepeal poole suuremaks ehitatud. Pean tunnistama,et pole kunagi pidanud mõttekaks lennata mõnetunniseid lende äriklassis, ühinedes siinkohal H.H.Luige arvamusega, et äriklassis lendamine oleks arukas siis, kui keegi suudaks tõestada, et äriklass jõuab kiiremini kohale. Olen olude ehk puuduvate odavamate piletite voi lennu ülebookimise tõttu nii mõnigi kord äriklassis lendama sattunud, aga sellest, mis seal neli korda turismiklassist rohkem maksab,pole siiani aru saanud. Teine asi on muidugi pikad lennud, kus unistaks lausa esimesest klassist, kui tengelpung vaid kannataks. Küll aga olen nõus rohkem maksma, et lennata vahemaandumistega suitsetajasõbralikes lennujaamades nagu Helsinki ja Stockholm ja võimalusel valtida Kopenhaagenit ja Oslot, mis suitsuruumide täieliku puudumise tottu ooteaja hiina piinaks muudavad. Olen taiesti nõus,et igal pool ei pea saama suitsetada, aga lennujaamade kinniste tsoonide suitsuvabaks muutmisega olen nõustuksin alles siis, kui seal keelataks ka alkoholi müük ja tarbimine ning kolesteroolirikas toit. Siis oleks asi õiglane ja kõiki ahistataks ühtviisi. .
Niisiis sussitan oma nikotiinikepikese ara ja lähen ekraane uurima ning avastan, et minu lennu numbri taga seisab tulikirjas cancelled. Hetkeks tekib lootus,et ehk viib eesti õhk mu kohe koju tagasi...kahjuks leiab SAS mulle koha poole tunni parast valjuva Air Berlini pardal. Läheb kiireks ja mind saadetakse seiklema kohtadesse, kuhu reisijaid tavaliselt omapäid ei lastagi. Instruktsioonid on nagu spioonifilmis ,mine sinna väravasse, vajuta seda nuppu, siis lasku trepist alla, vajuta veel üht nuppu ja siis tuleb mingi aja parast buss ja viib su kuhugi...lippan kiirkõnnil labi inimtühjade koridoride ,aga Suur Vend jalgib mu liikumist, sest lukus uksed avanevad nagu nõiavael, kuigi näha pole kedagi. Vajutan inimtühjas varavas loodetavasti ikka õigele nupule ja tulebki buss ja viib mu ainukese sõitjana teise terminali. Annan mulle kaasa antud lipiku väravapoistele, kes klõbistavad veidi arvutil ja ütlevad, jess, koht 19c, pardakaarti ma ei saagi ja tunnen end väheke lennukijänesena.
Lendan Air Berliniga esmakordselt ega saa aru, miks seda Ryanairiga samasse partaking pannakse. Lennuk on Airbus 319, nii uus, et lõhnab veel tehase järgi nagu uus auto. Pardaletulijatele pakutakse kommi ja hiigelvalikus ajalehti ja ajakirju, kahjuks kull vaid saksakeelseid. Kohv, tee ja vesi on tasuta, kõrvale soolased või magusad küpsised. Napilt pooleteisetunnise lennu valtel näidatakse laest alla laskunud ekraanidel Mr.Beani, seejarel Kahte ja poolt meest ja lopuks veel multikaid. Kõrvaklapid maksavad kolm eurot ja neid ma ei vota, ma ei saaks saksa keelest nagunii piisavalt aru. Kõlakad käivad, et Air Berlin hakkab järgmisel aastal Tallinna lendama ja sellisel juhul kasutaksin nende teenust küll meeleldi.
Berliinis sajab raju paduvihma ja nagu kiuste jääb lennuk kusagil keset platsi seisma ning terminali tuleb läbi lompide ja kaelakallava kose lipata. Raputan end nagu märg koer ja uurin lähimast poest vihmavarjude olemasolu ja hinda, aga pean 28-eurost Samsonite varju mõttetult kalliks. Olen algselt plaaninud takso võtta, kuid teokiirusel venivat reedeõhtust liiklust vaadates otsustan ühistranspordi kasuks, lennujaama ekspress viib kiiresti lähimasse raudteejaama ja majade kohal kulgev S-Bahn ja maa all liikub U-Bahn viivad igal juhul kiiremini kohale kui ummikutes istuv takso. Raudteejaamast ostan ka vihmavarju, hinnavõit võrreldes lennujaamaga 20 eurot, aga loomulikult jääb vihm kohe järgi niipea, kui ma end varjuga varustan...paarikilomeetrine jalutuskäik Mahlsdorfi raudteejaamast sihtpunkti kulgeb küll lompide vahel põigeldes, aga vähemalt ei saja midagi pähe.
Laupäevased tööasjad lähevad ilusasti. Palju infot. Mõnda inimest pole aastaid näinud, kallistame. Palju positiivset energiat, mida mul ausalt öeldes oli hädasti vaja.
Tagasi taas raudteede ja bussiga. Laupäevaõhtune Tegel on üsnagi inimtühi. Tegeli turvakontroll on taas tähenärimise lainel. Kui eelmine kord konfiskeerisid nad mu tulemasina, siis seekord tulemasinad neid ei huvita, küll häirib neid käsipagasis olev Swisscard, millega ma olen pool maailma läbi lennanud. Lõrisen, et see on lubatud ja imekombel jäävad nad ka kohe nõusse. Enne linti viskan veel ära rohelise tee pudeli, mis maksis supermarketis 59 eurosenti, kohe teisel pool turvaväravat asuvast automaadist on võimalik uus samasugune osta, aga nüüd juba kolme euro eest. Ka rurvavärav on nii viimase vindi peale keeratud, et kõik piiksub, rinnahoidja kaared, kingad, isegi hõbesõrmus...võib-olla neile lihtsalt meeldib inimesi patsutada?
Lennufirma on seekord Air Baltic, millest ma suuremat lugu ei pea. Minu ees istub kolm põrguingli välimusega soomlast, pikad võidunud juuksed hobusesabadesse köidetud, nad on juba lennukisse jõudes joogised ja ostavad ära vist kogu stjuuardessikärus leiduva õlle, hiljem näen neid ka Riias baaris ja hiljem enam ei imesta eriti, kui soomlasi valjuhääldite kaudu taga otsima hakatakse...inglikesed on vist kuhugi tudule jäänud. Ise lähen paaritunnise ooteaja sisustamiseks turvatsoonist välja, sees pole nagunii midagi teha ja suitsuruumi ka ei ole.
Kesköine lend Riia-Tallinn on nagu kabjahoop Air Balticu niigi kõikuvale majandusolukorrale, sajakohalises lennukis on vaevalt tosinkond reisijat. Sajab jäidet, on kõvasti külmem kui Riias, vastu tulla lubanud ekskaasa jääb mõned minutid hiljaks, ootan väljas, sest mina küll ei suuda mersut esitulede järgi teistest autodest eristada, aga autos on soe ja mul on hea meel, et ta üldse viitsis kell üks öösel mulle vastu tulla ja ma ise ei pea rooli istuma...koju jõudes on teised alles saunaskäiku lõpetamas ja sauna sooja hoidnud, räägme kella neljani hommikul juttu, siis läheb haigutav eks minema ja ma käin veel korra laval, siis pesema ja sügavasse unenägudeta unne. Pühapäevane uni kestab kella üheteistkümneni ja kogu päev läheb laisavõitu uimerdamisele.
Ja kui mõni täpitäht nüüd kusagilt vahel ära jäänud on, siis enamus sellest tekstist on kirjutatud HTC Wildfirel, ekraaniklaviatuuri pisitillukestel tähtedel tippimine nõudis natuke harjutamist ja seda kohta pole ma ka veel üles leidnud, kust teksti ennetav sisestus maha võtta. Kergema pagasi huvides polnud mul seekord ei laptopi ega fotokat kaasas, HTC kaamera nõuab ka harjutamist, seni on korralike piltide saamisega raskusi...aga nii mõnus oleks, kui poole kotitäie tehnikakolu kaasastassimise asemel saaks ühe pisikesega mõnikord hakkama.
neljapäev, 4. november 2010
Killukesi kahest viimasest nädalast
Gent on imeilus linn, iga maja vanalinnas kui kunstiteos. Sinna tahaks tagasi minna. Ja mitte selles mõttes, et ma ju olin juba seal. Ega peaaegu ei olnud küll, kui paarikümneminutiline jalutuskäik välja arvata. Kuna vihma sadas, ei olnud läbi bussiakna mõtet isegi pilti teha.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.
esmaspäev, 1. november 2010
Reisimise glamuur(itus)
On inimesi, kes veedaksid kogu oma elu reisides. Veetes nädalalõppe nädalalõpureisidel ja puhkusi puhkusereisidel ja vahepeal tehes tööd tööreisidel. Ilmselt on selleks vajalik mingi geen, mis minul olulisel määral puudu on.
Ma ei saaks kuidagi väita, et mulle ei meeldiks reisida. Pigem vastupidi, kui ma olen sunnitud liiga kaua kodus konutama, muutun rahutuks ja pahuraks. Aga kui reisimine hakkab muutuma elunormiks, läheb mul ajapikku kops üle maksa.
On piisavalt minulgi tuttavaid, kes ütlevad igatsedes...oo...milline töö, sa saad nii palju reisida. Reeglina piirduvad nende inimeste kogemused mõne toreda puhkusereisiga, kuhu satub harva ja kus kõik on otsast otsani kenasti ära organiseeritud ja korraldatud.
Need inimesed ei ole kunagi oodanud kuus tundi kusagil jätkulendu. Või istunud Luanda lennujaamas kohvri otsas, teadmata, kas lennuk üldse kunagi tuleb. Seisnud kaks tundi turvakontrolli sabas nagu meie reede õhtul Brüsselis. Või siis nagu mu Leedu kolleegid, kes reedel lendasid Brüsselist koju, kahmasid sealt juba eelnevalt valmis pakitud teise kohvri ja sõitsid sellega Mosambiiki. Sellele niinimetatud preemiareisile läksid ka neli meie töötajat, kes oma väljavalitusest muidugi tõsises vaimustuses olid, kui paljudele siis ikka pakutakse võimalust ekvaatorialusesse Aafrikasse sõita ilma, et ise sentigi maksma peaks....ma tahan muidugi näha, kui palju sellest vaimustusest tagasi jõudes alles on, arvestades ühe otsa pea päevapikkust kestvust ja nelja vahemaandumist, Stockholmis, Dar-es-Salaamis, Addis-Abebas ja Pembas. Tagasi täpselt sama marsruuti mööda. Aga mine tea, ehk on inimestele elamus kogu eluks.
Keegi mingis kommentaaris küsis, miks me nii palju lendame. Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastata. Kindlasti saaks vähem ja praegu ma isegi ei saa aru, miks ma äsja nädal aega Belgias istununa pean laupäevaks taas Berliini lendama. Väga Suur Ülemus tahtvat mind näha. Minu meelest me kuu aega tagasi alles nägime. Natuke Väiksema Ülemuse ma saadaksin selle jutuga lihtsalt kukele, aga vaat seda Väga Suurt Ülemust ei saa. Mingil moel on see hierarhia niimoodi välja kujunenud. Nii et olles nädalavahetusel alles kohvri lahti pakkinud ja pesu puhtaks pesnud, hakkan neljapäeval uuesti pakkima. Ja Natuke Väiksema Ülemuse siiras soovitus esmaspäeval vaba päev võtta kahjuks lihtsalt ei toimi, sest selle ringilehvimisega on igapäevatöö pehmelt väljendudes üle pea kasvanud.
No tegelikult on asi võrreldes 2002.aastaga ikka natuke paranenud, siis polnud veel Skype-gi ja iga jumala kuu tuli Amsterdamis käia. Otselende kah polnud ja päevasele nõupidamisel kulus koos lendamise ja lennujaamades istumisele kolm päeva. Amsterdami kesklinnas orienteerun ma siiamaani kasvõi kinnisilmi, Tartus näiteks olen seevastu teatavasti võimeline ära eksima.
Mis aga videokonverentsidesse puutub, siis oleme sedagi katsetanud. Aga seegi pole niisama lihtne. Ilmselt on olemas ka toimiv tehnika, aga see maksab väga palju. Ja väga palju sõltub ka eri kohtade internetiühenduse kiirusest ja stabiilsusest. Isegi Vilniusega on videokonverentsi suhteliselt raske pidada, pilt hüppab ja hakib ja halvimal juhul tuleb iga viie minuti tagant restart teha. Võib-olla on meie konverentsitehnika kuskilt Säästumarketist ostetud (pole ise ostnud, saadeti), võib-olla on asi teiste ühenduses, aga lõppkokkuvõttes asi ei toimi ja suurt tolku nendest nõupidamistest, kus põhiaur läheb restartimise peale, pole olnud.
Ja tegelikult on mõnikord ju päris tore muu maailma kolleegidega kokku saada. Mõnikord. Mitte iga nädal. Mitte siis, kui võõrastes ja täiesti ühenäolistes lennujaamades ärkveloleku eesmärgil joodud kohvist iiveldama ajab ja hiljem Sa enam ei mäleta, kas ajasid kohvitassi ümber Kopenhaagenis, Londonis või Malagas. Kui kell kaks Tallinnas maandudes tundub järelejäänud kuuskümmend kilomeetrit koduteed püsti ees või lausa vildakas olevat.
Või hakkan ma sellise elu jaoks lihtsalt vanaks jääma?
Ma ei saaks kuidagi väita, et mulle ei meeldiks reisida. Pigem vastupidi, kui ma olen sunnitud liiga kaua kodus konutama, muutun rahutuks ja pahuraks. Aga kui reisimine hakkab muutuma elunormiks, läheb mul ajapikku kops üle maksa.
On piisavalt minulgi tuttavaid, kes ütlevad igatsedes...oo...milline töö, sa saad nii palju reisida. Reeglina piirduvad nende inimeste kogemused mõne toreda puhkusereisiga, kuhu satub harva ja kus kõik on otsast otsani kenasti ära organiseeritud ja korraldatud.
Need inimesed ei ole kunagi oodanud kuus tundi kusagil jätkulendu. Või istunud Luanda lennujaamas kohvri otsas, teadmata, kas lennuk üldse kunagi tuleb. Seisnud kaks tundi turvakontrolli sabas nagu meie reede õhtul Brüsselis. Või siis nagu mu Leedu kolleegid, kes reedel lendasid Brüsselist koju, kahmasid sealt juba eelnevalt valmis pakitud teise kohvri ja sõitsid sellega Mosambiiki. Sellele niinimetatud preemiareisile läksid ka neli meie töötajat, kes oma väljavalitusest muidugi tõsises vaimustuses olid, kui paljudele siis ikka pakutakse võimalust ekvaatorialusesse Aafrikasse sõita ilma, et ise sentigi maksma peaks....ma tahan muidugi näha, kui palju sellest vaimustusest tagasi jõudes alles on, arvestades ühe otsa pea päevapikkust kestvust ja nelja vahemaandumist, Stockholmis, Dar-es-Salaamis, Addis-Abebas ja Pembas. Tagasi täpselt sama marsruuti mööda. Aga mine tea, ehk on inimestele elamus kogu eluks.
Keegi mingis kommentaaris küsis, miks me nii palju lendame. Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastata. Kindlasti saaks vähem ja praegu ma isegi ei saa aru, miks ma äsja nädal aega Belgias istununa pean laupäevaks taas Berliini lendama. Väga Suur Ülemus tahtvat mind näha. Minu meelest me kuu aega tagasi alles nägime. Natuke Väiksema Ülemuse ma saadaksin selle jutuga lihtsalt kukele, aga vaat seda Väga Suurt Ülemust ei saa. Mingil moel on see hierarhia niimoodi välja kujunenud. Nii et olles nädalavahetusel alles kohvri lahti pakkinud ja pesu puhtaks pesnud, hakkan neljapäeval uuesti pakkima. Ja Natuke Väiksema Ülemuse siiras soovitus esmaspäeval vaba päev võtta kahjuks lihtsalt ei toimi, sest selle ringilehvimisega on igapäevatöö pehmelt väljendudes üle pea kasvanud.
No tegelikult on asi võrreldes 2002.aastaga ikka natuke paranenud, siis polnud veel Skype-gi ja iga jumala kuu tuli Amsterdamis käia. Otselende kah polnud ja päevasele nõupidamisel kulus koos lendamise ja lennujaamades istumisele kolm päeva. Amsterdami kesklinnas orienteerun ma siiamaani kasvõi kinnisilmi, Tartus näiteks olen seevastu teatavasti võimeline ära eksima.
Mis aga videokonverentsidesse puutub, siis oleme sedagi katsetanud. Aga seegi pole niisama lihtne. Ilmselt on olemas ka toimiv tehnika, aga see maksab väga palju. Ja väga palju sõltub ka eri kohtade internetiühenduse kiirusest ja stabiilsusest. Isegi Vilniusega on videokonverentsi suhteliselt raske pidada, pilt hüppab ja hakib ja halvimal juhul tuleb iga viie minuti tagant restart teha. Võib-olla on meie konverentsitehnika kuskilt Säästumarketist ostetud (pole ise ostnud, saadeti), võib-olla on asi teiste ühenduses, aga lõppkokkuvõttes asi ei toimi ja suurt tolku nendest nõupidamistest, kus põhiaur läheb restartimise peale, pole olnud.
Ja tegelikult on mõnikord ju päris tore muu maailma kolleegidega kokku saada. Mõnikord. Mitte iga nädal. Mitte siis, kui võõrastes ja täiesti ühenäolistes lennujaamades ärkveloleku eesmärgil joodud kohvist iiveldama ajab ja hiljem Sa enam ei mäleta, kas ajasid kohvitassi ümber Kopenhaagenis, Londonis või Malagas. Kui kell kaks Tallinnas maandudes tundub järelejäänud kuuskümmend kilomeetrit koduteed püsti ees või lausa vildakas olevat.
Või hakkan ma sellise elu jaoks lihtsalt vanaks jääma?
Tellimine:
Postitused (Atom)