thela

Tahaks soojale maale

2012-01-04T20:10:00.000+02:00

Viimase kvartali närvi- ja ülepinged hakkavad nüüd, kui olukord enam-vähem lahenenud, tunda andma. Väljendudes eelkõige selles, et ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Ei taha tööl käia, ei taha kodus olla, ei taha välja minna. Lugeda ei viitsi, telekat vaadata ei taha, niisama oma nina ette vahtida on ka igav.
Võib-olla oleks aeg oma vanad kondid järgmisel kuul kusagile soojemasse kohta ajutisele hoiule toimetada.
Ideaalis tahaksin kruiisile. Royal Caribbean, Brilliance of the Seas. Väljumisega Dubaist. Veebruaris. Parasjagu on ka odavaid lennupileteid saadaval. Aga häda on selles, et need kruiisilaevapiraadid küsivad üksinda reisides ikkagi täiskajuti, s.t. kahe inimese hinna. Ja nii väsinud veel ma ei ole, et nõustuksin topelthinda maksma (võib-olla kuu aja pärast olen?), sest ega ma ikka kahe inimese eest süüa, juua ja ööbida ikka ei jaksa küll. Süüa ei jaksa ma isegi ühe keskmise ameeriklase eest.
Nendel, kellega varem reisitud, pole paraku sellist võimalust hetkel. Ja võhivõõra inimesega ma vist ei ole nõus kitsukest laevakajutit jagama. Pigem oleks üksi.
Hrr. Jääb vist üle Egiptuse All-Inclusive hotellide pakkumisi varitseda. Kuigi ma tean, et seal hakkab mul kolme päevaga igav. Aga kui arvuti ja hunnik e-raamatuid kaasa võtta, siis ehk elab nädalakese üle.
Ühtegi ajaloolist mälestusmärki ma küll vaatama minna ei viitsiks. Mul on nendest kivihunnikutest keskmine mürgitus ja varem või hiljem hakkavad nad kõik ühesugusena tunduma, kui just hingelt ajaloolane ei ole. Mina ei ole.
Elame-näeme.

Uni

2012-01-02T09:18:00.001+02:00

Kuna elektrit ei olnud, läksin uusaastaööl kell üks magama. Magasin kella kümneni.
Peale lõunat jäin teleka ees uuesti tunniks ajaks magama.
Õhtul kell kümme ei jaksanud enam mitte midagi, ronisin voodisse ja jäin kell kümme magama.
Hommikul, tavapärasel ajal kell pool seitse, no ei saa silmi lahti. Kohvimasin oli ka jukerdama hakanud, ei keetnud kohvi õigeks ajaks valmis. Kohvi siiski sain. Sellest hoolimata oli veel tööle sõites tunne, et pean jõuga silmi lahti hoidma.
Praeguseks on natuke paremaks läinud, aga mitte oluliselt.
Tuleb üks unine aasta?

2011.aastal

2011-12-30T11:30:00.001+02:00

on seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.

Me kõik jääme vanaks

2011-12-28T09:26:00.000+02:00

Kui aus olla, siis eriti tihti ma oma vanusele ei mõtle. Ehk sellele numbrile, mis jääb järele käesoleva kalendriaastaarvu ja passis leiduva sünniaastaarvu lahutamisel. Teatavasti pole mul lapsi, kes võiksid mind teavitada järjekordseks vanaemakssaamisest. Peegelpilt hommikuti ka veel tuju ei riku. On muidugi asju, mida ma enam ei tee - aga ei tunne neist ka erilist puudust. Energiat lihtsalt ei ole enam nii palju. Ja on asju, mida ma pole kunagi teha viitsinud, ka kahekümnesena mitte, hommikuni pidu pidada näiteks. Üleüldse on vanuseküsimus, nagu paljud muud asjad sessinatses maailmas, eelkõige siiski kõrvade vahel kinni.On inimesi, kes on paarikümneselt muldvanad ja on inimesi, kelle mõtteerksust võib imetleda ka enam kui kaheksakümneselt,
Külma vett kallavad krae vahele eelkõige eakaaslaste surmateated. Eile astus söögikohas mu juurde noormees (no nii kolmekümnene on minu jaoks noormees), kes küsis, kas mu esimese abikaasa nimi tuleb mulle tuttav ette. Et ta on juba ammu mind selles kohas söömas käies märganud ja ammu tahtnud küsida. No muidugi tuli tuttav ette. Nimi, mitte noormees. Kohe selgus, et ka noormees on tuttav. Esimese abikaasa poeg tema teisest abielust. Meie abiellusime, kui mina olin 18 ja lahutasime, kui olin 22, töö kiire ja korralik. Tänapäeval poleks ilmselt abiellutudki, aga ajad olid teised ja minu ettepaneku peale lihtsalt kokku kolida tõusis lapsevanemate hüsteeria taevastesse kõrgustesse. Mina läksin oma teed ja tema oma teed, lapsed sündisid tal hiljem. Aga kuna saime aastaid veel hästi läbi, olin ma ka tema lapsi näinud. Kontakt kadus lõplikult kümmekond aastat tagasi, lihtsalt sumbus kuhugi ajaliiva.
Palusin eksi tervitada. Selgus, et juba kaks ja pool aastat polegi kedagi tervitada. Südamepuudulikkus, enne viiekümnendat sünnipäeva.
Mismoodi ta poeg mu ära tundis, jääb pisut müstika valdkonda. Ta pidi mind viimati nägema kusagil viieaastasena ja nii vähe ma kohe kindlasti muutunud ei ole.
Õhtul mõtlesin sellele, et olen kauem elanud nii oma esimesest armastusest, esimesest abikaasast ja hilisemast elukaaslasest. Mõneks hetkeks tundsin end muldvanana.
Õnneks läks see hommikuks üle.
Lugu on minu maitse jaoks pisut liiga mainstream, aga ilus sellegipoolest.

Jõulumaania

2011-12-22T14:02:00.001+02:00

Nii nagu ühes nõukaaegses anekdoodis, oleks mul ka nüüd silma-kõrvaarsti vaja. Et järjekordselt kõrvad kuulevad ühtmoodi ja silmad näevad teistmoodi. Ainult et vaatepilt on risti vastupidine kui noorusaegadel - tollal tuututas meedia vahetpidamata sellest, kui tore ja hea meil elada on, silmad aga ei tahtnud kuidagi seda imetoredat pilti üles leida. Nüüd kuulen iga päev kõigist meediakanalitest ulgu ja hala, kuidas kõik asjad on kohutavalt kallid, inimesed on töötud ja rahatud ja üleüldse on kõik nii halvasti, et halvemaks minna nagu enam ei saagi, aga...
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi.
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud.

Nänniaeg

2011-12-21T11:45:00.002+02:00

Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja.

Väikeses armsas inglise linnas

2011-12-13T16:10:00.000+02:00

Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.

Kui on kiire...lugege instruktsiooni

2011-12-06T20:23:00.001+02:00

Mu passi kehtivusaeg lõpeb 21.mail 2012. Aga maailmas on küllalt palju riike, kuhu võõramaalast, kelle pass ei kehti sisenemishetkest alates veel vähemalt kuus kuud, sisse ei lasta. Minu eluviisi puhul ei ole teada, kas järgmise kuue kuu jooksul on vaja neis mõnest viibida. Kui ei muud, siis äkki tuleb millalgi vastupandamatane kiusatus näiteks Egiptusesse sooja minna (on seegi minu teada üks neist riikidest).
Kuna mul on endiselt suurem osa ajast Väga Kiire, kasutasin hommikust kesklinnaskäiku põikeks Kopli kanti, kus üks KMA juba aastaid asub. Sisenesin ametiasutuse ruumidesse ja otsisin üles tahvli pealkirjaga INFO. INFO-l oli igasugust infot. Näiteks selle kohta, milleks passi ja ID kaarti vaja on. Mida passisaamiseks tegema peab, seda ma ei leidnud. Viimasest passisaamisest 10 aastat möödas ka, või ma mäletan.
Järgmiseks leidsin nuppudega puldi. Ühel nupul oli kirjas "taotlused", teisel "väljastamised", kolmanda pealkirja ma juba ei mäleta. Vajutasin nuppu "taotlused", sain numbri ja asusin ooteasendisse. Väga kaua ei tulnud oodata, nii viie inimese jagu. Saingi ametniku jutule. Ametnik küsis, kas ma pildi tegin. Ei teinud, pidi ju automaadis teha saama. Selgus, et pilt tuleb teha juba enne ametniku juurde järjekorranumbri võtmist. Infoleheke selle kohta oli kleebitud järjekorraautomaadi juurde seinale. Mina paraku vaatasin alla, automaadi klahvidele. Et millist vajutada.
Ametnik halastas mu peale ja lubas minna pilti tegema ilma uut järjekorranumbrit võtmata. Upitasin seal fotokabiinis mis ma upitasin, aga minusugusest käblikust jäi pildile ainult see osa, mis ulatus ninasõõrmetest ülespoole ja ametnik saatis mu uuesti pildistama. Öeldes seekord, et tooli kõrgus tuleb keerutades õigeks seada. Nagu selgus, oli see kirjutatud kambrikese välisseinale ka, aga enne varjas järjekord selle seina lihtsalt ära....keerutasin siis toolikest ja sain pika pööritamise peale ikka silmad enam-vähem õigele kõrgusele. Pildid tulevad sealt automaadist küll sellised, et ma tahaks kolm päeva pärast surma ka parem välja näha... aga senine kogemus näitab, et ega naisterahva passipilt ei peagi tema enesega sarnanema ja seekord võeti sõrmejäljed ka.
Vabandasin viisakalt, et ma infot õigest kohast ei otsinud ja soovisin ametnikule ilusat päeva. Maksin kassas riigilõivu.
Siis selgus veel, et rahvastikuregistris oli mu meiliaadress salapäraselt muundunud ja sai seegi õigeks muudetud. Aadress ja telefon olid moonutusteta pääsenud. Kui meiliaadress nüüd ikka õigeks läks, siis nädalakese pärast peaksin uue dokumendi valmimise kohta meili saama ja võingi järele minna.
Vana passi tahaksin hirmsasti alles jätta, lihtsalt mälestuseks. Seal selliste riikide templeid ja viisasid sees, kuhu kindlasti selles elus enam ei satu.

Vahepeatus Berliin

2011-11-26T11:36:00.001+02:00

Viimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina.
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad.
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.

Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama.
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal.
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda.
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.

Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.

Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi.
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad.
Kodune voodi on parim.
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga.

Tsensuuri taastulemine

2011-11-06T10:36:00.000+02:00

Ega mul töise rassimise kõrvalt kohalike uudiste jaoks eriti palju aega pole, aga hommikuti ja õhtuti autoga sõites raadiot ikka kuulan ja mõni asi lööb ikka korgi pealt ära ka. Näiteks kultuuriminister Langi sõnavõtt sel teemal, millist kirjandust võib raamatukogudesse lubada ja millist mitte. Millele kirjanikud rõõmsate kutsikatena kohe kaasa klähvisid.
Omamaise kirjanduse olemasolu on muidugi vajalik. Jätaksin siinkohal isikliku maitse kõrvale, sest siis peaksin ilmselt üles tunnistama, et peale Indrek Hargla pole ma viimase kümne aasta jooksul ühtegi eesti kirjaniku raamatut lõpuni lugeda suutnud. Põhjus proosaline, peale kolmandat lehekülge eksistentsiaalset vingumist ma edasi lugeda ei viitsi. Viimane tõeline eesti kirjanik oli minu jaoks Jaan Kross. Kurb, aga tõsi. (ma ei võtaks sõna lastekirjanduse teemadel, mis mu ealiste iseärasuste tõttu on pisut tundmatu teema, aga kus kuuldavasti ilmub väga häid asju...)
Aga härra kultuuriministri eeldus, et seesama inimene, kes enne käis raamatukogust laenutamas Barbara Cartlandi, Nora Robertsit või Sandra Browni, hakkab nüüd laenutama Sinijärve ja Wimbergi, paneb küll karjatama, et oo, sancta simplicitas! Elik maakeeli püha lihtsameelsus.
Raamat, paraku, pole esmatarbekaup. Et kui ühte sorti leiba poes pole, tuleb teist võtta. Kui naistekalugeja teab, et raamatukogus talle meeldivat raamatut nagunii pole, siis ta sinna lihtsalt ei lähe. Ja paari aasta pärast algab suur diskussioon, et külaraamatukogud tuleks vist kinni panna, sest ülalpidamiskulud on suured ja külastajaid peaaegu ei ole. Kokkuhoid missugune.
Naistekalugeja aga rahuldab oma muinasjutuihalust televiisorit vaadates või internetis. Või laenab sõbra käest.
Kõige enam aga seostuski Langi jutt nõukaaegse tsensuuriga. Totalitaarne kord tahtis iga hinna eest kontrollida, milline informatsioon pääseb masside mõtlemist mõjutama ja milline mitte. Paraku polnud see eriti efektiivne isegi enne internetiajastut.
Järgmiseks võib kultuuriministeeriumilt ilmselt oodata ka "kommunismi pakikeste" tagasitulekut. Et inimene, kes ostab raamatupoest ühe Nora Robertsi naisteka, peab kohustuslikus korras ostma ka ühe eesti kirjaniku teose...

Kogu tõde P-st

2011-10-30T15:01:00.000+02:00

P elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.

Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.

Selline ta on, see elu

2011-10-28T21:32:00.001+03:00

Normaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.

Puhka rahus, Steve Jobs

2011-10-06T16:13:00.000+03:00

Üks praegusaja maailma põnevaimaid inimesi on lahkunud.
Seda 2005.aastal peetud kõnet tasub kuulata. Eriti neil, kes vinguvad, et neile pole elamiseks võimalusi loodud. Eriti neil, kes oma hädades kõiki teisi süüdistavad.

Steve Jobs: How to live before you die | Video on TED.com

Ka neil, kes arvavad, et pärast meid tulgu või veeuputus.
Kahjuks on see ka märgiks, et ole sa nii rikas, kuulus, innovaatiline ja edukas kui tahes, surm on sinust ikkagi tugevam.

Suve viimane pikk pai

2011-09-30T15:32:00.001+03:00

...on väljas, autotermomeeter näitas õues 21 kraadi sooja ja tuult praktiliselt ei olnud.
Tegin töölistele poolnaljatamisi ettepaneku uksed kaks tundi varem kinni panna ja ilusa ilma puhul koju minna. Et reede õhtu ka juba.
Nemad...nemad vastasid, et tore ju oleks, aga ei saa. Et on kuu viimane tööpäev ja eelarvet on vaja täita. Tükitöö ju.
Häda, kui liiga motiveeriva palgasüsteemi oleme välja mõelnud :)

Turism ja immigratsioon

2011-07-27T14:39:00.002+03:00

Istusin mõned päevad tagasi Walesis, Caernaefoni linnas pubis ja mõtlesin juba eiteakuimitmendat korda, et mulle pööraselt meeldib Britannias. Ja eriti meeldivad inimesed ja nende käitumine. Mõnus on olla kohas, kus võhivõõrad pargisjalutajad üksteisele naeratavad ja tervitavad. Kus saab õhtuse koerajalutamise käigus pubist läbi astuda, koos koeraga loomulikult, ja sõpradega klaasikese võtta ja lobiseda.
Justkui mu mõtete krooniks rääkis giid järgmisel päeval bussis anekdoodi:
Mees elab pika ja vaga elu ja satub peale surma paradiisi. Taevas kõik nii nagu lubatud, pakutakse taevamannat, pehmed pilved pikutamiseks, inglikoorid laulavad. No pikutab seal siis teatud aja, kuulab kaunist muusikat, aga pikapeale hakkab igav. Käratab südametäiega, et kurat, igav on. Kurat kohe platsis ja pakub, et davai, läheme põrgusse ekskursioonile. Mõeldud-tehtud. Põrgus kõrtsid-pubid, kenad tibid, õlu voolab ojadena, mees lõbutseb täiega ja läheb siis taevasse tagasi. Puhkab seal teatud aja jälle pilvedel, kuulab kaunist muusikat, lõpuks hakkab ikka igav. Käratab taas siis, et kurat, iga hakkas. Kurat kohal ja pakub, et aga läheme nüüd nädalaks. Lähevadki, põrgus jälle hullult lõbus, pubid, õlu, tüdrukud, mees päris väsinud kohe, kui nädala pärast tagasi taevasse jõuab. Lebotab siis taevas jälle mingi ajakese ja mõtleb, et peaks ikka päriselt põrgusse kolima, seal on nii lahe ja taevas nii igav. Kutsub kuradi, see kohe lahkelt nõus kolimise ära korraldama. Jõuavad siis põrgusse, seal topitakse mees kohe keeva tõrva katlasse, hakatakse naelu küünte alla ajama, no üldse pole enam lõbus. Mees halama, et enne oli ju nii vahva, kuidas nüüd siis nii...kurat kehitab õlgu ja ütleb, et seda peaks ju teadma, et turism ja immigratsioon on kaks täiesti erinevat asja :)

Prioriteetide muutumine

2011-07-04T13:14:00.001+03:00

Täna hommikul magasin sisse, tervelt tund aega. Poleks M mu toa uksele kloppinud, oleksin vist edasi maganud. Et hommik täiuslikuks kujuneks, unustasin ka mobla köögiletile, kuhu ma ta eile laadima olin jätnud. Veel mõned ajad tagasi oleks selline komplekt, sissemagamine pluss telefoni kojujätmine, mu päeva täielikult rikkunud. Nüüd kehitan vaid õlgu, et nojah, mis seal siis ikka...kui jääbki midagi tegemata, eks siis teeme homme.
Loen mõnikord Sipsiku blogist tema töiseid põlemisi ja olen heas mõttes natuke kade. Sest ma mäletan veel väga hästi, mis tunne see on niimoodi leegitseda. Hea tunne oli. Just nimelt oli, sest kümme aastat samal kohal töötanuna ei saa seda tunnet enam õieti kusagilt kätte. Mitte et saavutusi poleks, on küll. Aga vaat seda tunnet enam ei ole, mis paneks hilisõhtuni silmade põledes tööd tegema ja uusi asju välja mõtlema. Seepärast pole veel midagi poolikult ega lohakalt tehtud, töö on tehtud ja ülemuste väitel hästi.
Siiski pean tunnistama, et pühapäeval aias puhkenud maadja viigikaktuse õis tegi mulle palju suuremat rõõmu kui ettevõttele paar nädalat tagasi saadud AA-reiting.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba vana tark Saalomon teadis seda. Mitu tuhat aastat tagasi.
Saalomoni ma kah enam ei loe. Lapsepõlve lemmikkirjanikke Feutchwangerit ja Marquesi kah mitte. Selle asemel on mu öökapil Darja Dontsova, Nora Roberts ja Sandra Brown. Ja ma ei häbene seda üleüldse. Sest tavaliselt olen õhtuti sõna ilu nautimiseks lihtsalt liiga kustunud ja unine. Raamatulugemine on lihtsalt etapp ärkveloleku ja unemaailma vahel.
Ainult teleri ja filmide vaatamist pole ma veel suutnud ära õppida. Mine tea, ehk jõuab veel. Praegu on sulaselge prioriteet aiandus ja kõik sellega seonduv. Midagi on vist ka külge jäämas - igatahes hakkasid Räpina õppejõud kõva häälega naerma, kui ma peale mõnetunnilist lobisemist ütlesin,et ma ei tea aiandusest mitte kui midagi.
Midagi pole teha. Kõige paremini teed ikkagi seda, mis sulle hetkel põnevust, põlemist ja mängu ilu pakub. Töökohta selle pärast vist vahetama ei hakkaks. Vähemalt seni, kuni töötulemustega kõik korras on.
"Parim enne" tööturu vanuse suhtes on nagunii möödas ja ammu juba.

Blogiauk

2011-06-13T11:34:00.014+03:00

Viimasel paaril kuul on järjekordset kinnitust leidnud reegel, et mida rohkem tegelemist ja askeldamist on reaalses elus, seda vähem aega jääb virtuaalseks eluks. Neid päevi, kui arvutikaant lahtigi tehtud pole, on viimasel ajal päris palju. Veel rohkem selliseid, kui arvutiekraan kumab silmade ees ainult tööajal ja tööasjus.
Isegi õue, kus ma viimastel kuumadel päevadel suurema osa ajast veetnud olen, pole olnud tahtmist arvutit kaasa tassida. Eilse logelemispühapäeva veetsin peamiselt raamatuid lugedes terrassidiivanil. Sest teine põhireegel kipub olema see, et kui organismile pikalt ja pidevalt piitsa anda, teatab ta ühel päeval, et nüüd aitab. Rohkem ei saa. Taimaut. Ja siis on kõik hädad korraga kallal.
Päästikuks sai reedehommikune hambaarstikülastus, et logisevad esikikud lõpuks ometi välja tõmmata (hoovõtt võttis aastakese, sest see tundus nii õudse ettevõtmisena, hambaarsti ma ei karda, küll aga pelgan igasuguseid kunstlikke lisandeid enese küljes ja see ettevõtmine tundus hüppena umbes sajandasse eluaastasse). Tõmbamine ise läks tuimestuse all lihtsalt, aga peale seda hakkas ikka väga paha. Valuvaigisteid kulus hulgem, ilm oli ka vastikult palav ja nii ärkasingi laupäeva hommikul mitte ainult hambutuna, vaid ka poolpimedana, sest nägu oli nii üles paistetanud, et silmad ei tulnud hästi lahti. Öäk. Eks noris, et ikka ehtne külatädi, reede õhtul ilmselt suurem pidu olnud, silm paistes ja pooli hambaid põle...päris rõve tunne. Sellest hoolimata vedasin end Vääna Agri laadale, sest olin suutnud endale sinna mõned puud tellida. Laat oli muidu väga hale, paarkümmend müüjat suurele territooriumile laiali pillutatud ja keegi ohmoon oli suutnud parkla sellest tillukesest müügialast täpselt kilomeetri kaugusele planeerida. Nii et kui ma lauspäikeses ja 30-kraadises kuumuses, paistes koonu ja valutava peaga olin suutnud selle kilomeetri maha vantsida, olin juba oimetu. Kaaslane õnneks halastas ja tõi pärast auto seal teises maakonnas asuvast parklast lähemale ja ma sain varjus oodata.
Nüüd siis ootan paistetuse alanemist ja varjun seni oma kabinetis, õnneks andis kuumus natuke järgi ja täna on isegi veidi vihma sadanud. Ollivuudi naeratuseni läheb veel aega - ehk nagu tuttav hambaarst kunagi mühatas, et tema pole ühelgi filmistaaril ehtsaid hambaid suus näinud, kõik puha kunst ja võlts. Nii et olen astumas staaride seltskonda...irw.

Koeraparanoia eesti moodi

2011-04-28T14:23:00.000+03:00

Lugesin Kaamose blogist, kuidas nende vallaametnikud hakkavat eramaadel vabalt liikuvaid koeri pildistama, et omanikele trahvi teha ja olin ausalt öeldes ikka päris kaua sõnatu. Esimene reaktsioon oli, et mida iganes ka ikka ametnikud ei tee, et oma olemasolu ja palgasaamist kuidagi õigustada. Teise reaktsioonina tuli meelde vana anekdoot sellest, kuidas looduskaitseinspektor tahab trahvida looduskaitsealal järvel paadis raamatut lugevat naist selle eest, et tal oli õng paadis ja see tähendavat ilmset kavatsust kaitsealal kala püüda. Naine omakorda aga lubab mehe omakorda vägistamiskatse pärast kohtusse kaevata, sest tollel olid ka ju vägistamisvahendid kaasas.
Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata. Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.

Koerakultuuri erisustest eri riikides olen ma varemgi mõtisklenud. Eriti siis, kui loen jälle mõnest ehteestilikust koerafoobilisest ülesastumisest ja mõtlen kõikidele nendele sadadele penidele, keda ma olen kohanud Amsterdami, Berliini, Londoni, Rooma ja veel paljude teiste suurlinnade tänavatel. Kes kõnnivad oma peremeeste kõrval tänavatel ilma suukorvideta ja enamikel juhtudel ka jalutusrihmata. Koertega käiakse mitte ainult tänaval, vaid ka poes, kohvikus, restoranis, näitustel ja muuseumides. Ikka ilma suukorvi ja jalutusrihmata. Täna tuli just meelde mõne nädala tagune vaatepilt Berliinist Kurfürstendammilt, kus hiiglaslik leonberger (pilt Wikipediast)
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.

Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.

Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.

Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.

Bensiinikriis ja tehnoloogiasõltuvus

2011-04-28T10:39:00.000+03:00

Inimesena, kellele auto on töövahend, on mul harjumus bensiinipaak üsnagi tühjaks sõita. Et tankimisele võimalikult vähe aega kulutada. Teele pole küll kunagi jäänud, nii ettevaatlik olen küll, aga 58-liitrisesse paaki 57 liitrit olen sisse pressinud küll. Eile töölt koju sõites hakkas bensiini märgutuli põlema kusagil poolel teel, aga ma ei viitsinud tanklasse sisse keerata, esiteks oli suhteliselt kiire ja teiseks ma tean, et auto liigub selle märgutule põledes vabalt veel kaheksakümmend kilomeetrit. Kui mitte rohkem.
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).

Põhjalikult tuksis pühad

2011-04-23T09:44:00.001+03:00

Veel neljapäeva õhtul polnud mul häda midagi ja pikkadeks pühadeks hunnik valikuid, alates ratsutamisest ja lõpetades aiakoristamise lõpuleviimisega. Lisaks veel kontserdipilet tänaseks õhtuks ja veel üht-teist ilusat.
Inimene mõtleb, saatus otsustab. Olin jõudnud eile paarkümmend roosisorti tagasi lõigata, kui terav valu seljas mind praktiliselt käpuli sundis.
Edasise aja olen põhiliselt veetnud lamavas asendis. Lamada saab. Istuda saab ka. Natuke saab isegi käia. Aga üleminek ühest asendist teise tekitab põrgulikku valu. Üksielamise suur pluss on see, et saab valjusti sisiseda. Kasvõi karjuda. Enamik väljendeid, mis ma asendeid vahetades kuuldavale olen toonud, ei kannata trükimusta ja ei ole mõeldud laiemale publikule.
Tegin eile õhtul sauna, lootuses, et aitab. Võtsin viis korda leili, kuigi lavale ja lavalt alla saamine oli tõsine probleem. Kahjuks ei aidanud suuremat, kui siis niipalju, et öösel sain rahulikult magada.
Valuvaigistitest tundub kodus olevat ainult Ibumaxi. Ma pole suurem asi valuvaigistite neelaja, tavaliselt polegi neid vaja. Kahjuks tuleb tõdeda, et sellele seljavalule valuvaigisti ei mõju ka.
Otsisin internetis, leidsin mingid venitusharjutused, Natuke vist aitas.
Lamada on kõige parem, siis ei valuta üldse. Ainult et mida pikemalt lesida, seda hullem on ülestõusmine.
No on nöök, lausa vihale ajab. Imeilus ilm, vabad päevad, ja ma olen lapiti diivanil. Millega ma selle nuhtluse küll ära teenisin?

Hobusid patsutamas

2011-04-17T19:30:00.000+03:00

Lapsena olin täielik hobustehull ja elus esimest korda tõsteti mind suksu selga vist kusagil kolmeaastaselt. Tollal asus mu vanavanematekodu lähistel piirivalvekordon ja hobustega käidi ka piiri kontrollimas. Keegi sõbralikest piirivalvuritest mind süles ka sõidutas.
Mingil ajal kuulus mu teismeea unistustesse elamine rohkete hobuste ja koertega, soovitavalt kollidega. Kui teised teismelised plikad käisid Saksa DV-s tehtud indiaanifilme vaatamas Gojko Mitici rinnalihaste pärast, siis mina käisin hobuseid vaatamas.
Ratsutama ema mind ei lubanud, olevat liiga ohtlik. Nii ei oska ma seda siiani, kuigi mõnel korral hobu selga ikka saanud olen. Täiskasvanuna sain siiski selgeks, et hobusepidamine pole minu jaoks, nende suursuguste loomade pidamine on raske füüsiline töö, mis käiks lihtsalt üle jõu.

Aga teatavasti oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad kõige imelikumaid teid pidi täide minna. Nii sain mina kõrges keskeas teada, et mul on vend - ja vennal ja vennanaisel omakorda terve tallitäis hobuseid. Eile saigi siis pool päeva tallis veedetud ja hobuseid suksutatud. Ratsutama veel ei jõudnud ja ka pildistamiseks oli valgus võimatult kehv, aga mõned kaunitarid siiski. Eesti hobused, tori täkk, ja shetlandi ponid.

Väga mõnusale pärastlõunale hobude ja koertega järgnes mõnus õhtusöök äsjaleitud sugulastega. Aga see jääb perekonnaasjaks.

Hommik

2011-04-16T08:46:00.000+03:00

Istun arvuti juures, poolik kohvitass käes ja nurru mörisev kass süles. Kirjutaks midagi, aga juba pikka aega pole tunnet. Autoga maanteel sõites tuleb tihtilugu pähe, et tahaks sellest või teisest või kolmandast midagi kirja panna, paraku kaovad need mõtted kas tööle või koju jõudes kusagile pisikeste argisekelduste koorma alla ja päevad mööduvad nii kiiresti, et minu meelest on lausa pidevalt haigutus suul, väljas pime ja aeg magama minna.
Ilmselt on ka prioriteedid muutunud, kui algul oli siinseid postitusi oluliselt rohkem, siis nüüdseks on aiablogi oluliselt mahukamaks muutunud. Katsun need teemad siiski lahus hoida, jättes aia- ja kodublogi rohkem koduse kroonika rolli, kust ma isegi aeg-ajalt vanu postitusi lappan, püüdes meelde tuletada, millal ja kuidas midagi tehtud sai.
Väljas sajab vihma ja ilm on hall. Eile õhtul enne sauna pestud kaks masinatäit pesu tilgub kevadisest vihmast. Las tilgub, tal aega kuivaks saada küll, nii kaua kui soovib.
Olemine aga on hea, ja juba pikemat aega. Asjad muutuvad, nii positiivses kui negatiivses suunas, aga õnneks on siiani positiivne suhtumine peale jäänud.
Tuleb ilus päev. Peab tulema.

Vana hobuse hapud kaerad

2011-03-23T10:18:00.000+02:00

Kui detsembri algul suur perekondlik laialikolimine toimus, tekkis mul alguses tunne, et äkki hakkab pikkadel talveõhtutel üksinda maamajas igav. Etteulatuvalt võib öelda, et see tunne oli täiesti vale, mul ei ole mitte kordagi üksinda igav hakanud ja pigem jääb ajast puudu, aga see selleks. Ühesõnaga, selleks, et potentsiaalset igavustunnet juba eos tõrjuda ja võib-olla end ka natuke emotsionaalselt upitada, tegin endale profiili ühte välismaisesse tasulisse tutvumisportaali. Miks välismaisesse - Eesti on esiteks nii väike, et siin anonüümseks jääda on praktiliselt võimatu, pealegi on kogemus näidanud, et minuvanuste eesti meeste arvates tuleks üldjuhul minuvanused naised kas jää peale surema viia nagu eskimod oma vanuritega vanasti tegid, teine variant on, et vajatakse toatüdruk-sokipesijat ja kolmas variant on, et 25-aastane noormees pakub head seksi täieliku ülalpidamise eest. Kõiki kolme varianti soovisin juba eos vältida.
Tasulise portaali aga valisin just nimelt selle kolmanda variandi vältimise nimel, sest see pole kaugeltki kohalik probleem.
Minu mõte aga oli rohkem tõesti see, et pigem sooviks kirjasõpra, kellega kirja teel natuke lobiseda, oma inglise keelt rohkem vormis hoida, kui vaid majandusnäitajatest rääkides. Mõttes lubasin endale, et päris kindlasti ei hakka ma kirjutama kellegagi, kes elab lähemal kui tuhat kilomeetrit ja üleüldse soovitavalt mida kaugemal, seda parem. Sest reaalelulised suhted on küll viimane, mida ma soovin.
Tulemus oli täiesti ootamatu, juba esimesel päeval saabus üle viiekümne kirja ja ma poleks neile vastata jõudnud isegi siis, kui ma seda soovinud oleksin. Paarile siiski vastasin. Kuid juba esimestel päevadel sain selgeks, et tegelikult ma ei viitsi kirjutada ja ei viitsi ka suhelda. Mul on omaenese personaalses mullis parasjagu nii hea ja roosa olla, et ma lihtsalt ei taha, et keegi mind selles segaks.
Kõige jamam on see, et ma ei saa seda profiili nüüd ka maha võtta enne, kui ettemakstud raha otsa lõpeb ja kirju tuleb endiselt. Kirjutajate ees on päris paha tunne - no mida ma pidin seda profiili sinna toppima, kui ma tegelikult suhelda ei taha. Üsna imelik on ka selgitada, et sorry, probleem pole Sinus, vaid minus. Igatahes on mu Gmaili postkast lootusetult lugemata kirju täis ja kui ma mõnele inimesele pole nädalaid vastanud, siis palun vabandust, ma pole seda kirja ilmselt märganud või olen selle kogemata hulkkustutamise käigus välja visanud...
Lisaks veel tõdemus, et tuhat kilomeetrit ei ole piisav vahemaa, majanduslikult kindlustatud inimene võtab lennukipileti ja kui sa siis kohtama minna ei taha, pead lihtsalt valetama...mis ei ole mu tugevaim külg ja paneb mind põdema.
Moraal nagu alati, olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täide minna. Ja katsuge siis tulemustega toime tulla.

Elu nagu seebiooperis

2011-03-20T18:11:00.000+02:00

Mu lemmiktsitaatide hulka on kuulunud juba aastakümneid ühe prantsuse kirjaniku (no ei tule nimi hetkel meelde) ütlus, et inimesed, kes kirjutavad romaane, ei ela neid läbi. Ja inimesed, kes elavad läbi romaane, ei kirjuta neid. Kunagi vabandasin selle tsitaadiga end oma eesti keele õpetaja ees, kes oleks mind meelsasti näinud rohkem kirjutamas ja eesti keelt õppimas, tema suureks pettumuseks valisin ma hoopis majandusteaduskonna ja pole seda kunagi kahetsenud.
Aga seebiooperlikke situatsioone on elu hiljem rohkesti pakkunud ja mõni on olnud ka tõepoolest selline, et mingi Mehhiko seep kahvataks selle kõrval. Memuaaride kirjutamiseks olen aga liiga laisk, ja kes neid ikka lugeda viitsiks...
Elu aga võib seep olla ka praegu. Reede õhtul logelesin parajasti arvuti ees, kui Facebook sissetulevast kirjast märku andis. Saatja mulle tundmatu tütarlaps ja kirja sisuks vaid üks küsimus: kas ma olen (minu isa) tütar. Vastasin jaatavalt ja küsisin, kas me oleme kuidagi seotud. Vastus oli kiire ja hämmastav - jah, oleme. Minu isa on ühtlasi tema vanaisa.
Päris tooli pealt ma maha ei kukkunud, sest kuulujutu tasemel olin ma kuulnud, et mu isal pidavat olema vallaspoeg, kes on mu õest vaid loetud nädalad vanem ja kannab sama nime, kui mu isa. Midagi täpsemat ei teadnud ja polnud ka kellegi käest küsida. Mingil ajahetkel aastakümneid tagasi olen küll mõelnud, et otsiks oma poolvenna üles, aga kuidas otsida inimest, kellest ei tea midagi peale eesnime ja väga ligikaudse sünniaja...sinna need otsingud jäidki. Ja kui aus olla, siis pole ma sellele väga palju mõelnud ka. Kui tema oleks mind leida tahtnud, oleks see olnud kaunis lihtne, peale kunagist lahutust võtsin tagasi oma neiupõlvenime, seega olen täpselt sama nimega kui sündides ja kõikvõimas Google teab minust ikka üsna palju. Igatahes leidis mu vennatütar mu päris hõlpsasti. Elagu sotsiaalvõrgustikud.
Kui algul suhtusin natuke umbusklikult, siis kell pool kaksteist öösel potsatasid mu postkasti pildid ja neid avades vaatasin oma viisteist aastat tagasi surnud isa silmadesse. Enam polnud mingit kahtlust.
Suhtlesin oma vennatütrega vist kella poole üheni öösel, juttu jätkus kauemaks. Vend ise olevat Tais puhkusel ja ei tea meie kontaktist veel midagi. Tütar lubas temaga rääkida, kui vanemad tagasi tulevad.
Nii et kui asjad sujuvad, kohtume aprillis vennaga, keda pole kunagi kohanud.
Elu on põnev.
Õeraasu sünnipäeva puhul aga käisime Nokias Gregoriani kuulamas, hea oli. Noorem põlvkond sai ka kaasa võetud, noormees ja tütarlaps, kaks armunud turteltuvi. Nii armas. Muusika oli vapustav ja etendus vägev, tuld ja pauku laval nii palju, et ma hakkasin vahepeal juba kahtlustama, et etenduse kulminatsiooniks kujuneb Nokia sprinklersüsteemi töölehakkamine ja kõik külastajad lahkuvad läbivettinutena, seda õnneks siiski ei juhtunud.

Elu võimalikkusest maal vol. ...

2011-03-15T13:49:00.000+02:00

Kaks nädalat tagasi sai perearstiga kokku lepitud, et teen sel nädalal uue vereanalüüsi ja lippan siis uuesti ka tema kabinetist läbi. Veel 3.märtsil asusid nii labor kui arst samas majas ja analüüsi vastuse sai viis minutit peale verevõtmist. Täna hommikul aga ilutses Keila haigla labori uksel silt "Labor suletud. Analüüse saab anda Akadeemia tee 15b".
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.

Vana Nõid

2011-02-28T19:56:00.000+02:00

Natuke rohkem kui nädal aega tagasi istusime ühe tähtsa isikuga koos kohvilaua taga ja rääkisime ühest ja teisest. Muuhulgas avaldasin ka arvamust, et investeerimine Omaani ja üleüldse araabiamaadesse praegusel ajaperioodil ei ole eriti ohutu. On küll, väitis tähtis isik. Seal ei saa mässu tulla, sest see on rikas riik. Need araabiamaad, kes mässavad, on vaesed. Omaanis ei tule mingit mässu. Kohalikud naftakeisrid viskavad inimestele järjekordse portsu raha ja kõik on vait.
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?

Võib mitte meeldida...

2011-02-27T20:35:00.000+02:00

Director on üks vähestest ajakirjadest, mille pea alati kaanest kaaneni läbi loen. Lõpule jõudsin alles sel nädalavahetusel, aga see juhtkiri kummitab kuklas juba mitu nädalat. Panen eelkõige iseenese jaoks selle lõigu kirja ja loodan, et mind luba küsimata tsiteerimise pärast risti ei lööda.
Niisiis, Taivo Paju juhtkiri veebruarikuu Directorist:
"Toon oma kogemustest mõned soovitused, mis peaksid saama mantraks igale palgatöötajale. Häda sellele, kes neid ei mõista - lõppkokkuvõttes rikub ta ainult kolleegide ja iseenda närve.
- Töötajana on sul raske, kui mitte võimatu näha laiemat pilti kui su ülemusel. Kui sulle tundub, et ülemus on loll ja nõme, tuleb see tihti sellest, et sa ei näe suurt pilti või ei saa sellest aru.
- Sinu kui palgatöötaja püha kohus on hääletada jalgadega. Ei ole ühtki vabandust, miks sa peaksid jääma, kui töökoht tõesti ei istu, Otsustamist edasi lükates saab sinust suurim kahjur, kes tööõhkkonda mürgitab.
- Konflikti puhul peab lahkuma alluv, mitte ülemus. Sest ülemus on see, kes vastutab kogu mängu eest ning temal on õigus kokku panna meeskond, kellesse ta usub.
- Kui sa venitad lahkumisega, sesr sama head tööd ja palka on raske leida, siis on su ülemus sind mõttetult kauaks ametisse jätnud. Või oled sa täiega ülemakstud.
- Sinu asi on ülemusega suhteid klaarida, mitte vastupidi. See tundub ebaõiglane, aga ülemusel on tuhat muud muret.
- Kui tõsine rahulolematus ülemusega on firmas üleüldine, on teine lugu. Siis räägi sellest tippjuhi või omanikuga. Aga ole valmis mõlemaks, nii lahkumiseks kui ise ülemuse asemele asumiseks.
- Kui lahkud, mine nii, et taaskohtumine endise ülemusega poleks ebameeldiv. Maailm on nii pisike, varem või hiljem satute niikuinii kokku. "

Rasked ja valusad soovitused, mis kindlasti paljudele ei meeldi. Kellele ikka meeldib, kui soola valusa koha peale raputatakse.
Mind ennast pani see pigem juurdlema, kas üritada üles leida kadumakippuv motivatsioon (sest paraku mind ennast on eluaeg töö huvitavus oluliselt rohkem motiveerinud kui selle eest saadav palk) või mõelda tõepoolest jalgadega hääletamisele.
Tegureid, mis ühele või teisele poole kallutavad, on muidugi rohkem kui välja paistab.
Vähemalt sain selle eneses kripeldanud asja nüüd välja kirjutatud. Mõnikord aitab seegi natuke.

Mõni päev on halvem kui teised...

2011-02-26T19:53:00.000+02:00

kui masenduselained üle pea kokku loksuvad ja maailm tundub üleni hall. Sama hall, kui juuksed, mis väljakasvanud osast välja paistavad, märge sellest, et tuleks juuksurit külastada. Küüned kukuvad tükkideks ja nahk on nagu paber, kortsud nähtavamad kui tavaliselt, õmblused kipitavad ja mingisugune arusaamatu neelupõletik ei taha ega taha ära minna. Peale kolmepäevast puhkamist tundun olevat veel väsinum kui varem, ilmselt enne ma lihtsalt ei lasknud end lõdvaks.
Jõudsin lõpuks Dan Browni raamatute lugemiseni, neelan eile õhtust saadik juba kolmandat, põnev on küll, aga minu maitse jaoks liiga palju realistlikult kirjeldatud piinamist ja laipu. Vähemalt aitab mõtted omaenese probleemidelt ära viia.
Reaalsus ei ole üldse meelitav, kadunud sümboli otsingule vahelduseks ajalehte lehitsedes komistasin klassivenna surmakuulutusele. Me polnud küll erilised sõbrad ja peale kooli lõppu pole ka kokku puutunud, aga tuletas veelkord valusalt vanust ja tervist meelde. Nagu seda surmahõngu viimasel ajal vähe õhus oleks olnud.
Aga pole viga. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgust tuleb juurde. Toad on soojad. Saun köeb ja see rituaal puhastab lisaks kehale teatavasti ka hinge.

Täna nägin ma külma

2011-02-15T19:56:00.000+02:00

Töö juurest kell viis sõitma hakates polnud vigagi, miinus kolmteist. Päike paistis.
Pärast koerahotellist sinna unustatud toidukoti äratoomist, Tuula ja Ääsmäe vahelisel teel, ma teda kohtasingi. Hall, kõikehõlmav laam rullus üle lagedate lumiste põldude. Tee algas ja lõppes eikusagil. Ülevalpool aimus veel päikese punakasroosat kuma, all haaras jäine ookean kõik enesesse, veeres lagendikel, mässis endasse üksikud raagus puud. Ei ühtegi inimest, autot ega korstnasuitsu. Külmalained keerlesid, tõusid ja langesid, oli tunne, et kõik, mis nende haardesse jääb, tardub liikumatuks ja jääkülmaks kuni aegade lõpuni.
Selline vist olekski tuumatalv. Kas maailm oli kusagil olemas?
Koju jõudes valgustas õue koolnukahvatu täiskuu.
Toas on soe ja mõnus. Koerad jalge ees. Tuli ahju klaasuste taga.
Maailm on olemas. Päris tore maailm pealekauba.

Jorr...

2011-02-11T17:28:00.000+02:00

Tervis on kehvapoolne olnud juba paar nädalat, mingid kõhujamad, kevadväsimus jnejnejne. Siiamaani püsisin püsti peamiselt vist aastaaruandekoosoleku pinges, aga kui see eilsega läbi sai, siis kukkus kokku ka enesetunne. Täna on olnud kõige enam külastatatud ruumiks olnud tualett, kõik, mis sisse läheb, sealt kohe ka välja tuleb kas nii- või naapidi ja koerte hotellist äratoomiseks ja lumelükkamiseks vilistasin kohale ekskaasa. Et kui tema juba minu autot ekspluateerib (on ikka tahtmist igapäevaselt sõita autoga, mis võtab 16 liitrit sajale), siis mul on ka moraalne õigus teda ennast ekspluateerida.
Viimane nädal Riias oli töiselt küll eduline, olmeliselt aga üpriski kohutav. Kui keegi soovitab teil minna hotelli Jurmala Spa, siis minu siiras soovitus on, et ärge jumala pärast minge. Mõistlikum on telgis ööbida, vähemalt raha jääb alles. Toad on räpased ja haisevad, suitsetada võib ainult õues, saunad on mustad, basseini vesi sogane, basseini kummipõhi mitmest kohast lahti ja teenindajad ülbed ja mornid. Kõige krooniks esitati viie inimese kolme päeva toiduarveks 650 eurot, seejuures oli toit rasvane, maitsetu ja mittemidagiütlev ja hotellist väljatshekkimisel kulus vastuvõtuleti hapude nägudega tüdrukutel arve vormistamiseks üle poole tunni. Hea, et me autoga olime, lennukist oleks kindla peale maha jäänud. Kojugi jõudsin tänu sellele alles kell üks öösel. Algne plaan oli küll alles reedel tagasi sõita, aga neljapäeva õhtuks oli hotell nii jäledaks ja viie sõidutunni kaugusel asuv kodu nii kalliks muutunud, et otsustasime siiski pimedas startida.
Tagantjäreletarkusena oli otsus õige, tänase enesetundega oleks sõitmine päris keeruliseks osutunud.
Nüüd üritan maja soojemaks kütta, külastan iga veerand tunni tagant maja kõige väiksemat ruumi ja loodan sellele, et ehk on homme parem.

Mõni asi läheb järjest jaburamaks

2011-01-24T20:02:00.000+02:00

Kuna mu juhilubadega kaasaskäiv tervisetõend oleks hakanud veebruarikuus kehtivust kaotama ja paberivaba ark teatas nagunii, et tal puudub igasugune info minu tervisetõendi kohta, käisin korraliku kodanikuna arsti juures uut tõendit hankimas. See oli asja kõige lihtsam osa, kõik uuringud said detsembris tööandja poolt finantseeritava tervisekontrolli käigus tehtud ja küsimus oli vaid paberi vormistamises. Igaks juhuks mõõdeti vererõhku ka, see oli korras nagu kosmonaudil.
Vajalik pitsatitega paber käes, hakkasin otsima, et mida selle paberiga nüüd edasi teha, et see va paberivaba ark ka teada saaks, et mul see paber nüüd olemas on.
Ülesanne osutus ootamatult keeruliseks. Vanasti oli olemas selline kodulehekülg nagu ark.ee ja kui ma õieti mäletan, siis oli seal isegi mingi küsimuste-vastuste nurgakene, kus minusugused jobud, kes liiklusregistrisse kord viie aasta jooksul satuvad, said oma lolle küsimusi esitada ja nendele vahel ka vastuseid saada.
Nüüd suunab otsinguribale aadressi http://www.ark.ee/ sissetrükkimine automaatselt Maanteeameti koduleheküljele, kust on küll väga lihtne leida ja alla laadida näiteks dokumenti nimega "Teede ehituse ja remondi kvaliteedi tagamise plaani koostamise ja täitmise juhend" või "Soovitused pikiprofiili ja tüüpristprofiili vormistamiseks", aga mida teha tervisetõendiga, jääbki saladuseks. Vastust ei anna ka paberivaba ark, kuskaudu saab küll sõidukit ümber vormistada, aga mitte arstitõendit esitada.
Ega palju ei julge kobiseda ka, äkki mõni itifirma korjab idee üles ja toodab kärmelt arstitõendite esitamiseks uue digiplatvormi tühise hinnaga paar või paarkümmend miljonit eurot (see, et too korralikult ei tööta, on muidugi pisiasi). Mis siis, et minu blondiiniaju meelest piisaks sellest, kui arst saadaks digiallkirjastatud tõendi meiliga sinnasamusesse paberivabasse. Kui ettevõtted peavad seda piisavalt turvaliseks suurte lepingute sõlmimisel.

Mingi infotelefon, tõsi küll, seal leheküljel oli ka. Ainuke häda, et töötab tööajal, aga mul lähevad tööajal alatasa isiklikud asjad meelest ära. Peab vist kuhugi sõlme tegema ja seni tõendit kaasas kandma, kuigi seadus seda ju ei nõua.

Klõpsutajad ja fotograafid

2011-01-23T11:39:00.000+02:00

Mingil ajahetkel olin ma üsnagi veendunud, et peale viiekümnendat juubelit hoian end igasugusest visuaalsest meediast kaugemale. Sõprade seltsis perekonnakroonika tarbeks tehtud pildid on iseasi, aga igasugustest profikaameratest, veel hullem, telekaameratest, hoian oma vananeva ja ülekaalulise isiku kaugemale. Mul on selleks noor kena kolleeg, keda vajaduse korral tuleliinile saata ja kes näeb piisavalt hea ja fotogeeniline välja.
Nagu tavaliselt, on põrgutee sillutatud parimate kavatsustega. Aga vähemalt seekordsete piltidega olin rahul. Mida on harva juhtunud. Pika elu jooksul olen näinud igasuguseid pilditegijaid. Enamus kahjuks sellised, kes on suutnud endale küll soetada meetrise objektiiviga roppkalli tehnika, kuid kelle tehniliselt perfektsetes piltides puudub igasugune sisu ja mõte. Eriti vähe on häid portreepildistajaid. Seekord vedas.
Vahemärkus: huvitav on see, kuidas äkki hakkab ka blogimaailmas liikuma mingi temaatika...olin selle postituse enesele mõttes ära märkinud, kui avastasin pea samal teemal kirjutanud Hundi ulu ja Tegelinski kirjutised.
Ise ma jään ka paraku klõpsutaja tasemele. Lihtsalt on puudu see imeline miski, mis teeb klõpsutajast fotograafi ja mida raha eest osta ei saa. Pildistamine käib samuti periooditi. On aegu, millest on palju pilte ja on aegu, millest ei ole aastate kaupa ühtegi fotot. Millest on õigupoolest kahju.
Esimene kaamera oli Ljubitel. Laifilmiga peegel. Ise olin siis kusagil teismeeas. Sellega sai tegelikult mõned päris head pildid tehtud. Isa kolleegid polevat uskunud, et tegija alles lapseeas.
Kui see ära väsis, tuli Smena.
Ja siis isa vana Kiev. Isa pildistas palju ja vahetas oma tehnikat uuema ja täiuslikuma vastu.
Kui ma kahekümnekaheselt esimest korda lahutasin ja üürikorterisse kolisin, jäi kogu fototehnika eksi koju klausliga, et saan selle hiljem kätte. Nii fotokad kui ilmutustehnika. Tühjagi ma sain.
Järgnes üle kümne aasta pildivaba elu.
Esimest uue aja kaamerat ma ei mäleta, aga aasta oli 1998. Sellest aastast on säilinud esimene värvipiltidega album. Pildid, khm, on jubedad, nii et tegemist oli mingi üliodava seebikaga.
Aegade paranedes tuli miskine Samsung, kah veel filmiga.
Esimesed kaks digikaamerat olid Olympused, mark, mida ma eales enam ei osta. Mõlemad läksid priskest hinnast hoolimata üsna ruttu katki.
Siis Panasonic Lumix. Mis läks paar nädalat tagasi Saksamaal salapäraselt kaotsi. Kuna nagunii olid tekkinud mingid fokuseerimisprobleemid, eriti ei põdenud. Jalutasin paar reisi tagasi märgatud viiekordsesse elektroonikakaubamajja ja lasin mõnuga müügikuttidel endale pool tundi erinevate pildimasinate häid ja halbu omadusi tutvustada. Ilma nende abita oleksin selles meeletus valikus nagunii ära eksinud. Sest ainuke, milles ma veendunud olin, oli, et peegelkaamerat ma ei osta. Peegelkaamera pole ühestki klõpsutajast fotograafi teinud, ei tee minust ka. Ja mul pole mingit isu poolekilost kolakat kaasas tassida. Ma valin isegi reisidele kaasavõetavat kosmeetikakotti kaalu järgi...

Alles Eestis avastasin, et olen ostnud kaamera, mida meil ei müüdagi. Ricoh CX3. Mina olen rahul, sest olemas kõik asjad, mida mina vajan - 10 megapikslit, 10-kordne zoom, suurepärane hämaraspildistamine ja ühesentimeetrise distantsiga macro. Aias lillede pildistamiseks vägagi hea. Lisaks mahub vabalt taskusse.
Mõnikord on neid klõpse ju nii tore vaadata. Eriti talvel suviseid. Õnneks on siiamaani alles harjumus olulisemad pildid lasta paberile ja albumisse panna. Viimasel ajal küll selles jälle laisavõitu olnud, peaks end parandama enne, kui uus aiahooaeg kätte jõuab. Praegu miskipärast pole üldse pildistamislainel ja tegelikult juba mitu kuud. See talv ei inspireeri mind miskipärast üldse.
Mis neist albumitest pärast mind saab - ma loodan, et sellele on veel vara mõelda. Mul endal on küll hea meel, et möödunud sajandi kolmekümnendatel tehtud pildid kodus alles on ja vanim säilinud suguvõsafoto pärineb aastast 1908.

Kõpskingad, klaasmäed ja sookvoodid

2011-01-21T14:20:00.000+02:00

Nagu alati valimiste lähenedes kogub ajakirjanduses tuure hala teemadel, kuidas meil võrdõiguslikkusega lood ikka äraütlemata kehvad on ja vaesed naised ikka nende ülbete meestega võrreldes häbematult väheselt ja viletsalt tasustatud on ja kuidas meil ikka nii vähe naisi on äris ja veel vähem poliitikas...

Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?

Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.

Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.

Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.

Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.

Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.

Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.

Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.

Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.

Postiaadress, mehed ja indeksid

2011-01-17T20:44:00.000+02:00

Meiekandi ainuke kodulähedane ehituspood läks detsembris mehele ja on nüüd Bauhof. Õigemini on tal praegu identiteedikriis, ei ole ta enam Ehitusmarket ja veel mitte ka Bauhof. Pooled riiulid on tühjad, aga kõige hädavajalikuma ikka leiab. Kuna mul oli vaja oma vahu- ja teibivarusid täiendada, juhuks kui järgmine soojustustuhin peaks peale tulema, külastasin. Vajalikud asjad sain. Otsustasin ka kliendikaardi ära vahetada, jaanuari lõpuni tasuta. Küsiti muu hulgas kodust aadressi. Selgus, et andmebaasis sellist küla ei ole. Eesti Posti andmebaas pidi olema. Ütlesin, et post meil ikka käib. Küsiti postiindeksit. Selle järgi leiti küla ka üles.
Pooltuttav müüja (personal müüdi ilmselt maha koos poega, sest samad näod on seal poes juba aastaid) tähendas poolel häälel, et naised ikka teavad oma postiindeksit peast, aga selle aja jooksul, kui tema seal poes on olnud, pole ta kohanud ühtegi meest, kes oma postiindeksit teaks.
Ma poleks seda vist tähelegi pannud, kui peale mind poleks üks vanem paar samuti kaardivahetusele asunud. Pakkisin lindi lõpus asju ja kuulsin paratamatult pealt. Ei teadnud see vaene mees ei talu nimegi õigesti, indeksist rääkimata. Poleks naist kaasas olnud, oleks kaart vist vahetamata jäänud...
Nii need mehed vahel kodu üles ei leiagi.

Kui hing on noorem kui keha

2011-01-14T20:02:00.000+02:00

Vaba ajaga oli mul igasuguseid plaane. Et kõigepealt shoppaks natuke, siis võtaks ühe bussituuri selle kahekordse turistibussiga ja et kui eriliselt reibas oleks, siis läheks õhtul välja, näiteks seda vaatama. Tegelikkus kujunes märksa kainestavamaks. Tegelikkuses ei jõudnud ma isegi bussituurini. Õigemini mina oleksin jõudnud küll, aga bussid hakkasid selleks ajaks ringisõitmist lõpetama, talvel on neil mingisugune vastikult lühike graafik.
Alustama peaks tegelikult hoopis hotelli hommikusöögist, mis oli üks parimaid, mida elus kogenud olen. Stiilses 18.sajandi söögitoas pealekauba.
Siis läksin mööda Ku´dammi ühele poole. Kui pakid juba liiga tülikaks muutusid, sõitsin bussiga tagasi ja laadisin ülearuse hotellis maha. Vaatasin kella ja otsustasin ära teha toidupoe-treti (kuhu me jõudnud oleme, ostab Berliinist koju süüa, aga mis teha, kui meil neid asju ei ole või maksavad nad hingehinda). Toit, tehnika ja riided on Saksamaal raudselt odavamad kui Eestis ja kogu sellest mahetoodete valikust igas toidupoes ei taha rääkidagi, kodusele olukorrale mõeldes tuleb ahastus peale).
Toidupaki kah hotelli toimetanud, asusin turistibussi otsima, aga nagu öeldud, olid bussid juba tuttu läinud. Jalutasin mööda Ku´dammi teisele poole ja suutsin endale taas mingid pakid hankida. Õnneks lubab Finnair turistiklassis 23 kg pagasit.
Nüüd istun hotellitoa põrandal ja püüan leida asendit, kus jalad ei valutaks. Siiani ei ole leidnud. Tuli meelde, kuidas paar aastat tagasi Roomas õekesega peale sarnast päeva bideest jalavanni tegime. Jalad bidees, raamat põlvedel, veiniklaas käeulatuses. Bideed siin ei ole,aga vein on häbematult odav ja hea.
Kui üles tõusta hakkan jaksama, lähen ligunen tund aega dushi all ja kogu tänaõhtune show tuleb telekast. Inglisekeelne valik on CNN New ja BBC World.
Peaks vist saksa keele ära õppima, kui mul siin iga paari kuu tagant tilbendada tuleb. Vaikselt hakkab juba tulema. Lihtsamad asjad vähemalt. Aru saan rohkem, kui rääkida suudan. Aga pursin,sest teistmoodi ei tule see keel kuidagi. Kuigi vähemalt siin ei ole inglise keel probleemiks, noorem generatsioon enamuses räägib.
Homme koju. Tegelikult oleks heameelega veel. Berliini vaatamisväärsused on endiselt nägemata. C&A ja H&M vist ei ole vaatamisväärsused? Kui ainult ristluude ja jalgadega kuidagi kokkuleppele jõuaks.

Siit, sealt ja vahepealt

2011-01-13T16:04:00.002+02:00

Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.

Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.

Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.

Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.

See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.

Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.

Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.

Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.

Kümme aastat tagasi

2011-01-03T20:49:00.000+02:00

...olin ma viimaseid päevi töötu. Uus töökoht oli küll käegakatsutavas ulatuses, mitmeetapiline konkurss Fontese personalifirmas läbitud ja mind selle võitjaks tunnistatud. Aga endal oli sellest hoolimata päris korralik hirm tuleviku ees.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.

Nagu poleks olnudki,

2011-01-02T21:28:00.000+02:00

seda viiepäevast puhkust, noh. Esiteks olen ma täpselt sama väsinud kui nädal aega tagasi. Teiseks ei saa ma aru, mida ma tegin. Mitte kusagil ei käinud, ainult korra poes ja naabrite juures aastat vahetamas. Mitte midagi tehtud ei saanud, peale ühe lävepaku ja tavaliste toimetuste, mis ühe maakodus elamisega paratamatult kaasas käivad. Lumi-puud-lumi. Lugesin läbi paar raamatut. Vaatasin ära mõned vaatamata DVD-d, Suhtlesin koertega rohkem kui tavaliselt. Suhtlesin sõpradega, nii reaalis kui virtuaalis. Ja saidki need viis päeva läbi nagu oleks kass saba peal ära kandnud.
Homme taas tööposti otsa ja miskipärast ei ärata see vähemalt hetkeseisuga minus üldse mitte mingit vaimustust. Võib-olla oleks sellist mõnepäevast talvepuhkusr targem mitte võtta, töörutiin saab rikutud, aga väljapuhkamisest on asi kaugel.

Kaks tuhat ja kümme

2010-12-31T10:24:00.001+02:00

No alustada võiks selles, et veel paar aastat tagasi ma isegi ei uskunud, et ma seda aastanumbrit üldse näen. Veel vähem, et selline aastanumber võiks täiesti vähivaba olla. Kauakestvad kiiduavaldused siinkohal mu suurepärasele arstile ja mu vaprale organismile. Isegi operatsioonidest räsitud ainevahetus hakkab normaliseeruma, lund lükates ei lähe enam süda pahaks (higistama hakkamise asemel oli eelmisel talvel paraku nii ja see tegi asja eriti hulluks, rassi mis rassid, higi ei tule tilkagi, see eest ajas kohutavalt iiveldama) ja sujuvalt on isegi üks suurusnumber riietel alla läinud ilma selleks eriti midagi tegemata. Aga kõik muu on kõrvalise tähtsusega ja aasta suurim saavutus on muidugi sõravabad analüüsid.

Töiselt on kah päris kenasti läinud. Aga see pole minu, vaid paljude inimeste igapäevase töö tulemus. Ja mitte ainult sellel, vaid kõikidel eelmistel aastatel tehtud töö tulemus. See, et president minu kätt surus, oli lihtsalt roll. Keegi pidi seal ju olema, poleks olnud mina, oleks olnud keegi teine.
Isiklikus elus pole kah millegi üle nuriseda, palju häid sõpru ümberringi. Nii vanu kui uusi.
Paar mõnusat soojamaapuhkust.
Kaks pereliiget on endale kaaslase leidnud ja sellegi üle võib ainult rõõmu tunda. Eriti nunnu on muidugi noori vaadata, esimene armastus, juunõuuu. Isegi minusuguse küüniku südamesarnase eseme võtab võdisema.
Ega järgmiselt aastalt muud ei soovigi, kui et ta tuleks vähemalt sama hea kui kohe möödasaav.
Blogilugejatele aga kaunist vana lõppu ja kõikide soovide täitumist uuel. Lugejaid ikka on, kaunter näitab 83778 ja keskmiselt käiakse blogis 700 korda nädalas. Kuigi ma olen viimasel ajal olnud laisavõitu kirjutaja, muid tegemisi lihtsalt nii palju...luban end parandada, aga päevad on liiga lühikesed :D.

Käänuline tee eurole

2010-12-26T21:08:00.000+02:00

Veel nädal aega krooniaega ja algab jaekaubanduse põrgu ehk sularaha paralleelkäibe periood. Ehk selline tore aeg, kui poes saab maksta nii krooni kui euroga.

Jätaksin siinkohal kõrvale igasugused eesti krooni ja eurole üleminekuga seotud emotsioonid ja majanduslikud kaalutlused. Aga sellele mehele, kes tolle paralleelkäibe perioodi välja mõtles, tahaksin küll pahasti öelda. Kohe väga pahasti. Kas ei oleks võinud jätta rahavahetuse pankadele ja mitte üritada igast burgeri- ja ajalehemüüjast või turutädist rahavahetajat teha?
Ma juba kujutan seda bardakki aastaalguse kauplustes ette. Kõiki neid järjekordi. Isegi vilunud inimesel võtab kahe erineva rahaga rehkendamine tavalisest rohkem aega. Mis veel vilumata (aga vilumata on kõik).
Loodetavasti jätkub väga paljudel inimestel mõistust maksta pangakaardiga ja mitte piinata niigi heitunud müüjaid. Ise kavatsen küll aasta kahe esimese nädala jooksul võimalikult vähe oma jalga poodi tõsta ja hädavajadusel külastada vaid neid poode, milles tean olevat automaatkassad, kus ainult kaardiga maksta saabki. Sest järjekordades seismine mulle lihtsalt ei meeldi.
Perekonna vanema generatsiooni varustasin igaks juhuks euro stardipakettidega. Sest elavad nad lähimatest sularahaautomaatidest kaugel, kohe üsna kaugel. Kuigi ka nende stardipakettide kättesaamiseks tuli peaaegu et tutvusi kasutada. Need olid lihtsalt igalt poolt otsas. Katsuge veel väita, et rahval pole raha...

Kauneid jõule

2010-12-24T10:18:00.000+02:00

Kiiretel aegadel on üks hea omadus - neid asju, mis ei meeldi, pole aega tähele panna...tavaliselt ma vihkan novembrit kogu selle pimeduses ja masenduses, aga sel aastal jäi vähemalt minu meelest november lihtsalt vahelt ära ja selleks ajaks, kui ma jälle praktilisele igapäevaelule pihta saama hakkasin, oli isegi pool advendiajast möödas.
Millalgi jõudsin isegi maja ära kaunistada, kuigi khm, osa maja välistulesid on seni karbis kapi otsas ja mõndasid ei ole ma isegi mitte üles veel leidnud. Eks järgmisel aastal olen ehk tublim.
Ja blogimine ei ole kindlasti mitte surnud, on teine lihtsalt talviselt uimane ja kiiretest aegadest oimetu.
Aga pimeduse selgroog on pooleks tehtud ja valguse aeg astub sammhaaval üle õue.
Kauneid jõule kõigile!

Päkapikutegu

2010-12-08T21:40:00.000+02:00

Peab tunnistama, et ma olen kohutavalt vilets panditaara äraviija. Kokku saab küll kõik hoolsalt kogutud ja suurtesse kinninööritavatesse prügikottidesse pakitud. Edasi rändavad need kotid garaazi ja sinna nad kipuvad jäämagi...lähim taaraautomaat on 15 kilomeetri kaugusel ja eraldi poodisõitu peaaegu ette ei tulegi, enamjaolt saab poeskäik koduteel ära tehtud. Töö juurde aga on sandivõitu kottidega sõita, peab olema kindel, et päeva jooksul ei tule muid asjaajamisi, mille puhul taara segama võiks hakata.
Peale selle ma kohe mitte ei armasta neid taaraautomaate, mis iga kümnenda purgi ja pudeli järel kas rikki lähevad või täis saavad.
Eile õhtul aga vaatasin seda seina äärde kogunenud kotilaviini ja tõotasin endale, et enne aastalõppu olgu seinaäärne puhas. Tõstsin kolm kotti auto äärde valmis. Hommikul peale. Peaaegu oleksin ära unustanud, et taarakotid parketimaasturi tagaotsas sõidavad, aga õnneks midagi kolises ja tegin kiire pöörde Laagri Maksimarketi taaramaja juurde.
Olin just kaks esimest kotti maha tõstnud ja suundusin nendega putka ukse poole, kui nägin üht elust räsitud meesolendit lähenemas, samasugune pisut räsitud kutsa kaasa lonkimas. Käes meesolendil pooltühi kilekott ilmselt mõne taaraühikuga ja suund sama mis minul, taaraautomaadi juurde. Minuga võrreldes oli tal mõnemeetrine edumaa.
Küllap sai otsustavaks asjaolu, et selle asemel, et minust ette tormata, hoidis enne mind ukseni jõudnud koll mulle ust lahti, et ma oma suurte kottidega sisse saaksin. Enne teda.
Panin kotid ukse juurde maha, ja küsisin, kas ta soovib need ära anda. Ta kaotas esimese hooga peaaegu kõnevõime. Ei, ta ei olnud purjus. Vähemalt mitte silmnähtavalt. Lihtsalt hämmingus ja tänulik.
Ütlesin, et oodaku, kolmas kott on ka. Andsin sellegi talle. Koll kohmis tänusõnu. Naersin, et mõelgu sellele, et tal käis täna päkapikk.
Auto juurde lipates hõikasin veel üle õla, et ostku ikka kutsale vorsti ka. "Kindla peale!" vastas nüüd juba kõnevõime tagasi saanud mees.
Vähemalt ühe mehe ja ühe koera päeva tegin ma täna ilusamaks. Päris hea tunne oli. Isegi teades, et suurem osa sellest taararahast kulub ilmselt uimastavale joogile. Pole andnud mulle keegi õigust teiste üle kohut mõista.

Mängime siis jõulumeemiga

2010-12-06T20:39:00.000+02:00

Kukupai siis lennutas jõulumeemi ka minu pihta. Pole parata, tuleb vastata :D.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Meeldivad juba sellepärast, et seonduvad pööripäeva ja valguse võiduga pimeduse üle ja see jube pimedus, mida ma nii vägaväga vihkan, hakkab kukesammuhaaval alla andma.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Haa. Veel paar aastat tagasi oleksin vastanud, et kodus ja perega. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan aru saama sellest loost. Veel mõned aastad tagasi pidasin seda lugu totakaks. Nüüd olen ise ka üha totakam.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud ja seetõttu oli jõuluõhtul nende külastamine lastelaste püha kohustus. Alati laeni kuusk, ehitud tollal nii haruldaste elektriküünaldega, mis olid elektrikust vanaisa enda tehtud. Palju värvilisi pakke. Hirmus head toidud (vanaema oli fantastiline kokk). Söögipalve, mis ateistlike vanemate lapsele väga veidra asjana tundus.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei kartnud. Kodus pandi pakid kuuse alla või jäeti korteri ukse taha, nii et päris lapsepõlvest mul mingit jõulu- ega näärivana mälestust ei olegi. Lasteaias ma ka ei käinud. No ja kooliajal, kes siis enam mingit vanameest uskus.

5. Parim jõulumälestus?

Kaks täiesti erinevat, ühed samast ajast lapsepõlvest vanavanemate juurest. Teine samuti aastate tagant, kui sai paksus lumepilves kusagil metsa vahel saaniga sõidetud, küünlad saanil. Aga sellest ma tõtt-öelda ei mäleta, kas oli tegemist jõulude või uusaastaga.

6. Lemmikjõulutoit?

Seda pole ma aastakümneid saanud ega enam ilmselt saagi. Sama Hiiu-vanaema tehtud paks kissell, nii paks, et seisis vaagna peal kuhjana. Vahukoorega ümbritsetult. Retsepti kahjuks päranduseks ei saanud.
Muidu aga vist verivorst. Meie peres pole lookas laud kunagi kombeks olnud, ikka kas notsupraad, ahjulõhe või midagi seesarnast. Pagan, nüüd läks kõht tühjaks...

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Ei tea, pole otsustanud. Sinna kaugele saarele kahjuks ei saa, pole aega. Otsustatud on uue aasta vastuvõtmine, mis toimub heade sõpradega kodukülas.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Ei ole, algul, kui maja valmis sain, ehtisin seda nagu hull. Enam ei viitsi.

9. Sinu jõulukingisoov?

Tervist endale ja lähedastele.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Ei oska ühtegi eriti välja tuua, lähedaste kingitustes loeb rohkem emotsioon, kui asi ise.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Inimesed, kes silma all räägivad üht ja selja taga laimavad ja valetavad. Eriti valus inimeste puhul, keda oled arvanud usaldavat.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Kauneid jõule. Valguse võitu pimeduse üle. Tervist ja enesega rahulolu. Kõike seda, mida nad siin blogis otsimas käivad. Ma tõtt-öelda ei saa siiamaani aru sellest fenomenist, et see blogi pidevalt blogipuu esiviiekümnes püsib. Ma ei kirjuta ju nii tihti.

Edasi ei viska, sest tundub, et kõik, kes vastata viitsiksid, on juba meemipalliga pihta saanud. Kui mõni veel viitsib, võib ise üles korjata.

Maal, õhus ja vahepeal

2010-12-04T18:21:00.001+02:00

Nädal algas ärkamisega kell 3.45. Sellele oli eelnenud veel pühapäevane paanikahäire, kuna oli tunne, et me ei saa siit enam välja ja mitte mingil juhul õigeks ajaks lennukile, mine või linna hotelli. Aga pühapäeval sai koerad penipansioni viidud ja kuigi teed olid libedad, olid vähemalt sahad oma tööd korralikult teinud. Kui me enne viit hommikul startisime, ei sadanud ka midagi juurde. Tuiskama hakkas alles siis, kui Tallinna lennujaamas juba lennukis istusime ja jäätõrjet ootasime. Pooletunnine väljalennu hilinemine polnud midagi võrreldes selle kaosega, mis Euroopa lennujaamades hiljem toimuma hakkas.
Kohale me igatahes jõudsime. Leedukatel lund eriti ei olnud, külma ja tuult see-eest rohkem kui meil, kraadiklaas, nii palju kui seda näha sai, näitas pidevalt 13-15 külmakraadi. Õnneks oli sooje riideid piisavalt kaasa varutud, kusagil kümne külmakraadi juures jäätub minus igasugune huvi peegelpildi vastu ära ja alles jääb ainult soov sooja saada. Ning mis siin ikka eputada, kunagised ohtlikud kurvid on juba ammu ringteeks muutunud ja hea välja nägemine muutub üha keerulisemaks. Leppigem sellega.
Aasta ostuämbriks võib sellegipoolest nimetada Ivo Nikkolo karupükste ostmist peaaegu tuhande krooni eest...poes ma nende soojusele ja pehmusele vastu ei pidanud ja tegin hinnasildi suhtes südame kõvaks...juba esimesel kandmisel selgus, et püksid ajavad kihelema ja lisaks sellele ka kohutavalt karva, nii auto- kui lennukiiste nägid peale istumist välja nagu oleks seal kevadiselt lahtise karvaga kassi või koera veetud ja nõupidamisel nihkusid kolleegid minust aupaklikku kaugusse väitega, et ma ajavat karva. Nii pakkisingi roppu hinda maksnud püksid õhtul hoolikalt kohvrisse, et nad teisi asju ära ei määriks ja nüüd mõtlen, kas visata need Humana kogumiskasti (et mõni teine veel õppetunni saaks) või otse prügikasti, ning 999-kroonine hind koolirahaks lugeda. Ei ole ikka vaja kallist rämpsu osta.
Teisipäeval skaipis naabrinaine, et terves külas oli elekter ära esmaspäeva õhtust teisipäeva ennelõunani. Närvikõdi, kas torustik külmus ära või mitte, jätkus kuni kojujõudmiseni. Õnneks oli kõik korras.
Kolmapäeval kadus mobiililevi. Aga see on juba vana uudis. Internet motellis toimis ja saime teada, et probleem on üleüldine.
Neljapäevahommikune äratus taas varane, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, et kohe teada saada, et lend on üle kahe tunni edasi lükatud. Lohutuseks anti kolme peale kuuekümnelitine hommikusöögivautsher, mille kohe ka ära kasutasime, sest hotellis me hommikust süüa ei jõudnud (kohvi siiski saime). Ajal, kui hommikusööki lõpetasime, oli lendu veel kaks tundi edasi lükatud. Lume tõttu olid suletud Gatwick, Pariis, Genf ja veel mitmed lennujaamad ja see tekitas lennuplaanides ilmselt üleeuroopalise segaduse. Kolasime poodides (mis on kõigis maailma lennujaamades ühte nägu ja Vilniuses eriti igavad), jõime kohvi, lobisesime, ajasime tööasju, surfasime internetis. Tõeline kergendus oli näha, et meile järele lendama pidanud lennuk oli kell 10:51 lõpuks Tallinnast tulema hakanud. Algses plaanis ette nähtud hommikuse 8:50 lennu asemel tõusime õhku kella ühe paiku päeval.
Tallinnas ei julgenud parkimise eest kohe makstagi, teadmata, kui kaua auto lume alt välja kraapimine aega võib võtta. Asi aga polnudki eriti hull, viimaste päevade lumi oli eelnevaga võrreldes ikka õhuke, teisi nägime labidaga vehkimas küll.
Otsustasime Keilas süüa, teades, et koduses külmkapis valitseb äraolekujärgne tühjus. Gnoomis on mõnus kodune toit ja mõistlikud hinnad. Muidu oleks kõik hästi olnud, kui üks tüütu tegelane leidnud sobivat hetke külge lööma hakata, lauda jäätist ja veini saates. Põgenesime kohvikust, jäätise ja veini muidugi puutumata jättes...ebaviisakas või mitte, aga jäätist ma talvel kindlasti ei söö ja veini kell kolm päeval autoroolis olles ka ei joo, isegi suitsetamispeatuse tegime alles kaheksa kilomeetri pärast juba koerahotelli poole ära keerates.
Siis kaks õnnelikku ähkivat peni auto tagaruumi ja ots kodu poole. Õuel tervitamas ja kiisutamas õnnelik kass. Köögis 15,6 ja tagatoas 13,6 kraadi sooja, ahjud kütte.
Reede õhtul meelitas eks mu Rock Cafesse rallihooaja lõpetamisele. Sai teine kauaigatsetud I koha kätte, kahjuks naiste klassis. Muhahaa. Norisime ta kallal tükk aega. Aga kaardilugeja on ka rallisõitmisel hädavajalik inimene. Püüdsin meelde tuletada, millal ise viimati kaarti lugesin. Vist oli 2007 Unicute talvesõit. Selle aasta talvesõiduks ka ettepanek olemas, aga ma ise pole kindel, et mu närvisüsteem sportklassile vastu peab.
Koht ise oli Väga Kole ja tagasi sinna ei läheks. Ilmselt pole ka enam sellest vanuses. Ja nii koledat kempsu nägin ma viimati Odessas.
Täna on olnud esimene päev, kui ma olen sellest talvest tõsist mõnu tundnud. Ilus lumine päev, kuus kraadi külma, isegi päike pilvede vahelt aeg-ajalt piilumas. Lükkasin lund, mitte selle pärast, et väga vaja oleks olnud, vaid lihtsalt enese liigutamise pärast. Lumi sahises nagu suhkur. Tassisin nädalajao puid tuppa. Üritasin traktorile lumekette panna, aga tegin oma blondiiniajuga midagi ilmselt valesti, sest need tulid mõnekümne meetri pärast uuesti alt ära. Naabrimeest ei viitsinud moosima minna, homme ka päev ja selle töö võib julgelt saunajärgseks päevaks jätta, higiseks ei aja. Nüüd on ootamas saun ja jalge ees norisevad koerad.
Ja tõsiselt hea meel on selle üle, et üks pereliige on ilmselt otsustanud iseseisvat elu alustada. Miks ta sellest saladuse teeb ja nurkateinud kassi olemisega ringi käib, ma paraku aru ei saa. Ei peagi saama. Ei ole enam minu mure. Hea ja kerge on olla. Kõik asjad leiavad lõpuks lahenduse.

Võõrasse kloostrisse oma pühakirjaga ei tulda

2010-11-26T20:01:00.000+02:00

Igivana ütlus. Niivõrd igivana, et võimatu isegi tuvastada, millise rahva mõttevaramusse algselt kuulunud on. Ehk isegi keskaegne mugandus mõnest antiikaegsest mõtteterast.

Ometi tõde, mis inimkonnal kõige sagedamini meelest ära läheb nii makro- kui mikrotasandil. Suures maailmas algavad sellest sõjad, väikeses maailmas perekonna- või töötülid.
Kõik on lihtne ja loogiline seni, kuni midagi väärtuslikku luuakse koos ja ühiste väärtuste alusel, vastastikku nurki maha nühkides, ühiselt panustades nii töös kui rahas ja vaeva nähes. Luues lõpuks midagi sellist, mida ühiselt nautida.
Kõik on hästi seni, kuni ühel päeval astub sisse uus tulija, kes teatab, et talle siin meeldib hirmsasti olla ja elada küll, ainult et omadel tingimustel. Et see, mis enne käis niimoodi, käib nüüd naamoodi ja vastupidi.
Loomulikult ajab see vanadel olijatel karva vastupäeva turri.
Sama muster kordub nii rahvussuhetes kui peresuhetes. Kui minna elama võõrale maale, tuleb kohaneda sealse kultuuri, keele ja reeglitega. Kui minna elama teise inimese majja, tuleb kohaneda tema reeglitega. Kui minna kuhugi tööle, tuleb aktsepteerida selle organisatsiooni reegleid. Või lahkuda.
Kui võõras kohas hakata kehtestama tulija reegleid, puhkevad konfliktid. Makrotasandil sõjad, peretasandil tülid.
Kui inimene tahab enesele kohta, kus ta võib omaenese reegleid kehtestada, tuleb see tal luua. Kas ostes või üles ehitades. Oma kodu ehitades. Oma firmat luues.
Isegi kodumaad saab valida ainult selle järgi, millega sa kohaneda suudad. Vastupidi pole võimalik, lootes, et su uus kodumaa kohaneb sinuga.
Paratamatus.

Koerailm

2010-11-23T19:50:00.001+02:00

Mitte ei mõista, miks seda nähtust koerailmaks nimetatakse. Üks minu suurtest koertest püsis väljas kümme minutit ja teist ma pole siiamaani suutnud mõjutada õue minema. Korra vaatas ukse vahelt välja ja tagurdas trepist üles tagasi.
Kojusõit oli selle sügise seni hulleim. Nähtavus tuisus paarkümmend meetrit, tattlibe tee ja metsik külgtuul autot õõtsutamas. Seega isegi üllatav, et esimest kraavilist nägin alles kodukülas, rekka külili kraavis, ohutuled vilkumas. Õnneks oli politseimasin juba kohale jõudnud ja seekordne süümepiin et-äkki-peaks-appi-minema jäi ära. Vastik tunne on alati kraavisõitnutest mööda sõites - äkki keegi vajab abi. Iseküsimus, kui palju minusugusest kõrgete kontste ja üle-viie-kilo-tõsta-ei-tohi tegelasest seal ülekahemeetrises kraavis ikka kasu oleks, pärast peab Päästeamet mind ennast sealt välja tõmbama, isegi kui mul õnnestuks ilma kaela või vähemalt jalgu murdmata sinna ronida...
Sellel kurvil on rekkade jaoks kohe eriline külgetõmme, soovituslik (mitte kohustuslik) kiirusepiirang on 70, aga seda ei järgi keegi. Ja pea igal talvel on seal keegi külili, kui mitte rattad taeva poole. Naabrimeeski kommenteeris FB-s, et restoranikurvi talihooaeg on avatud, mida seekord jagatakse - autosid, kartuleid, kala, ehitusmaterjale - kõike seda on seal vedelemas nähtud. Kaup ja auto viiakse tavaliselt minema, tükid, katkised rehvid ja muu sihuke jäetakse kohalikele koristada. Mida me igal kevadel küla koristuskampaania ajal vaikselt ropendades muidugi ka teeme. Naabrid küll arvasid, et rohkem jäätmejaama ei vii, paari aasta pärast peaks järelejäänud tükkidest saama küla oma järelhaagise kokku panna küll.

Elu lugu

2010-11-22T13:20:00.000+02:00

Lugesin eile diivanil kõtutades läbi Eve Kivi elulooraamatu "Ma olen elanud". Ei hakka kirisema ega kritiseerima, igal inimesel on õigus oma mälestusteraamatusse kirja panna, mida tema vajalikuks peab ja iga jäädvustus on tükike ajalugu. Meeldis see, et peaaegu puudus näpuganäitamine ja musta pesu pesemine. Lihtsalt killud ühe inimese pikast ja värvilisest elust.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.

Pimeduse aeg

2010-11-21T20:41:00.000+02:00

Viimasel ajal jääb pidevalt nädalavahetusest üks päev puudu ja kui väheke sel teemal veebis ringi vaatasin, leidsin, et see idee pole sugugi originaalne. Huvitav artikkel selle kohta ja ootamatult palju pooldajaid, minagi sealhulgas. Tea, millal vanas Euroopas keegi selle ära teha julgeks.
Sest tõepoolest, vahet ei ole. Nagunii on kella neljast saadik ühtviisi kottpime ja sama hästi võiks selle õhtupooliku ka tööjuures mööda saata. Eriti muidugi siis, kui selle arvelt ühe vaba päeva juurde saaks.
Mnjah, ammuks see viiepäevanegi töönädal teoks sai. Meie vanemad käisid veel kuus päeva nädalas tööl, siis tulid koju ja hakkasid lapsi kantseldama, käsitsi pesu pesema, suvilat ehitama.
Sellel taustal oleme ikka äpuks jäänud küll. Eile magasin. Kõigepealt kella kümneni. Siis kooserdasin natuke üleval, jõin kohvi, panin teleka käima...ja jäin uuesti magama. Kella kaheni. Õhtul oli karta unetust, aga saun lahendas sellegi probleemi.
Täna tekkis juba tunne, et teeks midagi. Natuke vajalikke tegemisi, koristamist, pesupesu ja otsas see valge aeg oligi. Ime siis, kui mitte midagi ei jõua.
Vähemalt rakuanalüüsid olid puhtad. Seega võib aasta 2010 vist sõravabaks lugeda. Selle üle on ainult hea meel.

Töönarkomaaniast ja lumest

2010-11-18T09:42:00.000+02:00

Üleeile õhtul tekkis korraks tunne, et töö sai otsa. Kõik asjad liikusid nagu iseenesest, kuhugi polnud vaja oma nina toppida. Kohe läks tuju niruks kah.
Eile tuli selle-eest tööd kapaga uksest ja aknast. Isegi sedavõrd, et olin üle tüki aja sunnitud hilisõhtuni kontoris istuma. Sellest hoolimata oli koju sõites silm säravam ja tuju parem, kui nii mõnigi kord kell viis kontorist lahkudes. Narkomaan oli oma tööannuse kätte saanud.
Pohmell tuli ka muidugi, vähkresin kuni kella üheni öösel unetult voodis ja aju töötas ületuuridel.

Täna hommikul oli maa meiekandis esmakordselt lumevaiba all. Mul pole eelmisel talvel hangitud raskekujuline lumelükkamisallergia siiani üle läinud ja hommikukohvi ajal üritasin istuda seljaga köögiakna poole, et seda WFS-i mitte näha. Pääsu aga polnud, üle õue kiviparketi kepsutades ja garaazist puhast ja kuiva autot võttes püüdsin positiivselt mõelda...veel mõned aastad tagasi oleks hommik alanud läbi pori sumamise ja auto lumest rookimisega.
Tee peal polnud muidugi midagi lõbusat, kraavisolijaid ma eriti lõbusaks vaatepildiks ei pea. Paari kilomeetri järel jäi mulle ette seesama õppeauto ja edasine kulgemine toimus kiirusega 50 km/h, sest vastu tuli katkematu kolonn. Peale Keilat jäi õppeautole omakorda ette traktor, milles õppekas mööda sõita ei julgenud ja kiirus langes kahekümne viieni. Õnneks suutsin ühe sirgema ja tühjema lõigu ajal mööda saata, kuigi kahest pikast autost möödasõit selles koristamata lumepudrus ei ole üldse lõbus. Tunne oli küll selline,et varsti hakkan nende tipptunnil õppesõitjate peale kuhugi avaldusi tegema. Sest mina sain mööda ja normaalse kiiruse sisse, aga järgmised kümme kilomeetrit valitses selja taga täielik tühjus.

Abiks algajale tööotsijale

2010-11-12T16:12:00.000+02:00

Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.

Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.

Noppeid

2010-11-11T13:40:00.000+02:00

Nagu kusagil juba öeldud, kellakeeramine mind isiklikult ei sega, ma keeran mõnikord kella mitu korda nädalas. Aga juba mitu õhtut on mind vaevanud mõte, miks on küll vaja seda kella keerata selles suunas, et pärast kellakeeramist on võimalik hommikul puhanud nägemisega valges tööle sõita ja õhtul, kui silm juba niigi väsimusest krillis, peab kottpimedal maanteel laveerima. Eriti üleeile õhtul, kui sadas mingit jäist tatti, mis polnud vihm, lumi ega lörts ja nähtavus vastutulijate pimestavas valgusjoas oli heal juhul kümme meetrit ette.

***
Kohutavalt ajavad muigama viimase aja ülihaledad reklaamikampaaniad. Terve linn (ja ajalehed) olid hiljuti täis ühe pakendifirma reklaami ja ma ei taha teada, mis nad selle kõige eest reklaamiagentuurile maksid. Sest me ise oleme selle firmaga parasjagu aastatepikkusi suhteid lõpetamas, põhjuseks järjest viletsamaks muutuv tootevalik ja küündimatu klienditeenindus. Äkki oleks mõistilik olnud enne reklaamifirma palkamist hoopis kitsaskohad kaardistada?
Teine kohutavalt naljakas reklaamielamus oli AirBalticu lennukis, kus jagati sooduskuponge 32" teleka ostmiseks, 50 eurot oleks tulnud lennukis maksta, ülejäänud ülekandega ja teler oleks tasuta koju toodud...ainukesed hädad olid selles, et see kupongiga müüdav telekas oli neli ja pool tuhat krooni kallim kui sama mudel poes ja ma hästi ei usu, et keegi lennukis nii meeltesegadusse satub, et tee pealt pea topelthinnaga telekas osta.
***
Hirmsasti tahaks raha ära anda. Palju seda ei ole, paarkümmend krooni metalli. Panka sellepärast sõita ei viitsi ja heameelega annaks mündipudi kuskile heategevuskasti. Aga tundub, et ka selleks tuleks Tallinna sõita ja selleks pole aega ega viitsimist. Keilast pole ma suutnud ühtki annetuskasti leida ja mujale praeguse graafiku juures ei satu.
***
Kolleegidest Aafrika-reisijad jõudsid tagasi, väsinud, äraloksutatud, päevitunud ja kõhuvalus. Siiamaani reisipalavikus ja -vaimustuses. Aga ühes olen ma kindel, peale nädalast elu Mosambiigi külas ilma vee ja elektrita ei arva nad enam mitte kunagi, et Eestis on halb elada :). Järgmisel aastal saadame järgmise satsi tõelist vaesust vaatama.
***
Ja viimasel ajal on tunne, et peaks blogi üldse Twitterisse kolima. Ainult lühikesed mõtted tulevad pähe.
Sel nädalavahetusel on ehk võimalik välja puhata. Minul. Teised töötavad.

Berliini ja tagasi

2010-11-07T15:29:00.000+02:00

Kell on kaks, ja veerand tundi tagasi väljuma pidanud Stockholmi lennule kestab ikka veel pealeminek. Viimaste nädalate pommidejamad on vist kõigi Euroopa lennujaamade turvateenistused tagajalgadele ajanud ja hilineb enamus lende. Õnneks pole mul kiiret kuhugi, plaani järgi on edasilend Tegelisse alles kolme tunni parast. Pooletunnise hilinemisega tõuseme õhku, imetlen novembrialguse kohta tõeliselt imekaunist ilma, päike särab ja õhk on kristallselge. Üritan kusagil all olevat kodu tuvastada, aga ei leia, puud on ees, küll on selgelt äratuntav nii töökohahoone kui hiljem Paldiski reaktori hoonehiiglane.

Stockholmis suundun lennukist väljudes rahuga juba tuttava suitsuruumi poole, mis, nagu selgub, on vahepeal poole suuremaks ehitatud. Pean tunnistama,et pole kunagi pidanud mõttekaks lennata mõnetunniseid lende äriklassis, ühinedes siinkohal H.H.Luige arvamusega, et äriklassis lendamine oleks arukas siis, kui keegi suudaks tõestada, et äriklass jõuab kiiremini kohale. Olen olude ehk puuduvate odavamate piletite voi lennu ülebookimise tõttu nii mõnigi kord äriklassis lendama sattunud, aga sellest, mis seal neli korda turismiklassist rohkem maksab,pole siiani aru saanud. Teine asi on muidugi pikad lennud, kus unistaks lausa esimesest klassist, kui tengelpung vaid kannataks. Küll aga olen nõus rohkem maksma, et lennata vahemaandumistega suitsetajasõbralikes lennujaamades nagu Helsinki ja Stockholm ja võimalusel valtida Kopenhaagenit ja Oslot, mis suitsuruumide täieliku puudumise tottu ooteaja hiina piinaks muudavad. Olen taiesti nõus,et igal pool ei pea saama suitsetada, aga lennujaamade kinniste tsoonide suitsuvabaks muutmisega olen nõustuksin alles siis, kui seal keelataks ka alkoholi müük ja tarbimine ning kolesteroolirikas toit. Siis oleks asi õiglane ja kõiki ahistataks ühtviisi. .

Niisiis sussitan oma nikotiinikepikese ara ja lähen ekraane uurima ning avastan, et minu lennu numbri taga seisab tulikirjas cancelled. Hetkeks tekib lootus,et ehk viib eesti õhk mu kohe koju tagasi...kahjuks leiab SAS mulle koha poole tunni parast valjuva Air Berlini pardal. Läheb kiireks ja mind saadetakse seiklema kohtadesse, kuhu reisijaid tavaliselt omapäid ei lastagi. Instruktsioonid on nagu spioonifilmis ,mine sinna väravasse, vajuta seda nuppu, siis lasku trepist alla, vajuta veel üht nuppu ja siis tuleb mingi aja parast buss ja viib su kuhugi...lippan kiirkõnnil labi inimtühjade koridoride ,aga Suur Vend jalgib mu liikumist, sest lukus uksed avanevad nagu nõiavael, kuigi näha pole kedagi. Vajutan inimtühjas varavas loodetavasti ikka õigele nupule ja tulebki buss ja viib mu ainukese sõitjana teise terminali. Annan mulle kaasa antud lipiku väravapoistele, kes klõbistavad veidi arvutil ja ütlevad, jess, koht 19c, pardakaarti ma ei saagi ja tunnen end väheke lennukijänesena.

Lendan Air Berliniga esmakordselt ega saa aru, miks seda Ryanairiga samasse partaking pannakse. Lennuk on Airbus 319, nii uus, et lõhnab veel tehase järgi nagu uus auto. Pardaletulijatele pakutakse kommi ja hiigelvalikus ajalehti ja ajakirju, kahjuks kull vaid saksakeelseid. Kohv, tee ja vesi on tasuta, kõrvale soolased või magusad küpsised. Napilt pooleteisetunnise lennu valtel näidatakse laest alla laskunud ekraanidel Mr.Beani, seejarel Kahte ja poolt meest ja lopuks veel multikaid. Kõrvaklapid maksavad kolm eurot ja neid ma ei vota, ma ei saaks saksa keelest nagunii piisavalt aru. Kõlakad käivad, et Air Berlin hakkab järgmisel aastal Tallinna lendama ja sellisel juhul kasutaksin nende teenust küll meeleldi.

Berliinis sajab raju paduvihma ja nagu kiuste jääb lennuk kusagil keset platsi seisma ning terminali tuleb läbi lompide ja kaelakallava kose lipata. Raputan end nagu märg koer ja uurin lähimast poest vihmavarjude olemasolu ja hinda, aga pean 28-eurost Samsonite varju mõttetult kalliks. Olen algselt plaaninud takso võtta, kuid teokiirusel venivat reedeõhtust liiklust vaadates otsustan ühistranspordi kasuks, lennujaama ekspress viib kiiresti lähimasse raudteejaama ja majade kohal kulgev S-Bahn ja maa all liikub U-Bahn viivad igal juhul kiiremini kohale kui ummikutes istuv takso. Raudteejaamast ostan ka vihmavarju, hinnavõit võrreldes lennujaamaga 20 eurot, aga loomulikult jääb vihm kohe järgi niipea, kui ma end varjuga varustan...paarikilomeetrine jalutuskäik Mahlsdorfi raudteejaamast sihtpunkti kulgeb küll lompide vahel põigeldes, aga vähemalt ei saja midagi pähe.

Laupäevased tööasjad lähevad ilusasti. Palju infot. Mõnda inimest pole aastaid näinud, kallistame. Palju positiivset energiat, mida mul ausalt öeldes oli hädasti vaja.

Tagasi taas raudteede ja bussiga. Laupäevaõhtune Tegel on üsnagi inimtühi. Tegeli turvakontroll on taas tähenärimise lainel. Kui eelmine kord konfiskeerisid nad mu tulemasina, siis seekord tulemasinad neid ei huvita, küll häirib neid käsipagasis olev Swisscard, millega ma olen pool maailma läbi lennanud. Lõrisen, et see on lubatud ja imekombel jäävad nad ka kohe nõusse. Enne linti viskan veel ära rohelise tee pudeli, mis maksis supermarketis 59 eurosenti, kohe teisel pool turvaväravat asuvast automaadist on võimalik uus samasugune osta, aga nüüd juba kolme euro eest. Ka rurvavärav on nii viimase vindi peale keeratud, et kõik piiksub, rinnahoidja kaared, kingad, isegi hõbesõrmus...võib-olla neile lihtsalt meeldib inimesi patsutada?

Lennufirma on seekord Air Baltic, millest ma suuremat lugu ei pea. Minu ees istub kolm põrguingli välimusega soomlast, pikad võidunud juuksed hobusesabadesse köidetud, nad on juba lennukisse jõudes joogised ja ostavad ära vist kogu stjuuardessikärus leiduva õlle, hiljem näen neid ka Riias baaris ja hiljem enam ei imesta eriti, kui soomlasi valjuhääldite kaudu taga otsima hakatakse...inglikesed on vist kuhugi tudule jäänud. Ise lähen paaritunnise ooteaja sisustamiseks turvatsoonist välja, sees pole nagunii midagi teha ja suitsuruumi ka ei ole.

Kesköine lend Riia-Tallinn on nagu kabjahoop Air Balticu niigi kõikuvale majandusolukorrale, sajakohalises lennukis on vaevalt tosinkond reisijat. Sajab jäidet, on kõvasti külmem kui Riias, vastu tulla lubanud ekskaasa jääb mõned minutid hiljaks, ootan väljas, sest mina küll ei suuda mersut esitulede järgi teistest autodest eristada, aga autos on soe ja mul on hea meel, et ta üldse viitsis kell üks öösel mulle vastu tulla ja ma ise ei pea rooli istuma...koju jõudes on teised alles saunaskäiku lõpetamas ja sauna sooja hoidnud, räägme kella neljani hommikul juttu, siis läheb haigutav eks minema ja ma käin veel korra laval, siis pesema ja sügavasse unenägudeta unne. Pühapäevane uni kestab kella üheteistkümneni ja kogu päev läheb laisavõitu uimerdamisele.

Ja kui mõni täpitäht nüüd kusagilt vahel ära jäänud on, siis enamus sellest tekstist on kirjutatud HTC Wildfirel, ekraaniklaviatuuri pisitillukestel tähtedel tippimine nõudis natuke harjutamist ja seda kohta pole ma ka veel üles leidnud, kust teksti ennetav sisestus maha võtta. Kergema pagasi huvides polnud mul seekord ei laptopi ega fotokat kaasas, HTC kaamera nõuab ka harjutamist, seni on korralike piltide saamisega raskusi...aga nii mõnus oleks, kui poole kotitäie tehnikakolu kaasastassimise asemel saaks ühe pisikesega mõnikord hakkama.

Killukesi kahest viimasest nädalast

2010-11-04T22:26:00.000+02:00

Gent on imeilus linn, iga maja vanalinnas kui kunstiteos. Sinna tahaks tagasi minna. Ja mitte selles mõttes, et ma ju olin juba seal. Ega peaaegu ei olnud küll, kui paarikümneminutiline jalutuskäik välja arvata. Kuna vihma sadas, ei olnud läbi bussiakna mõtet isegi pilti teha.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.

Reisimise glamuur(itus)

2010-11-01T21:36:00.000+02:00

On inimesi, kes veedaksid kogu oma elu reisides. Veetes nädalalõppe nädalalõpureisidel ja puhkusi puhkusereisidel ja vahepeal tehes tööd tööreisidel. Ilmselt on selleks vajalik mingi geen, mis minul olulisel määral puudu on.
Ma ei saaks kuidagi väita, et mulle ei meeldiks reisida. Pigem vastupidi, kui ma olen sunnitud liiga kaua kodus konutama, muutun rahutuks ja pahuraks. Aga kui reisimine hakkab muutuma elunormiks, läheb mul ajapikku kops üle maksa.
On piisavalt minulgi tuttavaid, kes ütlevad igatsedes...oo...milline töö, sa saad nii palju reisida. Reeglina piirduvad nende inimeste kogemused mõne toreda puhkusereisiga, kuhu satub harva ja kus kõik on otsast otsani kenasti ära organiseeritud ja korraldatud.
Need inimesed ei ole kunagi oodanud kuus tundi kusagil jätkulendu. Või istunud Luanda lennujaamas kohvri otsas, teadmata, kas lennuk üldse kunagi tuleb. Seisnud kaks tundi turvakontrolli sabas nagu meie reede õhtul Brüsselis. Või siis nagu mu Leedu kolleegid, kes reedel lendasid Brüsselist koju, kahmasid sealt juba eelnevalt valmis pakitud teise kohvri ja sõitsid sellega Mosambiiki. Sellele niinimetatud preemiareisile läksid ka neli meie töötajat, kes oma väljavalitusest muidugi tõsises vaimustuses olid, kui paljudele siis ikka pakutakse võimalust ekvaatorialusesse Aafrikasse sõita ilma, et ise sentigi maksma peaks....ma tahan muidugi näha, kui palju sellest vaimustusest tagasi jõudes alles on, arvestades ühe otsa pea päevapikkust kestvust ja nelja vahemaandumist, Stockholmis, Dar-es-Salaamis, Addis-Abebas ja Pembas. Tagasi täpselt sama marsruuti mööda. Aga mine tea, ehk on inimestele elamus kogu eluks.
Keegi mingis kommentaaris küsis, miks me nii palju lendame. Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastata. Kindlasti saaks vähem ja praegu ma isegi ei saa aru, miks ma äsja nädal aega Belgias istununa pean laupäevaks taas Berliini lendama. Väga Suur Ülemus tahtvat mind näha. Minu meelest me kuu aega tagasi alles nägime. Natuke Väiksema Ülemuse ma saadaksin selle jutuga lihtsalt kukele, aga vaat seda Väga Suurt Ülemust ei saa. Mingil moel on see hierarhia niimoodi välja kujunenud. Nii et olles nädalavahetusel alles kohvri lahti pakkinud ja pesu puhtaks pesnud, hakkan neljapäeval uuesti pakkima. Ja Natuke Väiksema Ülemuse siiras soovitus esmaspäeval vaba päev võtta kahjuks lihtsalt ei toimi, sest selle ringilehvimisega on igapäevatöö pehmelt väljendudes üle pea kasvanud.
No tegelikult on asi võrreldes 2002.aastaga ikka natuke paranenud, siis polnud veel Skype-gi ja iga jumala kuu tuli Amsterdamis käia. Otselende kah polnud ja päevasele nõupidamisel kulus koos lendamise ja lennujaamades istumisele kolm päeva. Amsterdami kesklinnas orienteerun ma siiamaani kasvõi kinnisilmi, Tartus näiteks olen seevastu teatavasti võimeline ära eksima.
Mis aga videokonverentsidesse puutub, siis oleme sedagi katsetanud. Aga seegi pole niisama lihtne. Ilmselt on olemas ka toimiv tehnika, aga see maksab väga palju. Ja väga palju sõltub ka eri kohtade internetiühenduse kiirusest ja stabiilsusest. Isegi Vilniusega on videokonverentsi suhteliselt raske pidada, pilt hüppab ja hakib ja halvimal juhul tuleb iga viie minuti tagant restart teha. Võib-olla on meie konverentsitehnika kuskilt Säästumarketist ostetud (pole ise ostnud, saadeti), võib-olla on asi teiste ühenduses, aga lõppkokkuvõttes asi ei toimi ja suurt tolku nendest nõupidamistest, kus põhiaur läheb restartimise peale, pole olnud.
Ja tegelikult on mõnikord ju päris tore muu maailma kolleegidega kokku saada. Mõnikord. Mitte iga nädal. Mitte siis, kui võõrastes ja täiesti ühenäolistes lennujaamades ärkveloleku eesmärgil joodud kohvist iiveldama ajab ja hiljem Sa enam ei mäleta, kas ajasid kohvitassi ümber Kopenhaagenis, Londonis või Malagas. Kui kell kaks Tallinnas maandudes tundub järelejäänud kuuskümmend kilomeetrit koduteed püsti ees või lausa vildakas olevat.
Või hakkan ma sellise elu jaoks lihtsalt vanaks jääma?

HTC Wildfire - täielik naistekas

2010-10-23T12:55:00.000+03:00

No kui kristalselt aus olla, poleks ju uut telefoni nii väga vaja olnud. Oleks aidanud vanale uue aku ostmisest. Aga kui juba mõte pähe ronis, oli sellest juba väga raske vabaneda ja see va aju hakkas vanale Nokiale igasuguseid vigu külge mõtlema. Et klahvid pole algusest korralikult töötanud ja üleüldse oli see N96 üks ebaõnnestunud ost, millega ma kunagi väga rahul pole olnud.

Niisiis, otsustasin aastatepikkust truudust Nokiale murda ja neljapäeval saabus Smartposti kaudu internetipoest Kännukas tuliuus punane HTC Wildfire. Saatmistasu ei võetud ja pakki oli saajale üllatuseks lisatud ka tilluke tahvel Kalevi shokolaadi.
Nüüd olen kaks päeva oma uut nunnut näppinud nagu mingi sügelevate sõrmedega teismeline. Ja olen siiani üsnagi vaimustuses, sest sel telefonil on olemas kõik vajalik ja natuke enamgi. Esiteks on ta ülimõnusa suurusega, näiteks IPhone on minu käe jaoks liiga kobakas. Esiteks tuli muidugi välja lülitada see nutitelefonide armas omadus end ise mobiilnetti ühendada, muidu oleksid telefoniarved muutunud täiesti ettearvamatuteks. Wifi kaudu suutis nutikas telefon enda ära positsioneerida, pani ise kella ja kuupäeva õigeks ja teatas mulle ekraanile ka kohaliku ilmateate. Lihtne oli ka meilikastide ja sotsiaalvõrgustike ühendamine. Peale Facebookiga suhtlemist märkis nutikas tegelane ka kõikide sõprade sünnipäevad endale kalendrisse. Mis oli temast väga kena, sest minusugune tavaliselt unustab ka iseenda sünnipäeva, teistest rääkimata.
Viiemegapiksline kaamera pole suurem asi, aga selliste hädapiltidega saab hakkama. Heli oli Nokial parem. Wildfire 3,2" ekraan on lihtsalt super. Puutetundlik ekraan sai esimesel päeval käppa ja nüüd on juba päris tore, et telefonil klahve polegi.
Eriliselt võluvaks teevad Wildfire pisiasjad, mille puhul tekib tunne, et uups! ...nagu ekraani kasutamine suurepärase taskukalkulaatorina ja võimalus muuta kaamera välklamp taskulambiks - tervelt kaks vidinat käekotist välja. Ning sõnumeid kirjutada on puutetundlikul täisklaviatuuril ikka oluliselt mõnusam kui klahve näppides.
Ja muidugi kõik need Androidi tasuta allalaaditavad rakendused, alates e-raamatulugejast ja lõpetades lõpmatu arvu mängudega. Eriti vaimustuses olin neljakümne keele sõnaraamatust, mis baseerub küll Google-l, aga üksikute sõnade tõlkimisega on Google siiamaani hästi toime tulnud, laused jätaks siinkohal rahule...
Ooteajaks lubab tootja müstilisevõitu 20 päeva (hoolsa näppimise, wifis rippumise ja Google Mapsi kasutava GPS kasutamise tõttu muidugi vähem) ja kõneajaks 8 tundi. Harjumatu on see, et välja lülitada seda telefoni nagu ei saakski, võimalik on välja lülitada võrk (näiteks lennukis). Kui Wildfiret mitte näppida, läheb ta hea lapsena ise tuttu, kustutab ekraani ja ärkab uuesti kas power-nupu vajutuse või sissetuleva kõne peale.
Miinuseks ehk see, et eesti keeles HTC telefonid ei räägi, mind isiklikult see ei sega. Küll tegi pahuraks see, et pakendis oli kasutusjuhend ainult norra, rootsi ja taani keeles. Õnneks ei olnud inglisekeelse juhendi leidmine netist eriti keeruline.

Kus koolitatakse troppe

2010-10-19T14:37:00.000+03:00

Juba mitmendat korda viimaste nädalate jooksul jäin ringteel toppama kuuekümnekilomeetrise tunnikiirusega veniva õppesõiduauto sappa. Üldiselt suhtun ma õppesõiduautodesse mõõduka tolerantsusega, õppima peavad ju kõik ja keegi pole esimest korda rooli istudes meister. Seekordne oli pisut erandlik, sest õppeauto märgid olid hiiglasliku furgooni taguotsal. Loomulikult, ka veoautoga sõitmist peab õppima. Küsimus ainult, kas seda peab tingimata tegema tipptunnil ja Eesti kõige tihedama liiklusega teelõigul - Maanteeameti statistika järgi on paljukirutud Tallinn-Tartu maantee võrreldes Tallinna ringteega üks kena ja rahulik kohakene.
Nii see kullakene seal siis rahulikult liikus, mõnikümmend sõiduautot sabas. Mööda suudab sealkandis sõita vaid kamikadze, vastu tuleb samasugune katkematu autodevoog.
Liiklusseaduse paragrahv 11 ütleb, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ei häirinudki see, et roolis istunud õpipoiss seda ei teadnud. Aga loogika järgi pidi tema kõrval istuma sõiduõpetaja, kes peab selliseid asju teadma. Ja kes oleks ka pidanud juhendama, et kuule, tõmba nüüd vähe kõrvale ja lase see kolonn tagant mööda, siin tee ääres on taskuid ja muid kohti piisavalt.
Oh ei.
Selle kena furgoonikese number oli 242 THK. Ei viitsi otsida, kellele kuulub. Ega see targemaks kedagi ei tee.

Talvekuulutajad

2010-10-18T15:47:00.000+03:00

Täna oli siis esimene hommik sel aastal, kui autoklaasid jääs ja tuli kuuri alt De-Icerit otsida, sest esiklaasilt jääd ma põhimõtteliselt ei kraabi. Ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Ja üleüldse kolib auto nüüd katuse alla.
Juba maanteele keerates sätendas asfalt kahtlaselt ja tagumikutunne ütles, et erilist pidamist ei ole. Peale Tuulnat hakkasid ka talvekuulutajad paistma, umbes viiekilomeetrise suhteliselt sirge lõigu jooksul kolm kraavisõitnud autot, ühest puntrast ei saanud õieti arugi, pool teed on kinni ja Päästeameti poisid liiklust reguleerimas, eriti ei kõõritanud ka, oli vaja ise teele jääda.
Kaheksa aastat järjest, kui ma igal tööpäeval seda vahemikku sõidan, on pea alati esimesed väljasõidud sellel üsnagi sirgel lõigul. Enese võimete ülehindamine ehk auto teelejäämise otsustab ikkagi see tihend, mis asub rooli ja istme seljatoe vahel?
Continentali M+S lamell pidas päris hästi, kihutama muidugi seda kogu teed katva musta jääga ei kippunud keegi. Näis, milline talv tuleb, kas ongi vaja rehve vahetada.

Igapäevased kangelasteod

2010-10-13T09:24:00.000+03:00

Vaatasin seda ja panin kanali kinni, sest ei saanud enam, pisarad kippusid silmi. Ja mul ei ole eriti aega töö juures pisaraid valada.
See kangelastegu sattus maailma esiuudistesse. Hiinas vaikitakse sellised asjad lihtsalt maha, jäetakse mehed maa alla aeglaselt lämbuma ja maailm ei saa sellest kunagi teada.
Tegelikult sooritatakse selliseid, mitte ehk küll nii mastaapseid kangelastegusid, iga päev ja igal pool. Võib-olla siinsamas nurga taga. Me ei kuule neist kunagi. Küll kuuleme pidevalt sellest, kui paha meil elada on. Otsime elamusi Hollywoodi kunstverest ja glütseriinipisaraist ja miskipärast ei leia.
Kurb. Ja ometi nii rõõmus päästetud elude pärast.

Keskkonnakahjulik töölkäimine

2010-10-09T10:59:00.000+03:00

Hommikukohvi kõrvale mängisin täna ökojalajälje kalkulaatoriga. Et võib ju omaette unistada sellest, et elaks keskkonnasäästlikult, aga paraku on tulemus siiski hoopis teine. Kui kõik elaksid samamoodi, oleks inimkonnal vaja 8,7 maakera.
Kõige hullema laksu andiski töölkäimine, tervelt 2,6 globaalset hektarit autoga töölkäimise (muud võimalust mul kahjuks ei ole, ükski ühistransport mind tööle ja tagasi ei vii) ja 4,2 gha töise lennukikasutuse eest. Nii et kui istuks kodus, leiaks mõne koduse töö ja püsiks paigal, oleks tunduvalt keskkonnasäästlikum. Hmm, ma kardan, et mu ülemus poleks sellega nõus.
Kohe selle kannul tuli maja osaline kütmine elektriga ja vee soojendamine elektriboileriga, kokku kuus globaalset hektarit. Selle tulemuse ma tahaksin tegelikult vaidlustada, sest ilmselt on kalkulaatori koostajad lähtunud sellest, et suurem osa meil toodetavast energiast tuleb fossiilse kütuse arvelt. Aga kui oleks tegemist taastuvenergiaga, siis ma ei suuda uskuda, et elektriga kütmine oleks keskkonnakahjulikum kui puude või pelletitega, arvestades viimaste muid keskkonnamõjusid (CO2, tahm jne).
Nojah, kui tööl ei käiks, siis võiks end ju ainult puuküttega lõbustada, praeguse elutempo juures see kahjuks ei õnnestu. Samuti on selge, et meie kliimavööndis kulubki küttele suur osa kasutatavast energiast, ükskõik millisel moel seda ka toodetaks.
Toidule ja joogile kulus 0,21 gha, nii et sellega peaks kõik korras olema.
Küll aga andsid päris korraliku laksu, tervelt 2,91 gha kaubad ja teenused, seejuures kulus tervelt 0,8 gha paberraamatutele (no mida ma siis räägin, et eestikeelseid digiraamatuid paluks ja kiiremini...) ja ülejäänu kulus põhiliselt teenustele, sest arvestasin sisse ka töise hotellielu, samuti kõikvõimalikud kindlustused, intressid ja muu sellise lõbu, mida kodus istudes üleüldse tarvis ei oleks.
Nii et jah, kui keskkonda säästa sooviks, tuleks töölkäimisest loobuda ja siis mahuks ehk soovitatava 2,1 gha sisse ära ka...

Unetuse needus

2010-10-07T11:10:00.000+03:00

on mind piinanud tegelikult viimased viisteist aastat.´Tuleb ette öid, kui tõepoolest õnnestub probleemideta magama jääda. Aga sagedaseim on see variant, et vean end surmväsinuna voodisse, hädavaevu käsi ja jalgu kaasa lohistades ja silmi hädaga lahti hoides teisele korrusele magamistuppa, pesen end puhtaks, tõmban öösärgi selga, poen voodisse ja jään ootama und, mida ei tule tundide kaupa. Seejuures olen ma ise nii väsinud, et praktiliselt ei suuda silmigi lahti hoida, rääkimata raamatulugemisest või telerivaatamisest.
Tänaöine rähklemismaraton kestis kella kaheni öösel ja lõppes sellega, et lõpuks andsin alla ja ikkagi võtsin ühe tabletipooliku. Tagantjärele oskan vaid kahetseda, et seda varem ei teinud, sest hommikused tagajärjed on magamata ööga kaasnevalt ebameeldivad, peavalu, uimasus, kohmakus, tasakaaluhäired.
Kõik apteegis müüdavad käsimüügivahendid on ammu järele proovitud, ükski ei mõju. Viieteistkümne aasta jooksul, mil need unehäired kestnud on, on vist kõik ära proovitd.. Aitab ainult tabletikeemia, õnneks piisab üliväikesest kogusest. Ma tegelikult vihkan tablettide võtmist, ja eriti alandav on neid arstide käest kerjamas käia. Üks nähvas mulle kunagi isegi, et see mittemagamine olevat ilmselt minu organismi eripära. Mida ma uskuda ei suuda, kui neljatunnine uni olekski see, mida mu organism vajab, poleks ma ju järgmisel päeval nii meeletult väsinud, uimane ja töövõimetu. Ning kõige vastikum on see, et olnud päev läbi pooleldi zombistunud uimases olekus, hakkab õhtul see unetusejama otsast peale.
Õnneks või õnnetuseks kestab see jama tööpäeviti. Nädalavahetusel magamiseks ei vaja ma mingeid tablette.
Keeruline värk.

Aritmeetikast ja muust

2010-10-02T12:04:00.002+03:00

Täna hommikul kella üheteistkümneks oli see nädal kestnud 131 tundi, sellest kodukatuse all olen veetnud 34 tundi, sellest omakorda umbes 30 tundi magades ja viimane öö moodustas magamisest terve kolmandiku.

Ülejäänud tundidesse on mahtunud kaks tavapikkuses tööpäeva, kaks ülipikka nõupidamispäeva, neli lennusõitu, lõpmatuid jõlkumisi võõrastes lennujaamades ja pool päeva poolvaba jalutamist Berliini tänavatel, natuke talvise garderoobi täiendamist, valutavad päkad. Berliin on ilus oma laiade puiesteedega. Ja inimesed on Berliinis ilusad, lausa rõõm oli vaadata tänavatäisi hästirõivastatud ja hästilõhnavaid inimesi, mehed mantlite ja ülikondadega, ei mingeid suusajopesid ja lehmakarjusepükse. Tundsin end oma tepitud jopenässakaga, nagu oleks mulle tempel „Ost“ otsaette löödud, kuigi miskipärast keegi mind vene keeles kõnetada ei püüdnud, seda pole üldse kunagi juhtunud. On peetud rootslaseks ja taanlaseks vist kõige rohkem, aga slaavi riike pole kunagi pakutud ja loomulikult seda kärbsemustasuurust Eestit ei taipa keegi pakkuda...

Nädala krooniks (ja sõna kroon siin täiesti õigel kohal) Tätte-Matvere eileõhtune lahkumiskontsert Nokia kontsermajas. Kahtlesin pileteid ostes ja oma nädalakava ja –tempot juba ette teades, et ma üldse ühes tükis sellele kontserdile kohale jõuan, aga jõudsin, ja hetkeajel esimesse ritta ostetud piletid (odavamad olid nagunii otsas) osutusid täistabamuseks, oli tunne, nagu tõepoolest istuks sõpradega koos silmsilmitsi ja saadaks neid kaugele teele, see, et selja taga istus veel sadu inimesi, ei puutunud üldse asjasse. Ei oska mina kultuuriprofaanina arvata, mis on Tätte-Matvere fenomen, aga hinge pugeda ja sellele magusat soolvett valada,mis ühtaegu naerma ja nutma ajab, oskavad nad imehästi.

Tasakaalu saavutamine elus on viimasel ajal jälle keeruliseks muutunud. Kõike tahaks teha, kõike kogeda. Aga ööpäevas on endiselt ainult kakskümmend neli miskipärast vanemaks jäädes aina lühemaks muutuvat tundi ja alateadvuses pesitseb hirm, et ühel hetkel ütleb poole sajandi vanune kere jälle stopp, pea hoogu.

Aga saab mis saab. On vähemalt midagi meenutada – ja meenutused on teatavasti varandus, mille väärtust ei vähenda kriisid ega inflatsioon

Reisipohmelus

2010-09-26T16:55:00.000+03:00

Õnneks paistis Tallinnas vähemalt päike ja ka eilne päev oli suviselt soe ja päikeseline, polnudki nii raske. Täna see-eest lajatas sügismasendus täie rauaga, külm, niiske, pime, kurgede hale kruu-kruu puudelatvadele laskunud hallis taevas.
Lisaks ei mingit entusiasmi homse töölemineku suhtes. Kuigi puhanud peaks olema tõesti hästi, nädal aega ei mingit internetti, mitte ühtegi vastuvõetud telefonikõnet - võõraid numbreid ma sellisel reisil vastu ei võta ja tuttavad ei helistanud. Sellegipoolest on pigem trammi alla jäänud vihmavarju tunne, tahaksin kusagile nurka pugeda (soovitavalt teki sees ja kamina läheduses) ja lihtsalt vait olla...mitu-mitu päeva.
Suure surmaga sain täna lõpuks kohvri tühjaks ja homme tuleb hakata järgmist pakkima.
Ja pikk ja vastik sügis on alles oma teekonna alguses. Ja aega, nagu alati, ei jätku õieti millekski. Kuigi tõesõna, tahaks lihtsalt molutada ja tukkuda. Mängida ja hängida Raamatut lugeda. Laiselda.
Vähemalt kavatsen seda kõike teha tänase õhtu järelejäänud tunnid.

Oli see vast nädal

2010-09-12T09:52:00.000+03:00

Sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi lõplikult linnast minema kolisin, on õhtuti kodunt väljas käimisega väga kehvasti. Või mida ma valetan, tegelikult on nädalavahetustel ka´päevasel ajal väljaskäimisega väga kehvasti. Esiteks on kodus liiga hea olla. Teiseks ma lihtsalt ei viitsi. Kolmandaks olen ma juba aastaid selline paras tuhkatriinu, kes eriti ei taha peale keskööd kusagil ringi kooserdada, siis on uni rikutud (sellega on niigi juba aastaid probleeme) ja järgmisel päeval paha olla ka ilma igasuguse alkoholita. Hommikul pole veel väga viga, aga pärastlõunasel ajal hakkab koon klaviatuuri vajuma ja liikluses ma kõige kirkam täht kohe kindlasti ei ole.
Lõppema hakkaval nädalal oli õhtuseid hulkumisi lausa kaks, millega peaks aastanorm täidetud ja ületatud olema...teisipäevane ettevõtlusgala koos sellega kaasneva ülipidulikkusega, soengud, ehted, kleidid jms, lille lüüa mulle end aeg-ajalt meeldib, aga tegelikult sellised üritused eriti mitte, small talk on midagi sellist, mida ma surmani ilmselt selgeks ei saa ja gurmeetoitu ma ka vist nautima ei õpi. Minusugune mats ja maakas lihtsalt ei saa aru, miks peab kohutavalt aega ja energiat kulutama selleks, et muuta toit millekski algainega võimalikult vähem sarnaseks ja siis tõmmata selle millegagi taldrikule kolm väidetavalt kunstipärast triipu. Seda siis nimetatakse näiteks eelroaks. Aga noh, ega ma ei peagi kõigest aru saama ja vähemalt suutsin südaöösel koju jõudes kartulite praadimisest hoiduda, uni oli niigi untsus.
Kolm järgnevat päeva oli tihedalt töiseid tegemisi täis, õnnitlusi ka, reedel sai ka kolleegidele laud kaetud, fikseerisin fakti, et kunagi pidulike sündmuste tarbeks varutud Natureo alkoholivaba vein hakkab otsa saama ja ma muidugi ei mäleta, millise maaletooja käest ma selle välja võlusin...igatahes imehea jook töiste pidude jaoks, klaase saab kokku lüüa ja pärast saab igaüks autoga koju ka sõita.
Saunapäev sai seekord reedele, aga enne saunaminekut saabus kodustesse arvutitesse läbi MSN-i ebameeldiv üllatus troojalase näol, eriti ebameeldiv kasvõi seetõttu, et olen oma isiklikud arvutid suutnud täiesti viirusvabad hoida alates aastast 1987, kui esimese soetasin, ja nüüd siis selline pirukas. NOD32 seda tegelast üles ei leidnudki, õnneks saabus Tartust koju jõmpsikas, kes reinstalleeris ja installeeris ja lõpuks F-Secure abiga pahalasel pea maha lõi.
Laupäevane vihmane, hall ja niiske ilm kulus põhiliselt kodutöödele ja tegelikult ei olnud vähimatki tahtmist hakata õhtul linna poole sõitma. Peab olema Väga Mõjuv Põhjus, mis sunniks mind laupäeva õhtul kilulinna sõitma ja Üliväga Mõjuv Põhjus selleks, et ma seda koledat ebamugavate plastiktoolidega plekkputkat, mida Saku Suurhalliks nimetatakse, külastaksin. Seekord sai selleks põhjuseks Royal Philharmonic Orchestra, Sting sealjuures kirsiks tordi peal. Masu sattus jälle kusagil mujal viibima, sest kõik kuus tuhat piletit kontserdile (kus odavaim pilet maksis üle seitsmesaja krooni) olid lõpuni välja müüdud ja saal puupüsti täis. Ning ega ei kahetse küll, oli ülivõimas elamus, Nii mulle kui kaasasolnud üheksateistaastasele. Boonusena saime veel suhteliselt valutult parklast välja ja autonina kodu poole, süaööks kodus. Und ei tulnud sellegipoolest kella poole kolmeni ja nüüd olen jälle paras zombi, seda enam, et kell pool kaheksa hommikul äratas mind väga ebamusikaalne duett, jooksuajal kaukatüdruk köögis vingumas ja huilgamas ja naabrite poolpime, poolkurt ja lombakas krants maja ees ulgumas, Romeo ja Julia rõdustseen missugune...
Õnneks on pühapäev, autoga kuskile sõitma ei pea ja kokkuvõttes pole kellegi asi, kui unine ja uimane ma olen.

Sky is the limit

2010-09-08T19:36:00.000+03:00

Ettevõtlusest ja ettevõtjatest kirjutatakse meil uudistes peamiselt siis, kui keegi suure kolinaga pankrotti läheb või altkäemaksuvõtmisega vahele jääb. Või siis vähemalt halatakse vahetpidamata, kui õudne ja halb kõik on. Kui kellelgi juhtub vahepeal ka natuke hästi minema, ilmub vägal heal juhul sellest näpuotsasuurune nupuke päevalehe kaheteistkümnendal leheküljel. Mooramaa mees on oma töö teinud, maksuraha valmis tootnud. Nüüd võib mooramaa mees minna, muidu läheb ehk uhkeks.
Tegelikult on mul sellest, mida uudised kirjutavad, üsnagi poogen.
Sellegipoolest oli isegi minusugusel paadunud skeptikul presidendi käepigistust vastu võttes kõrvusttõstetud tunne. Peaauhind pole meie liigas, aga kõrvalosatäitja Oscari saime küll.
Koju sõitsin seda lugu kuulates:

Uudis sõpradega jagamiseks on siin.

Nüüd ma siis tean...

2010-09-02T14:49:00.000+03:00

millised dokumendid tuleb esitada Tallinna linnavalitsusse töölesaamiseks. Lisaks tavapärasele CV-le ja motivatsioonikirjale ilmselt ka parteipilet. Ja salajaste lisade hulka kuulub ilmselt ka röntgenpilt ajust, millel ka kõige hoolikamal vaatlusel ei tohi märgata olla ainsatki kurrukest ning soovitavalt ka arstlikku konsiiliumi otsus selle kohta, et nimetet ajus ei ole kunagi mõttetegevust toimunud ega hakka ka kunagi toimuma.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.

Suurep(l)ärased IT-lahendused

2010-08-31T12:39:00.000+03:00

Paar nädalat tagasi pidin välja ostma ühe retseptiravimi. Teisele inimesele. Paljuräägitud digiretsepti alusel. Kõik oli kena ja tore seni, kuni selgus, et kahe arsti poolt välja kirjutatud ravimikarbi asemel näeb apteeker ainult ühte. Ühe ma saingi. Saaja oli kaunikesti õnnetu.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.

Rõõmsat ja kurba...

2010-08-24T14:33:00.000+03:00

Elus käivad head ja halvad uudised paraku käsikäes. Seda uudist me muidugi teadsime juba laupäevast , kui laipväsinud jõmpsik Kopenhaagenist helistas, ja hea meel oli muidugi, kuigi jah, et see ka nii suurelt kajastamist leiab, poleks osanud oodata. Olgu see siis näiteks ennustajatele, kes väidavad üksikvanemate lapsed probleemide allikad olevat, sel poiss on oma isa elus näinud vaid paaril korral ja siis ka mitte eriti adekvaatses olekus. Materiaalsest toetusest ei räägigi, seda pole eales penni eest olnud ega ka mitte oodatud. Vahel võtab muidugi ennastki imestama, kuidas see põnglane naistekarja kasvatusel nii kobe välja on kukkunud, lisaks kaelasrippuvatele medalitele ei karda ka mootorsaagi käivitada ega traktoril õhufiltrit vahetada, kas siis saab midagi muud kui uhke ja õnnelik olla sellise järeltulija üle? Mis siis, et ma ainult tädi olen :).
Halvem uudis tuli aga vanema generatsiooni tädi käest, kollatähni degenereerumine on hirmus asi ja peaaegu ravimatu, üks laseroperatsioon juba olnud ja teine tulemas, aga eriti lootusrikkad arstid ei olevat ja see teeb tõsiselt murelikuks. Ning kuna vanaemaga elanud poiss läheb sügisest Tartusse, saab meil ilmselt olema kaks vanema generatsiooni esindajat, kes kumbki kategooriliselt keelduvad oma korterist lahkuvat ja samas ilma kõrvalise abita toime ei tule...oehh, saab keeruline olema kogu see logistika juba tänu vahemaade pikkusele, aga midagi pole parata. Kord saame vanaks me kõik.
Kodus aga teeb murelikuks koera tervis, eakas kolli kas ei kuule või on tal mingi muu häda tähelepanemisvõimega, muidugi, lähenev kaheteistkümnes sünnipäev on kolli jaoks kõrge vanus, samas ei ole muul tervisel häda midagi ja murutraktori kärusse hüppamine ja sellega uhkelt ringisõitmine on endiselt parim meelelahutus.
Eks aeg annab arutust. Lahendamatuid probleeme ei ole.

M-generatsioon

2010-08-16T12:38:00.000+03:00

Lugesin laupäevasest Eesti Päevalehest Tanel Veenre artiklit Klaasist kardinate lapsed ja mõtlesin, et no nii hull see põlvkondadevaheline konflikt nüüd ka ikka ei ole...isegi minusugused gerondid kasutavad pidevalt SMS-i, MMS-i, internetti, messengeri, skype, feissbuuki, juutuubi, googlet ja kõik neid muid tänapäevaseid mugavusi. Ja kuivõrd mina ostsin oma esimese isikliku personaalarvuti juba aastal 1987, on mu arvutikasutaja staaz igal juhul pikem kui jõmpsikal, kes sündis alles neli aastat hiljem.
Õhtuks oli selge, et LOL, olen eksinud ja ikkagi geront...nimelt saabus moblasse Torontosse ülemaailmsele IT-olümpiaadile lendava M-generatsiooni esindajalt järgmine sõnum: "võid p-le öelda, et joudsin CPHsse. Whispernet oli tasuta, eks? Taanis see töötab igaljuhul. User guidest on 5.versioon väljas näiteks."
Kogenud lendajana deshifreerisin lühendi CPH, mis tähendab Kastrupi rahvusvahelist lennujaama Kopenhaagenis. Aga WTF on see Whispernet koos oma 5.versiooni kasutajatoega?
Et ma ise märkasin hommikul kell üheksa saadetud sõnumit kaheksa tundi hiljem, ei hakanud vastama, selleks ajaks oli jõmpsik nagunii juba kusagil Atlandi kohal. Pühapäeva õhtul aga saabus seekord ema telefonile pahane porin, et tädi võiks ta sõnumitele ikka vastata. Olingi sunnitud vastama, et ei oska vastata...
***
Mis aga artiklisse endasse puutub, oli see hea. Kuigi mul endal on autoriga kerge kana katkuda mõne aasta tagusest olukorrast, kus ta minu e-kirjast copy ja pastega Mimi juhtkirja tegi. Küsimata, vabandamata ja loomulikult tegelikule kirjapanijale viitamata. Minu ??? meilile ei vastanud ja rohkem ma kraagelda ei viitsinud, tõestada suudaksin ka praegu iga kell, sest tänu meie väga heale itimehele on mu kõvakettal alles kõik failid aastast 2001. Ja kui oled kellegi juba kord mõtte- ja tekstivarguselt tabanud, jääb kahtlus rippuma alatiseks.

Ei sheeri

2010-08-14T22:12:00.000+03:00

Pärast seda, kui meie küla improviseeritud naisansambel jaaniööl minu soleerimisel "Nõia elu" esitas, on meie küla mehed miskipärast arvamusel, et ma oskan laulda, Vabandada võib seda eksitust ainult asjaoluga, et kellaaeg oli hiline ja jaaniöö...nojah, umbes samamoodi, nagu kõik naised pidid õhtu edenedes ilusaks muutuma. Laulsime tookord kambakesi varase hommikuahetuseni.
Igatahes kui Ühtelaulmine välja kuulutati, siis otsustati, et meie küla on ka käpp. Koht olemas, elekter ühendatud, keegi pidi orgunnima projektori, keegi ekraani, söögid-joogid jne. Üheskoos laulmine ka muidugimõista.
Aga kui selle laulmise repertuaar paar päeva tagasi mu meilikasti potsatas, vajus vähemalt minukese suukene küll ikka väga pikalt töllakile. Kuna viimane koorilaulukogemus jääb keskkooliaegadesse (ja siis teatavasti olid sellised laulud pea et keelatud ja üleüldse oli tegemist kammerkooriga, kuhu tollasel laulmisõpetajal õnnestus ka pisut gospelit sisse smuugeldada...), suudaksin ma enam-vähem ära laulda kaheksast laulust kaks või kolm, ülejäänute puhul läheks vaja kõigepealt nooti ja seejärel harjutamist, igatahes rahvalikust üheslaulmisest, millega igamees hakkama saaks ja mis tõeliseks rahvaürituseks kujuneks, on asi ikka vägaväga kaugel.
Kahju tegelikult. Meie tuleme küll kokku ikka, ehk paneme suure ekraani ka üles, kui ilma on õues vaatamiseks. Oleme niisama koos ja lõbusad, nagu selle seltskonnaga ikka. Aga ei registreeri ega sheeri ja suure tõenäosusega ka ei laula. Kui, siis hiljem ja midagi muud.

Töötusest eri regioonides

2010-08-13T14:59:00.000+03:00

Otsisime Lõuna-Eestisse keskastmejuhti tuntud tööportaali kaudu. Laekus 68 avaldust, vestlusvooru valisime kaheksa. Kohale jõudis ei rohkem ega vähem kui kaks, kellel oli vaja töölevõtuvestluse asemel matkale minna, kellel olla auto katki läinud. Jne.
Jätkame.

Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.

Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.

Pilvede vaatamise suvi

2010-08-09T20:53:00.000+03:00

Viieteistkümnendast eluaastast saadik on olnud mu lahutamatuks kaaslaseks kalendermärkmik. Sõltuvalt eluperioodist rohkem või vähem tihedalt täis kirjutatud. Ajaline plaan. Vajalike tegevuste plaan. Ostude plaan. Viimased aastad lausa erinevad listid. Tööasjad kõigepealt. Poole meetri pikkune, kord lühenev, kord taas pikenev nimekiri asjadest, mida on vaja teha kodus. Mida aias. Ja siis kusagil, tavaliselt ainult virtuaalsel kujul nimekiri asjadest, mida tegelikult teha tahaks. Ja milleks nagunii kunagi pole aega või siis õiget inspiratsiooni või lihtsalt pealehakkamist.
Selleks suveks ei olnud mul ühtegi nimekirja. Isegi need paar asja, mis alguses nagu mõttes mõlkusid, said sujuvalt edasi lükatud. Nagu oleks juba kevadel ette teadnud, et talveväsimus suubub kevadväsimusse ja kevadväsimusest saab suveväsimus.
Millal ma viimati lihtsalt lamasin ja pilvi vaatasin? Liigagi ammu vist. Vist millalgi enne seda, kui asusin peaaegu kümme aastat tagasi praegusele tööle. Millalgi enne, kui hakkasin kaheksa aastat tagasi selle vana maja renoveerimisega jantima. Enne...
See suvi on olnud pilvede vaatamise suvi. Lamamistoolis lebamise ja raamatulugemise suvi. Sõpradega lobisemise, veinijoomise ja saunatamise suvi.
/ja kümnendamal aastal tema vaatas, et see, mida ta loonud oli, oli hea saanud. Khm./
Mulle oli sellist suve äraütlemata kombel vaja ja ma olen selle üle hirmõnnelik olnud. Troopikasoojad päevad, sumedad ööd (tühja neist parmudest ja sääskedest, see läheb üle).

Puhkusejärgne tööleasumine oli kui külma vette kukkumine. Esimese nädala ma ainult urisesin. Vaikselt, viisakalt ja oma nina alla. Ma vähemalt loodan seda.
Nüüd hakkab üle minema ja tegutsemisvaim tuleb tagasi. Kalendermärkmik on taas oma alalise koha leidnud ja aias käin ringi, pea mõtteid nii täis, et kohekohe hakkavad kõrvadest välja pressima.

Viimasest operatsioonist sai eelmisel nädalal aasta ja analüüsid on puhtad. Kas ma sain temast jagu? Aeg näitab. Kord me läheme kõik, aga mul on maa peal veel mõndagi teha. Vähemalt mulle enesele tundub niimoodi.

Läbikukkunud shoppaja

2010-08-05T14:29:00.001+03:00

Olles kolm päeva nõupidamisel istunud, otsustasin end täna natuke liigutada ja tööasju ajades korra ka Rocca-al-Mare keskusest läbi lipata. Põhjus proosaline, toasussid on lagunemise eelviimases staadiumis ja hädasti uusi vaja. Seda, et kingapoodides susse ei müüda, sain teada juba siis, kui viimasel korral haiglasse sattudes uusi susse otsisin, lõhkilõigatud kerega juba stilettode otsas ei hõlju ja ega lubataks ka. Ning koduski on siiamaani mõnusaim asi peale tööpäeva ikka pehme suss jalga libistada.
Mida pole, seda pole. Nüüd pole susse enam ka supermarketites, kus neid varem liikus. Prismas oli ainult mingeid eriti rõvedast vakstust tumepruune kinnise ninaga papusid. Jäi ostmata. Maksimarketis, kus ma ise ei käinud, olevat olnud ainult 36 ja 37 suurusnumbrit.
Kui juba kaubanduskeskuses, üritasin vaadata ka mälupulki, uuel autol on USB pesa ja saaks mõnusalt lemmikmusa kuulata. Ei näinud, sõna otseses mõttes. Vargakindluse mõttes olid kõik mälupulgad nii kõrgele ja kaugele seina peale pandud, et nende tuvastamiseks oleks tugevatoimelist binoklit vaja läinud. Mida mul muidugi kaasas polnud.
Viimasena astusin läbi Rahva Raamatust, kuhu ma peale omanikuvahetust kordagi sattunud polnud. Masendav oli. Mitte millestki ei saanud enam aru...kus on uued, kus varemilmunud raamatud, supp ja puder, viltused raamatukuhilad. Teenindusstandardit enam ei julgenudki katsetada, kui juba saali standard sellistesse sügavustesse kukkunud oli.
Ühesõnaga õnnestus hiiglaslik kaubanduskeskus läbida ainsatki senti kulutamata. Mitte sellepärast, et raha poleks olnud. Lihtsalt seda, mida mul vaja oleks olnud, polnud kas müügil või ei suutnud ma seda üles leida. Ja seda, mida müüa pakuti, polnud mul vaja.

Kurb asja juures on see, et meie kaupmeeste peamine vahend võitlemiseks jaekaubanduse käibe langusega näib olevat koondada võimalikult palju töötajaid ja osta sisse võimalikult väheses valikus kaupa... kahjuks ei toimi need abinõud internetiajastul kohe kindlasti mitte ja ka mind päästab seekord nagu tavaliselt internetikaubandus, eesti kohalik kaubandus aga jääb paraku mu kroonidest ilma, sest isegi patriotism ei pane mind kodus susside asemel kontsakingi või tosse kandma, paljajalu kõndimiseks aga on maamaja põrandad liiga külmad.

Ja millal, oh millal, hakkab eestikeelne kirjandus ilmuma e-raamatutena suuremas valikus???
Pärast kahekuist kasutamist olen oma Kindlest ahvivaimustuses (ja meie üheksateistaastane on enda omast ka), milline mõnu on käekotis korraga kaasas kanda korraga paarisadat raamatut ja vastavalt meeleolule siis nende vahel valida. Ning kui näiteks ajaviiteraamat ammendatud, fail ühe hiireklõpsuga igavikku saata, ei mingit vihmametsade maharaiumist ja prügimägede ummistamist...

Õhtul aga Amazoni ja sussipoodidesse shoppama. Vägisi sunnivad, noh.

Indiaanisaun

2010-07-16T23:44:00.000+03:00

Mõnikord tulevad meestel ikkagi hullult head ideed.

Meie mererand ei ole puhkajatele õnneks eriti atraktiivne koht. Pankrannik, kuigi mitte eriti kõrge, meetrit kuus. Päike paistab vaid varahommikul ja hilisõhtul. Üles- ja allaronimise radasid teavad peamiselt kohalikud. Võõraid autosid radade otsas eriti sageli ei seisa, kuigi on juhtunud. Mul endalgi on olnud suvesid, kus ma opiõmbluste tõttu alla lihtsalt ei saa.
Kunagi oli siin isegi ülesküntud piiririba. Ja raskete saabaste jäljed pankrannikuäärsel liivikul. Tõsi, see piiririba künti kevadel üles, sest prikaz oli selline, Ja sama järjekindlalt tammusid kohalikud sellest oma jäljerajad üle. Need ei huvitanud enam kedagi.
Meeste parim idee sel aastal oli ehitada sel aastal rannikuribale indiaanisaun. Raam, telk, kuumaks köetud kivid ja hea seltskond.
Lõkkes kuumaks köetud kividega sai kolm mõnusat leili. Naabrimehe poolt tammevihaga
pehmeks sopsutatud selg. Hunnik rõõmsaid naerurõkatusi. Sulpsatamine merre paari meetri kaugusel kerisest ja nii iga leili järel. Päikeseloojang silmanägemist pimestamas.
Pildil saun veel ilma katteta, sest paraku tuleb praegusel ajal kõik liigutatavad osad vahepeal koju viia.
Mõningad läksid pidu edasi pidama. Minu jaoks on paraku saun ja pidu eluaeg kaks erinevat asja olnud. Kui saun, siis higistamine, puhastus, ja uni. Kui pidu, siis pidu,
Lähen tuttu.
Kes küll nii mõnusa suve välja mõtles...

Puhkus paradiisis

2010-07-15T22:47:00.000+03:00

Rohutirtsud siristavad ennastunustavalt.
Jää sulab klaasis.
Õhtul kell kolmveerand üksteist on väljas ikka veel kakskümmend neli kraadi sooja.
Päikeseloojangut on õhtupilvedel veel peegeldumas.
Kaste teeb varbad märjaks.
Täissiidist öösärk hellitab dushi alt tulnud nahka.
Sääsed on läinud kas naabrite juurde või magama.
Et siin on paradiis, on viimastel aastatel öeldud nii mõneski võõramaa keeles.
Eestlane ütleb, et ilus koht jah :)
Kodus olen...

Esinduskõlbmatu

2010-07-10T11:47:00.000+03:00

Eile paluti mul saata esindusfoto, vähemalt kolm megapikslit.
Selgus, et niimoodi laksust on see täielik mission impossible.
Esiteks, tavaelus kipun ma olema pigem kaamera taga kui ees. Teiseks, igasugused esindusüritused, kus igal nurgal kaamerad hiilivad, olen juba paar viimast aastat noorematele kolleegidele sokutanud, põhjuseks nii puhas laiskus, isiklik küllastumus ajakirjandusega suhtlemisest kui ka lihtne tõdemus, et turunduslikust seisukohast läheb ettevõtte esindamisel kena tibi alati paremini peale kui keskealine tüse tädike.
Lappasin hiirt klõpsutades viimaste kuude pildikatalooge. Hmm, suure kahe koeraga põrandal aelemine pole vist kuigi esinduslik tegevus. Naabrinaisega kaelakuti merekaldal laulda röökimine, juuksed kahes patsis, kah mitte. Suure hädaga käiks ühest õe sünnipäevapildist välja lõigatud kaader, aga saamatu fotoshoppajana ei oska ma sellelt shampuseklaasi ära amputeerida.
Mine või fotograafi juurde. Äkki oleks huvitav kogemus. Viimati sai vist käidud mingeid dokumendifotosid tegemas Angola viisa jaoks neli aastat tagasi. Ilusat pilti vist viimati kusagil ülikooliajal.

Aga muidu on elu lill. On südasuvi, roosid lõhnavad, linnud laulavad ja päike on minu jaoks natuke liigagi kuum. Hiiul ära lõigatud nahatükike osutus suhteliselt süütuks. Tänasest algas puhkus, mis teoreetiliselt võiks tähendada pea kolme nädalat looderdamist. Praktikas tuleb vahepeal siiski paaril korral tööl käia. Eile istusime sumeda suvepimeduaeni terrassil, roosat veini gaseeritud veega läks vist tsutike liigagi palju, aga kohutavalt mõnus oli. Homme avaneb võimalus üle mitme aasta paadiga merele minna, mu enda väikelaevajuhiload on küll endiselt kadunud asjade nimekirjas, aga ega ma sinna rooli väga ei kipugi. Las teised roolivad.

Tööhobuste vahetus

2010-07-07T21:46:00.000+03:00

Kakskümmend kaheksa kraadi sooja. Varjus.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.

Surmakutsarid...

2010-07-06T09:14:00.000+03:00

mõtlesin ma momentaalselt, kui tagasivaatepeeglisse kaks kõrvutisõitvat mootorratast ilmusid. Ei teagi, miks, aga mulle ajavad need kostüümides ja lõuani tõmmatud visiirides tegelased hullemad külmajudinad peale kui õudusfilm. Mingi osa minust isegi mõistab, et niimoodi maanteedel lennata, tuul vastu vihisemas, võib isegi väga lahe olla, ja kunagi kuueteistaastaselt olen ma seda isegi proovinuf. Kui keegi peab lahedaks, et pärast tuleb riietelt, kiivritelt ja hammaste vahelt tuhandeid putukaid eemaldada. Vastukarva käib asjaolu, et kaherattaliste mootorsõidukite kohta ei tundu kaasajal käivat mitte ükski reegel, isegi mitte tavaline viisakus. Liikluseeskirjast kui sellist pole mõtet mainidagi. Antud juhulgi sõideti algul kõrvuti, siis tehti 70 km kiiruspiirangu alas paar “ülilahedat” möödasõitu autodest, kiirusega üle saja kilomeetri tunnis nii paremalt mööda teeperve kui vasakult vastutuleva auto nina alt läbi loogeldes. Tavalisest situatsioonist, kus rahulikult näiteks foori taga oodates sööstab sinu ja naaberauto vahelisest kitsukesest pilust läbi teravalt plärisev rakett, pole mõtet polemiseeridagi.
Võib-olla on häda selles, et nendel aegadel, kui ma aastas autoroolis ikka viiskümmend-kuuskümmend tuhat kilomeetrit läbisin, õnnestus teedel märgata ikka kõikvõimalike kokkuvolditud plekihunnikuid. Aga kõige rohkem kohtasin miskipärast siiski Päästeameti tegelasi mootorratturite jäänuseid laibakotti rookimas.
Nojah. Igaüks valib oma suitsiidivahendi ise.

Kuumarabandus?

2010-07-05T13:39:00.000+03:00

Kuna igasugused halturtsikud tegid nädalavahetustel mu sularahavarudele lõpu peale, oli neid vaja täiendada ja minna pangaautomaati piinama. Need teatavasti tahavad enne sinu enda raha sulle kätteandmist hirmsasti reklaami näidata. Õuevalgus ere, päev palav, automaadi ekraan varjus ja tuhmivõitu, nii loengi ma reklaamtekstist algust, et ***panga investeerimisfondid on otsas!
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.

Meespensionär tuleb koduabiliseks...

2010-07-01T20:30:00.000+03:00

teatas autoraadio mulle, kui ma pediküürist ja kosmeetiku juurest tulles võtme süütelukku torkasin. Selline kuulutus võttis kohe ootamatusest silmi pööritama ja mu haige fantaasia hakkas kohe jahvatama, mida siis sihukese koduabilisega pihta hakata. Süüa teha meil ei ole vaja, kodus ma nädala sees praktiliselt ei söö, nädalavahetusel, siis jah. Meeste koristamisse mina ei usu, ma pole kogu oma poole sajandi pikkuse elu jooksul ühtegi korralikult koristavat meest kohanud (küll oskavad nad naiskoduabiliste koristuskvvaliteedi kallal fantastiliselt hästi iriseda). Pesumasinat oskavad sisse lülitada, välja lülib too end ise. Pesu nöörile viia ja tagasi tuua ka. Triikimine...khmm. Ei kommenteeri. Olevat isendeid, kes saavad hakkama. No suvel on alati rohimist, kastmist, hekilõikamist, muruniitmist. Basseinis on meil endiselt ja ikka veel lumesulamisvesi ja vihmaveetorud on umbes. Talvel puudetassimist, ahjukütmist ja lumelükkamist.
No ja üks oluline omadus peaks sel koduabilisel veel olema, ta peaks olema kurttumm. Sest kui mina oma rohket suhtlemist ja pidevat puusalttulistamist nõudvalt tööpostilt koju jõuan, siis ei taha ma tihtilugu ei ühtegi sõna öelda ega kuulda. Ma unistan juba pikemat aega nädalavahetusest, kus ei peaks mitte kellegagi suhtlema, aga kusagilt ei paista sellist tulevat.
Aga kui juba kurttumm basseinipoiss, siis võiks ju midagi nooremat ja kobedamat olla, et oleks ilus vaadata ka.
Tundub, et ühe oma eelmistest eludest olen ma elanud millalgi orjandusliku korra ajal.
Meespensionäri telefoninumbrit ma üles ei kirjutanud. Kui juba telefoniga räägib, järelikult pole kurttumm :(

Kahjurõõm ja kaasrõõm

2010-06-16T15:29:00.000+03:00

Selle teema korjasin ma üles eelviimasest Directorist (ainuke juhtimisalane ajakiri, mille tõepoolest kaanest kaaneni läbi lugeda viitsin). Tõepoolest, igaüks meist tunneb sõna "kahjurõõm", see on eesti keeleruumile nii omane sõna. Samas, kaasrõõm...kes meist sellest enne kuulnud on? Isegi kaastunne on eesti keeles pigem negatiivse alatooniga kui tunne, mida me tunneme siis kui kellelgi lähedasel kehvasti läheb.
Aga mida me tunneme siis, kui kellelgi, kellest me hoolime, läheb hästi? Kui me oleme õnnelikud selle üle, et tal hästi läheb ja rõõmustame koos temaga?
Tegelikult see tunne ju ei ole võõras meist kellelegi. Ainult et sõna meil selle jaoks ei ole.
Muuseas pole see ainult eesti keelele omane, sama artikkel annab teada ka, et sõna "mudita", mis on omane budismile ja iidses pali keeles tähendab teiste inimeste hea õnne üle rõõmustamist, ei ole juurdunud ka inglise keeleruumis.
Hmmm...vist sama lootusetu, kui katse sõna "rehepaplus" inglise keelde tõlkida...

Suurte tüdrukute mängukannid

2010-06-15T14:32:00.000+03:00

Meeste silmad pidi särama panema iga vidin, mis piiksub, vilgub ja vajab toimimiseks vähemalt kuut patareid. See oli vana nali, tänapäevastel vidinatel piisab ühest akust. Selle koha pealt olen ma ka natuke mees, et mulle jubedalt meeldivad igasugused tehnilised jupstükid, mis elu kergemaks ja ilusamaks teevad. Kolleegid norivad, et kui tahad teada, mis tehnikamaailmas uut, vaata, mis Thelal kaasas on. Mu enda meelest pole asi üldse nii, telefoni vahetan siis, kui ta rikki läheb, autot siis, kui liising lõpeb. Trendiinimeste I-vidinad jätavad mind külmaks nagu koera nina, I-podi pole mul kunagi olnud (teised mp3 mängijad on sama head, aga odavamad), IPhone on minu jaoks mõttetu kobakas, mis on minu käe jaoks liiga suur (testisin naabrimehe oma) ja milleks seda IPadi vaja on, ma ka aru ei saa. Ma ei suhtle seltskonnaga, kelle jaoks esemete märgiline tähtsus oluline oleks ja osa sellest korporatiivsest tarkvarast, mida mul igapäevaselt vaja, Apple peal lihtsalt ei tööta. .
Küll ei kujuta ma enam elu ette ilma taimeriga kohvimasinata, mis argipäeviti tilgutab kohvi valmis just selleks ajaks, millal ma oma unise olemise magamistoast kööki vinnan, liikumisandurite ja/või taimeritega valgustussüsteemita ja kaelaehtekujulised mälupulgad kuulusid mu standardvarustusse ka ammu enne seda kui nad siinkandis müügile jõudsid. Muuseas, töötavad mitmendat aastat.
Mõnikord olen ma muidugi selle hüpermoodsa tehnika ihalusega ka puusse põrutanud, parim näide oli Roomba robottolmuimeja, mida oli Hädasti Vaja (mõtle, ise lähed tööle ja vahepeal tolmuimeja koristab...tegelikkuses tõmbas see riistapuu endale esimesel päeval koerakarvad igale poole vahele ja enam edasi ei liikunud), videokaamera, mida ka mitu aastat ihalesin (ja mis tegelikult käis kaasas ainult Iirimaal) ja kindlasti üht-teist veel, mis praegu meelde ei tule.
Viimase aja lemmikmänguasjaks on olnud tõeliselt miniatuurne sülearvuti Sony Vaio VGN-P21Z, kaheksatollise ekraaniga ja koos akuga vaid 638 grammi kaaluv riistapuu.
Tõsiseks töötegemiseks muidugi kaheksatolline ekraan ei kõlba, aga alati saab taha panna suure kuvari ja täismõõtmetes klaviatuuri. Kaasastassimiseks aga on ideaalne, netissurfamiseks ja muudeks igapäevategevusteks ka. Käekotis seda suure shokolaaditahvli suurust arvutit peaaaegu ei märkagi ja reisides pole üldjuhul suuremat vajagi.
Vaio miinusteks on eelkõige igasuguse tehnilise toe puudumine Eestis (Sony Eestit oma sihtturuna eriti ei tunnista) ja kui selle arvutiga midagi juhtuma peaks, tuleb ta kas Soome remonti saata või minema visata...
Ühes asjas aga jõudis boss minust ette, veebruarikuisel nõupidamisel mulle oma äsjaostetud Kindle-t demonstreerides küsis ta lausa üllatunult, et kas mul polegi...ei olnud ja sel hetkel mõtlesin, et ega mul teda vaja ka ei ole. Ma ei viitsi inglise keeles ilukirjandust lugeda ja seetõttu tundus asi suht mõttetuna. Viimane Türgi-reis aga, kui ma kümne päeva jooksul üheksa lennukiga lendasin, pani meelt muutma. Raamatud on teatavasti hullult rasked ja lennukompaniid loevad lisakilosid viimasel ajal ülima tähelepanulikkusega, näiteks Air Baltic maksustab iga lisakilo mõnuga 15 euro ehk ligi 235 krooni suuruse lisamaksuga, natuke kallis lõbu raamatute kaasasvedamise eest. Vaiost annab e-raamatuid lugeda küll, kahjuks ei pea miniatuurse sülearvuti aku vastu üle 2,5 tunni ja tervet päeva sellega juba ilma saba vahepeal seina torkamata ei sisusta.
Lappasin terve nädalajagu õhtuid mööda netti, püüdes erinevate e-raamatulugejate häid ja halvemaid võimalusi võrrelda, kokkuvõttes jäin ikkagi Kindle peale pidama.

Tavaliselt olen Amazoni tellimusi teinud Inglismaalt, sest siis ei lisandu mingeid makse, Euroopa Liidu sisene ost. Aga Kindle tuli tellida USA-st, sest inglise Amazon seda paraku ei pakkunud. Tarne oli hüperkiire - 7.juuni pealelõunal tehtud tellimus oli Eesti tollis reede, 11.juuni hommikul (turba toimetamine Viljandi lähedalt Harjumaale kestis oluliselt kauem). Samal päeval ma järele minna ei saanud, ei riskinud, operatsioon ja puha...tagantjäreletarkusena oleks võinud minna küll, see haav ei hakanudki valutama, aga kes seda ette teadis.
Niisiis jõudis Kindle minu kätte esmaspäeval, 14.juunil. Ise tuli Sõjamäel asuvasse UPS terminali järele minna - mismoodi sellisesse kohta pääsevad inimesed, kes liiguvad autota, on hoopis eraldi teema. Väike ülevaade kuludest ka: seade ise maksis 259 dollarit, tellisin juurde kohe ka EU vooluadapteri, sest Kindle endaga on kaasas ainult USB juhe laadimiseks arvuti kaudu. Vidin maksis 20 dollarit, transport 27 dollarit. Kogusummast 305,96 tegi Amazon mulle arusaamatuks jäänud põhjusel 15 dollarit allahindlust, seega jäi tasutud summaks 290,96 dollarit. Eesti riik kasseeris lisaks 786 krooni käibemaksu. Kokkuvõttes võitsin ise asju ajades võrreldes USA kaupa Eestisse toimetava Netikulleri hinnaga kõvasti üle tuhande krooni.
Laadisin olemasolevad mõniteist e-raamatut Kindlesse ja olen rahul nii kasutusmugavuse kui kujutisega. Loodetavasti jääb nüüd mõni puu meelelahtuskirjanduse arvelt püsti ja kodused raamaturiiulid ei ummistu enam nii kosmilise kiirusega. Ja ehk jõuavad millalgi ka teised eesti kirjastused peale Erseni tõdemusele, et PDF-faili turustamine ei ole sugugi keerulisem kui paberraamatu turustamine ja et eelmisel aastal müüs Amazon juba rohkem e-raamatuid kui paberraamatuid.

Pilet Titanicule

2010-06-12T12:15:00.001+03:00

Olen viimastel nädalatel nii palju igasugust eurole üleminekut puudutavat materjali lugenud ja seminaridel-konverentsidel istunud, et info hakkab peas segi minema ja kõrvadest välja pressima. Mõttes vabandan erinevate kirjutajate ja ettekandjate vahel, kui kogemata neid tsiteerin.

Ütlen kohe, et minu meelest on makromajanduslikus mõttes eurole üleminek pigem emotsionaalne, kui majanduslik küsimus. Kui eurotsoon ongi Titanic, nagu mõned analüütikud väidavad, siis oleme me selle pardal juba sellest ajast, kui Eesti vabariik sidus krooni kursi jäigalt saksa margaga ja hiljem euroga. Sellel, millise kujundusega rahatähed meie rahakotis on, pole suuremat tähtsust, sest kui euro nõrgeneb, nõrgeneb automaatselt koos sellega kroon ja vastupidi. Nii et selles suhtes ei muutu 1.jaanuarist 2011 mitte kui midagi.

Reisimine muutub lihtsamaks ja poole protsendi võrra odavamaks, samuti internetist euroriikidest ostetud kaubad. See pool protsenti on konverteerimistasu, mis praegu pankade kaukasse läheb. Samamoodi odavneb poole protsendi võrra importkauba sisseost, mis muidugi ei tähenda, et sellel müügihinnale mingit mõju oleks, hinna paneb paika ikkagi turg ehk kui palju klient ühe või teise kauba eest nõus maksma on.

Hirmujutud hirmsast hinnatõusust seoses eurole üleminekuga tunduvad ka olevat emotsioonidel baseeruv fiktsioon, ühegi eurole üle läinud riigi statistika suurt hinnatõusu ei näita, protsendid kõiguvad 0,5 ja 3 vahel. Lisaks tekib alati küsimus, kus on garantii, et ilma üleminekuta oleksid hinnad samale tasemele jäänud või langenud. Kui vaadata viimaste aastate hinnatõuse, siis on hindade tõstmisega juba aastaid ka ilma eurotagi suurepäraselt toime tuldud. Võrdlesin huvi pärast 2004.aasta ja 2010.aasta elektriarveid ja sain keskmise kilovatt-tunni hinnatõusuks kuue aasta jooksul 68% ilma igasuguse kõrvalise abita.

Jaekaubandusele saab see kahenädalane üleminekuaeg jaanuari algul muidugi tõeline põrgu olema, kui vastu tuleb võtta nii kroone kui eurosid, kassat pidada eurodes ja vahetusrahaks anda eurosid, suuremat sorti supp ja puder saab tulema. Lisaks kõigi ettevõtete raamatupidamissüsteemide üheaegne üleminek - ehk nagu pangaanalüütikud ütlevad, kes sellega pole alustanud, on juba hiljaks jäänud, sest aasta lõpus ei saa ettevõttesse enam itimehi ühegi raha eest mitte, neid lihtsalt ei jätku.

Aga mis puudutab eurotsooni tervikuna, siis ühinen täiesti nii viimases Ärilehes toodud Indrek Neivelti kui Swedbank makroanalüütiku Priit Simsoni arvamusega: tõeline kriis on alles tulekul ja niinimetatud masu oli alles esimene märk sellest. Kui palju see meie kärbsemustasuurust kolkavabariiki otseselt puudutab, on iseküsimus, puutumata me muidugi ei jää. Tarbimine peab vähenema. Lääne-Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik ja peab langema - aga kellele see meeldiks? See, mis toimub praegu Kreekas, võib kohevarsti hakata toimuma ka tunduvalt suurema elanikkonnaga Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Eurotsooni hüperinflatsioon võib saabuda kolme kuni viie aasta pärast, aga ka varem. Nii et kellel sääste on, peaks vist ostma dollareid või jeene. Või kulda :).

Ja see, kas Eesti läheb 1.jaanuarist üle eurole või mitte, ei muuda mitte kõigevähematki. Me juba oleme Titanicu pardal.

Inimene harjub ikka kõigega,

2010-06-11T15:40:00.000+03:00

mõtlesin ma täna hommikul pisut peale kella ühtteist Hiiu onkoloogias operatsioonilauale heites. Noh, väike võdin muidugi oli, aga paanikat küll mitte. Kindlasti aitas ka õhtul sisse võetud rahustitabletipoolik, andis vähemalt rahuliku une. Hommikusööki tuli suhteliselt jõuga sisse toppida, aga kuna pelgasin, et peale põse siseküljelt kasvaja eemaldamist ei saa ma tükk aega midagi söödud, siis ma ikka üritasin.
Kas sattusin ma 2006.aastal mingi eriti äpardunud tiimi kätte, on vahepeal midagi muutunud, või vedas mul seekord inimestega lihtsalt rohkem, aga tookordne ja tänane ambulatoorne opp erinesid üksteisest nagu öö ja päev, eelkõige õhkkonna poolest. Operatsiooni ajal laulda ümisev kirurg tekitas mõnusalt lõõgastunud tunde ja lõpuks jäigi mulje, et kogu üritus kestiski ainult hetke. Tegelikult vist pool tunnikest. Peale oppi ise autorooli ja kodu poole.
Nüüd on üle kuue tunni möödas ja terve selle aja olen ma oodanud, et millal opihaav valutama hakkab...siiani pole õnneks hakanud ja mingeid piiranguid kah peale ei pandud, ainult midagi tulist ei tohi süüa ega juua. Kõige ebamugavam tunne on suus torkivad niidiotsad, aga isegi nendega hakkan juba harjuma.
Arsti arvamusel oli see asjandus healoomuline ja välja tuli lõigata eelkõige sellepärast, et ta iseloomu ei muudaks. Lõplik analüüsivastus enne jaanipäeva.

Sombuse päeva imelikud mõtted...

2010-06-10T15:46:00.000+03:00

...et kui see vabadussambajõledik kusagile oksjonile panna, kas mõni ekstsentriline miljonär ostaks endale selle aiakaunistuseks?
...et kas kunagi saaks olema maksusüsteem, millega kogu raha makstakse töötajale kätte ja too ise vastutab selle eest, et kõik tema tulu-, sotsiaal- ja muud maksud ja kindlustused oleksid tasutud ning sellega tekiks töötajal ka ettekujutus sellest, kui palju tema töö hinnast tegelikult maksudeks läheb (mitte tööandja ahnesse kaukasse)?
...millal jõuab eesti kaupmeestele kohale, et talvel tuleb müüa lumelabidaid ja suvel sääsetõrjet, aga mitte vastupidi?
...millal jõuab eesti kaupmeestele kohale, et eesti naiste keskmine rõivasuurus on 42, aga mitte 36?
...ja kas kunagi jõuab nii kohalikele kaupmeestele kui müügimaksu kehtestajatele kohale, et lihtsam, mugavam ja oluliselt odavam on kliendil sooritada oma suuremad ostud piiritagustest netipoodidest, kui käia kilulinna poodides ostlemas, kus viletsale valikule ja üüratule hinnale lisandub veel kopsakas parkimistasu? Halloo, aasta on 2010...
Sihukesed naljakad küsimused tekivad uudiseid lugedes, kui päeva keskel tänu ärajäänud kohtumisele auk tekib :).

Neil valgetel öödel ei raatsikski magada,

2010-06-08T09:57:00.000+03:00

mõtlesin ma eile õhtul läbi lääneakna siniroosakuldset loojanguvalgust imetledes. Kogu aeg on valge.
Aga organism nõuab oma ja üheksa tundi tööd pluss kolm tundi muruniitmist kustutas täielikult.
Üldiselt...üldiselt aga pole kirjutamise lainel, kohe üldse mitte. Mõtteid on, mis ridadeks ilmselt eal ei realiseeru.
Igal asjal on oma aeg.

Algaja puhkaja kohanemisraskused

2010-05-25T18:25:00.000+03:00

Mul on vahel kohe südamest kahju, et ma lebotada ei oska, vähemalt eriti pikalt see mul välja ei tule. Pühapäeval no peaaegu õnnestus basseini ääres terve päev maha laiselda. Siis oli ka hea paks raamat lugeda. Sellegipoolest oli laisklemisest siiber. Eilse päeva hulkusin Antalyas, suur ja üsna euroopalik linn ja hoopis vähem turistilõks kui ma arvasin. Hotell pskub õnneks süstikbussi teenust, kolm eurot edasi-tagasi ja see on üpriski teretulnud, sest takso palju lähemalt asuvast lennujaamast maksis 35 liiri ehk üle 17 euro. Hinnad on Türgis üldse kalliks läinud, eriti importkaupadel, pakk Salemi sigarette maksis 7 liiri ehk üle 50 krooni ja nii igal pool.
Sellest, milliste sekeldustega me Türki jõudsime, on Lepatriinu juba pikalt kirjutanud. Tagasilend Istanbuli läks rahulikult. Enese jaoks tasub jäädvustada hotelli nimi, kus Istanbulis elasime, Celal Aga Konagi. Booking.com on üks äraütlemata väärt asi ja ma ei kasuta eal tööreiside planeerimiseks enam ühegi reisibüroo teenuseid. Nimetet hotell asus keset Istanbuli vanalinna, seal oli katuseterrass basseiniga ja keldrikorrusel spa koos aurusauna, soome sauna, türgi sauna ja hiiglasliku ujumisbasseiniga. Kolmeinimese tuppa oleks ära mahutanud Tallinna mägede kahetoalise korteri ja ruumi oleks ülegi jäänud. Numbritoas oli massaazidush, mullivann - millest sai läbi akna telekat vaadata ja isegi heli tugevust reguleerida, elektrikamin jne.jne.jne. Ühesõnaga oleks võinud kauemgi olla ja ei maksnud see lõbu sugugi nii palju kui kogu selle luksuse järgi arvata oleks võinud.
Olles saunades-basseinides mõnusalt lõõgastunud, lendasin mina järgmisel hommikul Antalyasse ja tüdrukud Tallinna.

Nüüd siis üritan logelemist harjutada sellises kohas. Söök on liigagi hea ja minul, kes ma kodus iial kolme korda päevas ei söö, hakkavad söögiaegadel refleksid tööle nagu Pavlovi koeral. Õnneks ei söö ma vähemalt magusat, sest koogilett ulatub lõpmatuse teise otsa ja näeb väga ilus välja. Loodetavasti saan oma lambalihahimu tükiks ajaks täis, kodus seda ei anta ja türklased oskavad lammast ka imeliselt valmistada.

Vein on kohutav, eriti valge. Roosa on talutav. Punane kuumusega mulle ei sobi ja pole proovinud. Päike on kuum. Välibasseinide vesi minusuguse külmavarese jaoks liiga külm, aga õnneks on olemas ka sisebassein ja seal on soe. Hotelli aed on tohutult suur ja imeline, seal võib pikalt jalutada, ikka ja jälle midagi uut avastades. Lapsed on eraldi aedikus ja kohta nimega "Silence pool" ei tohi alla 16-aastased nägu näidata.

Homme on viimane päev siin olla, ülehomme varahommikul tagasi lendama. Taas kolm lennukit ja ökoloogiline räätsajälg muudkui kasvab. Esialgu tuleb endale homseks tegevus välja mõelda - päikese kätte rohkem jääda ei tohi, sest turi on juba punane ja kreemitama sinna otse loomulikult ei ulatu, palu või toateenindust...ja tegelikult ei ole mul soovitav üldse päikest võtta, vähemalt mitte kehale, käed -jalad on lubatud.
Aga vähemalt selg enam ei valuta, ptüi-ptüi-ptüi. Ju talle oli lihtsalt korralikku puhkust vaja. Mida kodus kohe üldse ei raatsita anda.

Täielik debiilik

2010-05-22T17:41:00.000+03:00

Mina ikka noh. Surmväsinud nagu ma olin, tulin hiilgavale ideele peale nõupidamist Türki jääda. Kui ma siin nagunii olin.

Nüüd vedelen viietärnihotelli kohvikus, mahlaklaas nina all, kõik joogid, ka suurem osa alkoholist all inclusive...ja mõtlen, mida kuradit ma siin neli järgmist päeva ihuüksinda pihta hakkan, kui mul juba esimese päeva õhtuks suhteliselt igav on. Hotellitoas pole internetti (oleks, aga unustasin selle jublaka koju, millega mu miniatuursele Vaiole kaabli saab taha panna). Kohvikus on vägagi kiire wifi, aga siin ei tohi suitsetada. Rõdul on liiga palav ja ekraani kah ei näe. Paha siga, mitu viga, kärss kärnas ja maa külmanud...

Ju siis tuleb puhkama õppida :)
Pilt hotelli rõdult kümme minutit tagasi.

Veel pisut meheilu

2010-05-16T19:24:00.000+03:00

...ehk nii kaob kõik kord. Pildid kusagilt netimaailmast.

Mitte ainult arstiabist

2010-05-12T11:18:00.000+03:00

Ma olen varem küll tõotanud,et võimalusel katsun surra ilma Hiiu onkoloogia abita. Ometi olin ma eile hommikul jälle seal, seekord hoopis hambaarsti suunamisel. Mujale pole selle valge täpiga minna, tundub, et inimese lihakeha on haiglate vahel piirkondade kaupa ära jagatud ja kõikehõlmav diagnostika nagu Dr.Houses,jääb siiski filmide võlumaailma. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse arstidest kirjutada.
Pigem on mind kogu aeg hämmastama pannud,kuivõrd erinevad võivad olla ühe ja sama ravikindlustussüsteemi kaks haiglat. Järjekorrad on pikad igal pool. Mitte ainult Eestis - jõudsin hiljem nibin-nabin, mõneminutilise hilinemisega kohtumisele inglise äripartneriga, kes kommenteeris, et briti riiklikus meditsiinis on asjad täpselt samamoodi, kümneminutilisele arstivisiidile pääsemiseks seisad kusagil kolm tundi elavas järjekorras.
Mina piirduksin oma mõttes kahe Eesti haiglaga, Ida-Tallinnaga, millega mul on viimastel aastatel olnud rohkem pistmist kui ma sooviksin, ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kuhu olen sattunud kas ema operatsioonidega seoses või siis Hiiule.
Nende kahe samasse süsteemi kuuluva asutuse atmosfäär on täiesti erinev. ITK-s on asjad kuidagi väga hästi planeeritud. Kuigi järjekorrad on pikad, võib-olla enam-vähem kindel, et planeeritud ajal siiski saab arsti juurde, pluss-miinus veerand tundi on normaalne. PERH-is võisin jälle veenduda, et kolme aastaga pole midagi muutunud, number võib sul ju olla, aga kabineti ukse taga käib olelusvõitlus ja arsti juurde pääseb see, kes nahhaalsemalt uksest sisse murrab. Mis mõte on fuajeesse paigaldatud mitukümmend tuhat krooni maksval järjekorraautomaadil, kui tegelikkuses järjekorraprotseduur ei toimi. Ise ootasin ukse taga kaks tundi, aga minust jäi sinna ootajaid küll.
Lisaks haiglate erinev õhkkond. ITK-s on puhas ja korras, personal näeb alati värskelt triigitud ja naeratav välja. Hiiul on kõik kulunud, väsinud, räämas ja katki. Mööduva sanitari vormirõivad polnud nädalaid pesumasinaga kokku saanud.
Rahapuudusest meditsiinisüsteemis ei taha ma siinkohal sõnagi kuulda, kui vaadata haigekassa luksuslikke ruume, ei ole see lihtsalt usutav. Pealegi,
järjekorraautomaadi ostmiseks-paikaseadmiseks oli raha, aga selleks,et kempsu katkine ukselukk ära parandada, ei ole?
Administreerimine on see võlusõna, mis asjad paika paneb. Suhtumine muudab kõik. Kui haigla juhtkond ei hooli, siis ei hooli ka personal. Kui personal ei hooli, jäävad kannatajaks alati kliendid, antud juhul siis patsiendid. Kui äriettevõtte kliendil on võimalik mujale minna, siis haigla kliendil tihtilugu kahjuks mitte.
Veelkord läänemaailma meditsiini poole pöördudes võib tõdeda, et ka sealsed meditsiiniasutused on enamjaolt sihtasutused, nagu meie haigladki. Põhimõtteliselt lubab selline juriidiline vorm segarahastamist: riiklikud eraldised, EL toetused, firmade ja eraisikute annetused. Eestis oskan ma praegu hoo pealt nimetada vist ainult üht korralikult toimivat segarahastamisega meditsiiniasutust ja selleks on Tallinna Lastehaigla Toetusfond, kes on tõepoolest väga palju suutnud ära teha nii riigi, ettevõtete kui eraisikute toel. Ja neil on ka tulemused ette näidata.
Eile aga Hiiul seina toetades fantaseerisin teemal, et kui oleks üksik haige miljonär, kas siis pärandaksin oma raha PERH-le onkoloogia arendamiseks, sest minu eest kanti seal haiglas nii hästi hoolt...ega vist.
***
Mis aga valgesse täppi puutub, siis oli see healoomuline, kuid naksatakse juunis siiski igaks juhuks kohaliku tuimestusega ära. Et ta mingil hetkel ei otsustaks hakata endale sõrgu kasvatama.

Üks paremaid asju

2010-05-09T18:29:00.002+03:00

mis viimasel ajal kõrva on jäänud...

Laks käes...

2010-04-28T21:06:00.000+03:00

See ei ole esimene (ega loodetavasti ka viimane) kord tõdeda, et kui organismile temale lubatud puhkust kätte ei anta, siis ta võtab selle ise, täiesti süüdimatult ja temale sobival ajal ilma kellegagi kooskõlastamata.
Ennevanasti nimetati seda vist ülemiste hingamisteede katarriks, köhin nagu puuslik, pea valutab ja keha keeldub võtma mingit muud asendit peale lamava. Esimesed märgid olid juba nädalavahetusel, aga kuna ilma köhata, ei osanud kohe õigeid järeldusi teha.
Täna lohistasin veel end tööle, aastaaruande lõpetamine. Kuigi viimaseid liigutusi saab ehk kodunt interneti teel ka teha.
Häh, ja ma olin veel õnnelik, et polnud talv läbi mitte kordagi haige. Nüüd siis käes.
Kuum piim, mesi, tee, tekk. Igemepõletiku vastu kirjutatud antibiootikumid (mida ma väga ei fänna, aga kui sunnitakse...) peaksid vähemalt ravimi infolehe järgi ka bronhiidi vastu toimima. Paar vaba päeva ülemuse lahkel nõusolekul. Ehk aitab.

Täiskuuball

2010-04-25T18:39:00.000+03:00

Tegelikult poleks ma viitsinud eile mitte kuhugi minna. Mu aju ja kere olid omavahel leppimatult tülli läinud ja kui aju käskis kerel end maast lahti ajada ja tegutsema hakata, saatis kere ta lihtsalt kuradile ja väitis, et ta on talv läbi lund lükanud ja enne seda on teda kolme aasta jooksul viis korda lõhki lõigatud ja kokku õmmeldud ja üleüldse on kõigesr siiber ja isegi lamamine on liiga väsitav tegevus.
Kuid sõbrannale oli lubatud ja juuksuri aeg kinni pandud, tuli end jalule ajada. Stiimuliks veel teadmine,et tegelikult on niigi neid üritusi, kus pikka kleiti ja pidulikku soengut kanda, niigi meie kolkamaal armetult vähe. Eelmisel aastal ma kaubanduskoja ballil ei käinud, üleeelmisel ka mitte - olin peale järjekordset katkilõikamist enam-vähem voodis. Nii et üle tüki aja ju oleks võinud. Lisaks olin eelmisel nädalal leidnud täpselt Mirjami tehtud kaelakeega ühte värvi kleidi ja ei saanud oma absoluutset värvimälu ometigi demonstreerimata jätta. Kleit oli küll numbrijagu suur, aga seda viga sai vanadest varudest pärit jakiga varjata.

Kodunt väljusin küll õigel ajal, kuid kümme kilomeetrit eemal tuli meelde, et olin telefoni koju unustanud.Tagasi. Telefon kotti ja uuele katsele, seekord märgatavalt kiiremalt. Õnneks ei olnud sinivalgeid teel ja juuksurisalongi uksest astusin sisse kaks minutit pärast kokkulepitud kellaaega. Vau, ütles juuksurineiu, kui mind sisse lehvimas nägi. Ja siis veelkord vau.
Soeng tuli tualeti vääriline ja see andis jõudu. Nii mõnelgi korral küsiti, kas ehted on kujundatud kleidi või kleit ehte järgi. Tegelikult ei kumbagi :).
Üritus oli tore, kuigi Gloria restoran jäi kutsutute arvule ilmselgelt väikeseks. Väga head sööki jätkus küll kõigile ja veini voolas ojadena, aga istumiskohtadega oli kitsas käes ja jalad väsisid ära. Leidsime vahepeal küll lobisemiseks kohakese veinikeldris, aga seal oli kohutavalt umbne ja vinguhaisune.
Programm oli vaatamistväärt, söök imehea, torti, ma nagu tavaliselt ei puutunud, aga välja nägi too küll fantastiline. Veinid olevat ka head olnud, ise piirdusin vee ja mahlaga.
Kesköine Tallinn oli rüve. Lühikesel teekonnal Gloriast Vabaduse platsi parklasse kohtasime vähemalt kümmekonda maani purjus inimest, neist üks isane lahistas vastu seina kusta. Öäkk.
Parkla uksel selgus kurb tõsiasi, et peale kella kümmet õhtul pääseb parklasse ainult parkimispiletiga. Mis oli otse loomulikult parklas asuvas autos, sest naiste õhtukotid ei ole ette nähtud lõpmatu arvu esemete mahutamiseks. Õigemini ei mahu nendesse kottidesse peaaegu mitte midagi. Õnneks kakerdas seespool üks lõbusas meeleolus meesisend, kelle tähelepanu kaks kätega vehkivat blondiini lõpuks äratada suutsid.

Viisin sõbranna hotelli ja võtsin suuna maanteele. Kuu oli taevas tõeliselt suur. Südaöine liiklus oli üllatavalt tihe, täistulesid peaaegu ei saanudki kasutada. Lisaks paar ilmselgelt suitsiidikalduvustega jalgratturit ja mõned teeserval kakerdavad helkuriteta paarikesed. Koju jõudes limpsisin klaasi martiinit raamatulugemise kõrvale.
Täna keeldub kere endiselt koostööst ja ilusat ilma olen imetlenud peamiselt läbi akna. Noh, paar ringi ümber maja on ikka sooritatud.

Arengutest

2010-04-23T21:23:00.000+03:00

Peale kolmepäevast e-kirjasõda reisifirmaga saime kasutamata jäänud hotelli raha tagasi. Kaalukeeleks sai ilmselt, et juba laupäeval, kui lennu tühistamisest teatati, tuhnisin ise netiavarusest välja hotelli meiliaadressi ja saatsin kirja, et broneering jääb kasutamata. Hiljem oli see tõsiseks argumendiks, kuna reisifirma esialgne reaktsioon oli, et nemad raha ei tagasta, kuna nende vahendaja ei maksvat neile raha tagasi. Samas hotelli kodulehel seisis mustvalges tekst, et reserveeringut võib trahvivabalt tühistada kuni kella neljani esimese päeva pärastlõunal.
Sellist jama selle firma poolt poleks tegelikult oodanud. Aga ega Euroopa reisinduses pole kah sellist jama varem juhtunud ja lõpp oli positiivne, nii et anname andeks seekord.
Lennupiletitega alles tegeletakse, siian on saadetud meilile valik võimalusi - tagastamine, ümberbroneerimine kuni 31.maini või aasta lõpuni kehtiv ostuvaucher koos kümneeurose või tuhande lennumiilise boonusega. Valisime tagastamise ja ei tõmble, saab ju aru, et tuhandete inimeste avalduste läbivaatamine võtab aega.
Ja rootsi pangale esitan veel kontserdipiletite kompenseerimise avalduse kah. See mahub parasjagu selle haleda 150 euro sisse ära kah, mida nad maksma on võimelised. Igaks juhuks kandsin suurema osa oma säästudest teise panka. Päris ma nendest ei pääse, sest kodulaenu lõpu ja autoliisingu jupi ümbertõstmine teise panka läheks liiga kulukaks, aga eks nad niipalju mu käest siis saavad ka ja ei midagi enamat.
Nädal möödus enam-vähem töiselt. Väsimus on muidugi endiselt meeletu, aga saab hakkama.
Kevadet ei paista ka eriti kusagil, ma ei mäletagi sellist aprilli, kui temperatuur kodu akna taga üle pluss viie ei tõusegi. Meil on isegi veel lund.
Mai lõppu lükatud puhkusenädala suhtes tekkis idee, aga kuna igasugune broneerimine ja ümberbroneerimine tundub hetkel väga keerukas ja aeganõudev olevat, ei julge selle teostumisse eriti loota. Kuigi lootma ikka peab.

Rootsi panga naeruväärne reisikindlustus

2010-04-19T16:12:00.000+03:00

Tänu ühe kommentaatori meeldetuletusele võtsin siis täna vaevaks uurida, kas oleks võimalik siiski mingit rahakest tagasi saada. On ju igasuguseid krediitkaarte soetatud just nimelt tänu sellele, et nendega peaks kaasnema reisikindlustus, sealhulgas ka reisitõrkekindlustus. Kusjuures nende krediitkaartide kuumaksud ei ole üldse mitte madalad.

Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...

Paari tunni pärast sain sellise vastuse:

Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.

Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:

Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.

Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:

Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.

Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.

Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?

Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.

Puhkus tuksis

2010-04-18T10:43:00.001+03:00

Eilne päev oli tõeliselt masendav, isegi nutsin ühe peatäie. Ma ei ole eriline nutja, viimati oli ikka väga-väga tükk aega tagasi. Võiks isegi sagedamini, kui pinged üle pea kasvavad, on nutmine üks nende vabakslaskmise kanaleid. Tellimise peale see paraku ei õnnestu.

Aga eile ulusin, nii et põrand märg. Positiivsete emotsioonide leidmine on peale seda meeletult rasket talve viimasel ajal nagunii keerulisevõitu ja ma ootasin seda reisi nii väga. Lisaks teiste negatiivsete emotsioonide kumuleerumine, igemepõletik, külmavõetud roosid, mõned pisiasjad otsa. Ja saigi karikas täis.
Saun ja magamine aitasid. Nüüd suudan juba mõelda, et meil on võrreldes miljonite kusagil võõrsil olevate inimestega isegi vedanud, ma istun kodus arvuti taga, mitte ei pea kusagil kohvri otsas paaniliselt kojusõiduvõimalust ootama. See ootamine oligi kõige hullem, teadmatus - kas lendame, kas hakata pakkima, mitte? Vastik. Kui lõpuks Bookinghouse teade tühistatud lennu kohta meilboksi potsatas, hakkas isegi kergem. Vähemalt mingisugunegi teadmine, mis siis, et mitte just meeldivate killast.
Loodetavasti pole ka roosid nii kapitaalselt külmavõetud, ehk on ainult maapealsed osad pihta saanud. Osadel pole üldse häda midagi.
Igemepõletik andis ka hommikuks järgi.
Kui ma kell kaheksa silmad avasin, akna taga tuiskas. Kõige ehtsam lumetuisk. Õnneks sulas lumi maapinnal kohe. Nüüd paistab päike, aga tuul on väga tugev ja jäine.
Homme - homme lähen ilmselt tööle. Kui vaadata järgmise nädala ilmateadet, siis nulli ümber keerlev temperatuur õuetegemisi eriti ei soodusta ja puhkust nelja seina vahel arvutit vahtides veeta oleks ka kaunis mõttetu. Mul on sellest neljast seinast rohkem kui kõrini.
Ainukesed, kes kujunenud olukorraga rahul on, on jalge ees norisevad koerad.
***
Täienduseks netist leitud nali:

Britain : WTF Iceland ?!? Why did you send us volcanic ash ? Our airspace has shut down. Iceland : What ? It's what you asked for isn't it ? Britain : NO! CASH! you dyslexic fuck. CASH not ASH! Iceland : woooops..

Kui emake Maa aevastab...

2010-04-16T12:14:00.000+03:00

on end ülbelt looduse krooniks pidav inimene täpselt sama abitu nagu selili kukkunud sitikas. Siba, mis sa sibad ja vihasta, mis sa vihastad, teha ikka eriti midagi ei saa. Ma ei taha ausalt öeldes isegi mitte ette kujutada, mis praegu enamuses Põhja-Euroopa lennujaamades toimub. Olen kunagi olnud Kopenhaageni lennujaamas uduga, mis takistas õhkutõusmist paar tundi ja juba selle tulemus oli korralik kaos. Mis siis rääkida paaripäevasest lennuseisakutest suurtes lennujaamades, kus iga viie minuti tagant stardib 5-10 lennukit.

Mind isiklikult puudutab see samuti, kuna pühapäeva hommikul peaksin olema Tallinnast Riia kaudu Londonisse suunduval lennukil. Kas see ka teoks saab, ei ole praegu võimalik ette ennustada. Lennupiletite raha lubab lennufirma tagasi maksta, hotelli osas vastust veel pole. Pühapäeva õhtuks juba oktoobris ostetud kontserdipiletid võib ka korstnasse kirjutada ja sellest oleks vaat et veel kõige rohkem kahju, sest selliseid kontserte eriti sagedasti ei korraldata.
Praegu tulen lihtsalt hoida pöidlaid ja varbaid, et see tuhapilv kuhugi Põhja-Jäämere kohale kooserdaks. Koos minuga hoiavad pöidlaid ja varbaid ilmselt kümned tuhanded inimesed, kellel arvataolevalt on suuremaidki muresid kui ära jääma kippuv puhkusereis.
Pildid siit. http://www.dailyworldbuzz.com/iceland-volcano-eruption-from-eyjafjallajokull-glacier-island-exclusive-report/30991/

Kiire

2010-04-12T21:33:00.000+03:00

Kui märts oli suhteliselt rahulik ja uimane, siis aprill tõi kaasa tempo olulise kiirenemise. Sada peal ja kurvid sirged. Miskipärast kipub kõik alati kumuleeruma. Kui on kiire tööl, siis on miskipärast sama ka koduste asjadega, kõik kuhjuvad, päevad jäävad lühikeseks ja hommikule järgneb kohe õhtu.
Aga ega ma ei virise, tegelikult meeldib mulle tegutsemine oluliselt rohkem kui mittetegutsemine.

Analüüsid olid korras, sama seis, mis augustis peale operatsiooni. Seegi hästi. Mis muidugi ei takista hirmudel aeg-ajalt tagasi tulemas. Õhtuti, pimedas, üksinda.

Tulen nendega toime. Päevade päike annab jõudu. Väikesed asjad. Nagu näiteks see,et täna jalutasin kümnesentimeetriste kontsega valgetes saabastes terve kilomeetri :). Veel aasta tagasi ma ei uskunud, et suudan üldse enam nii kõrgeid kontsi kanda.

Siiruviiruline nädal

2010-04-04T12:56:00.001+03:00

Varakevadine aeg, kusagil kevadise pööripäeva ja ülestõusmispühade vahel, on minu jaoks miskipärast olnud emotsionaalselt keeruline. Isegi sedavõrd, et kunagi ma pidasin kevadet kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Vanuse ja analüüsivõime kasvades jõudsin järeldusele, et kuna ma olen niigi rahutu hing, siis kevadel lihtsalt see rahutus mitmekordistub, ning kui õiget väljundit ei leia, muutub painavaks. Pluss veel see, et hinge rahutus ja kere väsimus on üksteisega igaveses ja parandamatus vastuolus. Selles mõttes oleks siiski õige kusagil märtsikuus üks vähemalt nädalane puhkus võtta, nii nagu eelmisel aastal Kanaaridel oldud sai.Järgmisel aastal, kui elu ja tervist, katsun targem olla.
Juhtus sel nädalal mõndagi. Kõigepealt tekkis Geni kaudu äkki kontakt emaemaemapoolsete sugulastega, kellest ma lapsest saadik midagi kuulnud polnud, lisaks osutus vanatädi pojatütar mu blogide ammuseks lugejaks...Eesti on ikka imepisike küll ja tervitused MM-le, kui ta seda lugema juhtub.
Laupäeva hommikust alates asume saarel, ümber künka lainetab vesi, kuhu kahepäevane vihm lisaks lumesulamisveele oluliselt panustas. Kui eile õnnestus sellest järvest veel Hondaga läbi sõita, siis täna ma seda igaks juhuks parketimaasturiga parem ei üritaks ja homseks sõiduriistaks saab ilmselt Lumehelbeke. Tavaelus pintsaklipslastest naabrimehed kehastusid küll ümber kraavihallideks ja üritavad praegugi veele mere poole teed rajada, aga praeguseks on vesi ikka veel üle põlve ja sulamismaterjali ka veel kuhjaga alles.
Eile käisin korterit vastu võtmas, kohale jõudes olin täiesti jahmunud, sest maja ümber, kus tavaliselt on piisavalt parkimisruumi, polnud kohta isegi mitte pikali kukkuda, rääkimata nii suure asja kui auto parkimisest. Algul ei suutnud ma aru saada, mis toimub, kõik naabrid korraga miljonärideks saanud? Sest odavad need autod küll ei olnud. Kui aga ukseesise kiriku ukse taga looklevat, kunagist mausoleumisaba meenutavat järjekorda nägin, tuli meelde, et õigeusklikel on komme oma pühaderoogi kirikus õnnistamas käia. Sellest ka siis parkimisummistus. Auto sain jätta majast mitmesaja meetri kaugusele ja seega luhtus ka kavatsus mõned asjad ära tuua. Otsustasin võtta aega ja veel korterisse jäänud raamatud ja mõned muud vähesed esemed läbi sorteerida ja otsustada, mis koju tuua, mis minema visata. Prügimäele tuleks saata osa mööblitki, peale kaheksat aastat väikeste lastega peresid pole sellest midagi vaatamisväärset alles jäänud. Ja köök vajaks remonti - töötuid maalreid peaks praegu väidetavalt piisavalt olema?
Kuigi mine tea. Nagu naabrinaine täna sapiselt märkis, istuvad tänapäeva töötud suurelt jaolt internetis ja teatavad, et alla xxx krooni tunnis nemad ennast liigutama ei hakka. Täna oleks hädasti kraavikaevajaid vaja olnud - pole. Eelmisel nädalal otsisin kohta, kus remonditaks muusikakeskusi - no pole. Lõpuks leidsin IT bussi, kus hapul näol mu pisiveaga riistapuu vastu võeti, küsides, kas ma ikka tean, et nende teenus maksab 500 krooni tund...tõepoolest, sellise rahaga 1500 krooni maksnud raadiot remontima hakata kas ongi mõtet. Küllap olen ma siis ainuke loll, kellele lihtsalt käib närvidele pidevalt asju ära visata ja nende asemele uusi osta. Asi polegi niipalju rahas, mind lihtsalt häirib see saastamine.
Aga pole viga. Elame veel, ükskord voolab see vesi merre nagunii ja kui Lumehelbeke ka enam läbi ei saa, lubasid naabrid kanuu laenata.

Parimad asjad eilses päevas

2010-03-28T10:47:00.003+03:00

Päike.
Esimene teejoomine õues terrassil, kolm sookurge üle taeva lendamas.
Õhtune vihmatrummeldamine plekk-katusel.
Tule mühin saunaahjus.
"Vanaema Agafja" saunaessentside tilgutamine leilivette, tilgake üht ja tibake teist, metsmaasikaleht, kaseleht, saialill jne.
Kerise järsk ohe.
Jääkülm õlu.
Saunaseep 37 siberi ravimtaimega, mis sobib mu ülitundlikule nahale imehästi ja jätab eriliselt puhta ja puhastunud tunde.
Kellade keeramine suveajale, nüüd on õhtud veelgi pikemad. Minu meelest võiks kogu aeg suveaeg olla.
Meretuultes kuivanud lõhnav voodipesu.
Sügav ja unenägudeta uni.

Positiivseid mõtteid otsides

2010-03-24T11:33:00.003+02:00

Tegelikult ei ole ju mitte midagi halvasti, pigem vastupidi.
Eilne onkoloogi külastus andis positiivse emotsiooni, arst, kes on päris otsekoheselt öelnud, et ta ise alustab mu läbivaatust käte värisedes, oli rahul ja ütles, et kriitiline koht näeb välja parem kui kunagi varem. Lõpliku teadmise selleks korraks annavad muidugi paari nädala jooksul saabuvad analüüsivastused.
Päike paistab ja lumehanged kahanevad. Maja on peale ränka talve enam-vähem ühes tükis, allakukkunud väike varikatus välja arvata.
Tööga oleks kah nagu kõik korras.
Miks siis ikkagi on tunne, et mitte millelgi pole mõtet ja päevad pudenevad nagu hallid tombud aja täitmatusse kurku?
Oma viga muidugi, mitte midagi ei viitsi. Lugeda ei viitsi. Arvutiga mängida ei viitsi. Telekat vaadata pole ma kunagi eriti viitsinud. Veel vähem viitsin ma end kodunt välja ajada.
Võib-olla oli neid lumetonne ja puukoormaid napilt pool aastat tagasi lõhki lõigatud kere jaoks selle talve jooksul ikkagi natuke paljuvõitu.
Kevadväsimus on sõna, mis üha rohkem ja rohkem juhuslikult kuuldud lausekatketest kõrvu kõlama jääb. Ainult et kuidas sellega toime tulla? Vitamiine neelan niigi igal hommikul terve peotäie.
Kui oleks igavlev miljardär, läheks sellisele reisile. Kahjuks pole isegi mitte miljonär ja lotopiletite ostmine ei aita, mul on haruldaselt vilets loosiõnn.
Ehk läheb kevade kasvades paremaks. Mitte loosiõnn, aga enesetunne.