tag:blogger.com,1999:blog-63835833642579765872024-03-05T19:26:01.130+02:00thelaKuskil peab olema õlg, millele toetuda.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.comBlogger285125tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-54610485945819507362015-11-18T13:27:00.001+02:002015-11-18T13:27:47.432+02:00NimbyKes ei tea, siis pealkiri on inglisekeelne sõna, mis moodustub väljendi Not In My BackYard esitähtedest ja tähendab soovi, et misiganes ei juhtuks sinu enda tagahoovis. Inimlik, mõistetav, sugugi mitte ühele rahvusele ega rassile omane soov. Ehk ehitage oma raudtee või tuumajaam, ainult et mitte meie lähedusse. Võtke oma poolteist miljonit pagulast ja viige kuhugi, ainult ärge meile ühtegi tooge. Ühine soov kõigile, muuseas, mitte ainult eestlastele.<br />
Ja veel vähem soovib keegi oma ees- või tagaõuele terroriste. Kuigi selles küsimuses oleme me eriti demagoogilised.<br />
Paar näidet vaid sellest aastast.<br />
02.aprillil tulistasid terroristliku islamiorganisatsiooni al-Shabab liikmed Garissa ülikoolis Keenias surnuks 147 tudengit, samasugused moslemid nagu nad isegi. Ma ei näinud Eesti uudistes isegi mitte sellekohast rida. Notinmybackyard, eksole.<br />
31.oktoobril kukkus väidetavalt ISISe pommi tagajärjel alla Vene reisilennuk, hukka sai 224 inimest. Riikide tasemel avaldati kaastunnet, aga tagajalgadele ei tõusnud keegi. Venekeelses näoraamatus oli küll ohtralt leina ja kaastundeavaldusi, kuid eestikeelsesse need ei jõudnud.<br />
Vaid päev enne Pariisi sündmusi, neljapäeval, korraldas ISIS terrorirünnaku Shia linnaosas Beirutis. Surma sai 44 ja raskelt vigastada üle 200 inimese, enamuses kindlasti moslemid, sest tegemist oli ühe Beiruti vaeseima linnaosaga. Võib-olla jooksis see uudis kuskil väikeses kirjas läbi, aga võib-olla mitte. Moslemid tapavad moslemeid, so what...<br />
13.novembri Pariisi terrorirünnakutes hukkus 129 inimest ja korraga oli kogu Euroopa tagajalgadel. Sest see juhtus meie tagaõues. Puudutas meid isiklikult. Oli ainult pooleteise lennutunni kaugusel.<br />
Kõik võtsid sõna. Terve FB värvus prantsuse lipu värvidesse. Sajad hooned ja objektid üle maailma ka. Valgustajad teenisid hea papi.<br />
Seda, et ISISe terrorirünnakud mõistsid avalikult hukka ka enamike islamiriikide juhid, kirjutati miskipärast jälle ainult väikeses kirjas. Sellest, et hukkunute hulgas oli mitmeid araabia nimesid, ei räägita ka miskipärast üldse. Seda, et nädalavahetusel toimusid pea kõigis suurtes islamiriikides kaastundeüritused Pariisis hukkunutele, leiab eestikeelsest meediast vaid väga sügavalt kaevates.<br />
Karachi, Pakistan <a href="http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151116/NEWS/151119765/AR/0/pariisi-terror-pakistan.jpg&modified=20151116141820">http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151116/NEWS/151119765/AR/0/pariisi-terror-pakistan.jpg&modified=20151116141820</a><br />
Burj Kalifa, Dubai, Saudi Araabia <a href="http://www.aripaev.ee/galleryimage/EA/20151116/OPINION/111609999/PH/0/5/PH-111609999.jpg&MaxW=1800&MaxH=900&modified=20151116121817">http://www.aripaev.ee/galleryimage/EA/20151116/OPINION/111609999/PH/0/5/PH-111609999.jpg&MaxW=1800&MaxH=900&modified=20151116121817</a><br />
Giza, Egiptus <a href="http://www.aripaev.ee/uudised/2015/11/16/moslemid-ule-maailma-malestasid-pariisi-hukkunuid#nr6">http://www.aripaev.ee/uudised/2015/11/16/moslemid-ule-maailma-malestasid-pariisi-hukkunuid#nr6</a><br />
Pole siis ime, et keskmise meediatarbija häguseks teadvuses muutuvad kõik vähe teistvärvi nahatooniga inimesed moslemiteks ja pagulasteks ja need omakorda terroristideks.<br />
Kui selle hämaga istutaks kodus ja podisetakse omaette, siis poleks mul sooja ega külma. Kui aga järjest tuleb teateid, et tänavatel sõimatakse turiste, välistudengeid, külalisi, et pereliikmed ei julge jõuludeks koju sõita, sest juhuslikult on nende kaasa ka võõrapärase välimusega, siis on mul kaaskodanike pärast lihtsalt häbi.<br />
Vihkamine sünnitab vihkamist, raev õhutab raevu, rumalus on toiduks mõlemale.<br />
Ega minagi ei tahaks oma tagahoovi Rail Balticut, Balticconnectorit ega pagulaslaagrit. Aga see ei tekita minus vihkamist, raevu ega võõraviha.<br />
Eilses Äripäevas oli Sokoteli tegevjuhi Anu Sosaare repliik selle kohta, kuidas ühe konverentsikorraldaja aadressil rassistlike märkuste tegemine tänaval läks nende ettevõttele maksma 200 000 eurot. Kui palju rumalus ja võõraviha meile kõigile maksma lähevad?<br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-34054006766017364652015-11-09T11:58:00.000+02:002015-11-09T11:58:15.872+02:00Vähiravi. Kõrval- ja järelmõjud ning toit.Alustagem lõpust. Teada saades vähidiagnoosist, ilmub koheselt teie tutvusringkonnas välja kümnete kaupa tarkpäid, kes täpselt teavad, mida selle diagnoosiga süüa võib ja mida mitte mingil juhul ei tohi. Kui te kõik need soovitused kokku liidate ja arvesse võtate, siis te tõepoolest vähki ei sure, Surete nälga või peenema nimega alatoitlusse, sest peale neid soovitusi ei jää suurt midagi peale puhta vee järele.<br />
Lambist võetud soovituste järgimise asemel tasub minna Eesti Vähiliidu kodulehele <a href="http://cancer.ee/info-vahist/infomaterjalid">http://cancer.ee/info-vahist/infomaterjalid</a>/ , laadida sealt alla kõik, mis konkreetselt teid ja teie haigust puudutab ja lugeda see hoolikalt läbi. Samad infomaterjalid on olemas ka haiglates.<br />
Nagu ühes varasemas postituses mainitud, ainult 10% meie immuunsüsteemist sõltub toitumisest. Seetõttu ei saa ka uskuda, et mingeid toiduaineid süües või mitte süües oleks võimalik end terveks ravida. Küll on võimalik end haigeks süüa, aga see on juba teine teema ja hoopis pikaajalisem protsess,<br />
Vähiravi ajal ei tohiks alustada mitte mingisuguse imedieediga. Igasugune dieet on organismile lisakoormus ja teie organism peab rasket võitlust nagunii. Pole mõtet tema rolli veel raskemaks ja keerulisemaks teha.<br />
Igasugune ravi on millegi tapmine ja siinkohal pole erilist vahet ka tava- ja alternatiivmeditsiini puhul. Pole olemas aineid ega jõude, mis tabaksid ainult halbu rakke või baktereid, pihta saavad kõik ja üsna valimatult. Siinkohal tulebki jälle mängu meie imeline immuunsüsteem ja inimkeha isetervenemise oskus, oskus toota uusi ja terveid rakke haigete ja surnute asemel.<br />
Eri vähitüüpide kõrvalmõjud on erinevad. Need, millega mina kokku puutusin, olid isutus, maitsemeele puudumine, pidev kõhulahtisus ja kõhuvalu ning väsimus. Minu organismile andis see selge signaali, et tuleb süüa ka siis, kui ei taha. Sest kui organism peab lahingut, on talle kütust vaja ja seejuures on üsna ükskõik, mis see parasjagu on, peaasi, et te seda süüa suudate. Hea näide on see, et kui ma küsisin arsti käest, kas probiootikume võiks võtta. Vastus oli, et teile ei jää nagunii midagi nii kauaks sisse pidama, et see mõjuda jõuaks.<br />
Eriti arutu on hakata pidama dieeti toitudega, mis varem ei ole maitsenud. Ravi ajal maitsevad nad veel vähem ja organismile vajalikud kalorid jäävad saamata.<br />
Nii et kui ravi ajal isutab hamburger või kook, siis ei maksa sellest ära öelda, vaid pigem olla tänulik selle eest, et üldse isu on. Midagi halba need ühekordsed söömised teha ei jõua.<br />
Küll tasuks menüüst välja jätta kõik, mis seedimise veel rohkem märatsema ajab, kõik gaasiga joogid, puuviljad, toored juurviljad, käärimist põhjustavad toidud. Aga see nimekiri on eri inimtüüpide puhul ilmselt erinev. Minu organismile sobisid peamiselt kerged supid ja kaua hautatud toidud. Maksale on kiiritusravi tohutu koormus ja kõik väga raskesti seeditav lisab koormust veelgi.<br />
Väga oluline on palju juua. Vesi viib organismist välja surnud rakud ja koristab võitluse järel. Ka kõhulahtisus põhjustab organismis veepuudust, seega juua, juua ja veelkord juua. 5-6 liitrit vett päevas on täiesti normaalne. Mulle sobis ka meega magustatud aaloemahl, aga mitte nii suures koguses, et sellega päevast vedelikukaotust katta, sest mee suhtes olen ma allergiline. Hea oli ka tavaline must tee.<br />
Omadest kogemustest võin öelda, et toitumis- ja seedehäired kestavad veel ka kuu aega peale ravi lõppu. Kaua, ei oska veel arvata.<br />
Oluline on hügieen ja hooldus. Immuunsüsteem on nõrk, tasuks vältida rahvarohkeid kohti ja hoolega käsi pesta, eriti nakkushaiguste hooajal. Seedimisega seotud probleemide hügieeniks on head Tena ja Menalindi hooldusvahendid, mis üldiselt on mõeldud küll inkontinentsuse all kannatavate haigete hooldamiseks, aga sobivad suurepäraselt ka muude alakeha probleemide puhul. Igas apteegis ei pruugi neid saada olla, aga kindlasti on nad olemas netiapteegis. Vajalikud ravisalvid antakse haiglast kaasa.<br />
Millest arstid unustavad rääkida ja ka brošüürides on ka vähe infot, on see, et kõrvalmõjud süvenevad ravi kestes ja kestavad edasi ka peale ravi lõppemist. Nii et loota, et peale kiiritusravi lõppemist lähete te järgmisel päeval hüpeldes tööle, ei maksa. Minu kogemus oli, et kõige hullem ongi viimane ravinädal ja vähemalt kaks nädalat peale ravi lõppemist.<br />
Vähiravi ajal ei soovitata võtta ei vitamiine ega toidulisandeid, kuna need võivad ravitulemustele vastu töötada. Küll tasuks neid võtma hakata peale ravi lõppemist,sest minul ilmnesid küll tõsised vitamiinipuuduse tundemärgid. Siinkohal selle jutu, et apteegis müüdavates vitamiinides pole toimeaineid või on neid liiga vähe, võivad võrkturundajad endale sinnasamusesse toppida. Normaalne inimene oskab pakendi tagakülge lugeda ja vajadusel infot juurde otsida ning suudab endale vajalikud kogused ise välja arvutada.<br />
Õnneks on meie vähiravi infomaterjalidest kadunud lõpuks ka nõukaaegsed "teadmised", et vähiravi läbiteinu ei tohi minna sauna ega massaaži. Ameeriklased teadsid juba üle kümne aasta tagasi, et mõõdukas saun on organismi puhastamiseks ravitagajärgedest isegi äärmiselt soovitatav ja sama käib massaaži kohta. Nii et lubage endale mõlemat ja üleüldse kõike, mis teeb olemise mõnusaks ja tuju heaks, See on paranemiseks kõige olulisem.<br />
Piisav puhkus, hea toit ja positiivsed mõtted on need, mis paraneda ja toibuda aitavad. Arstid teevad omalt poolt kõik, et teid terveks ravida, aga nemadki töötavad tellija materjaliga.<br />
<br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-34007160181992366312015-11-01T17:51:00.000+02:002015-11-01T17:59:54.600+02:00Vähk. Kust ta siis ikkagi tuleb?Kõige ausam vastus on see, et meditsiinilist vastust ei ole. On sadu, kui mitte tuhandeid uuringuid, mis tõestavad või siis ei tõesta pärilikkuse, keskkonna, eluviisi, toitumise ja tontteabveelmille mõjust vähi tekkele. Kõik need on statistilised. Näiteks 50% kopsuvähki haigestunutest on suitsetajad, seega soodustab suitsetamine suure tõenäosusega kopsuvähi teket. Minul tekib selliseid uuringuid lugedes alati küsimus, et aga ülejäänud 50%? Statistika on statistika.<br />
Seda sõralist elukat, kellega mina olen oma elu jagama pidanud, põhjustab meditsiinilises mõttes viirus HPV16. Mille vastu muuseas on tänapäeval võimalik vaktsineerida, küll tasu eest ja kui mul oleks tütar või tütretütar, siis ma sunniksin teda seda kasvõi toore jõuga seda tegema.<br />
Samas on tegemist laialtlevinud viirusega, millesse mõningate uuringute väitel haigestub elu jooksul üle 80% inimestest, kellest enamus vähki ei jää, nende oma immuunsüsteem saab viirustest jagu.<br />
Seega ongi nii vähi kui enamike haiguste puhul võlusõna seesama immuunsüsteem ja see on juba keerulisem teema.<br />
Mul on sel suvel olnud palju sellist aega, kus käed teevad tööd, aga mõtted käivad oma radu. Ning olen jõudnud ühesele järeldusele, et õigus oli kadunud Gunnar Aarmal, kes ütles, et 70% meie tervisest sõltub õigest mõtlemisest, 10% õigest hingamisest, 10% õigest liikumisest ja 10% õigest toitumisest. Võlujõud ongi meie eneste peades kinni ja ma olen küllalt seda näinud, et tegelikult lahkuvad kiiresti need, kelle elujõud on mingil põhjusel otsa saanud ja kes oma sisimas enam elada ei taha. Isegi kui nad enesele ja oma lähedastele seda tunnistada ei taha.<br />
Kevade poole postitas hea väekas sõber ühe teksti, mida ma tol korral lugeda ei tahtnud, aga tema lahkel loal toon selle nüüd siin natuke lühendatud kujul ära, sest see langeb üsna üksüheselt kokku sellega, milleni suve jooksul oma mõtetega jõudsin.<br />
<br />
<div class="MsoNormal">
Vähk
tekkib inimestel, kes "panid tiivad kokku".<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ameerika
arst Lawrence Le Shan teeb hämmastavaid järeldusi selle haiguse tekkepõhjustest
ja</div>
<div class="MsoNormal">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ka
ravist oma raamatus "Vähk - elu pöördpunkt".<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Vähihaigus ei ole surmav haigus<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Omas
veel tõlkimata raamatus dr. Le Shan käib välja väidet, mis võib esmapilgul
tunduda<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
paradoksaalne
ja isegi mõnes mõttes mõnitav, kuigi see on tema 30-aastase arsti kogemusel<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
põhinev
järeldus: vähk ei ole surmav haigus. Enamgi veel, see haigus on saatuslik
pöördehetk<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
inimese
elus, selles mõttes, et inimesel tekib võimalus teha teoks kõike seda, millest
ta on<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
omas
elus unistanud. Peale seda ta saab terveks.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Dr.
Le Shan on veendunud, et vähk on otseselt seotud inimese sisemise seisundiga.
Kui<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
inimene
ei näe enam oma elus mõtet, siis keha reageerib sellisele elu eitamise mõttele
vähiga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Eriti
tihti vähk tekkib just nendel inimestel, kes enne haigestumist olid aktiivse
eluviisiga, aga<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
siis
olude sunnil „panid tiivad kokku“. Just sellepärast arst on veendunud, et vähk
on elu<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
pöördepunkt,
hetk, mil on vaja teha valikut: kas surra või muutuda ja minna teist teed. Kui<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
inimesel
taastub eluisu, siis reeglina vähk taandub.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Täpselt
selliseid mõtteid jagab oma raamatus Bernie Siegel. Ta rõhutab, et kui inimesele<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mainida
võimalikust surmast, siis enamasti inimene avastab endas enneolematuid oskuseid
ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hakkab
nad innuga kasutama – sel lihtsal põhjusel, et „aega pole enam palju jäänud“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Inimesed
ütlevad tihti: „Ma vihkan oma tööd“, „Ma pole kunagi tahtnud olla insener“,
„Juura<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
pole
minu ala, ma olen alati tahtnud olla muusik“, „Mu peresuhted tapavad mind“,
„Kunagi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tuleb
ka minu tähetund“. Kui nad saavad teada, et neil on ravimatu haigus, nad
ütlevad: „Mul<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
on
jäänud elada vähem, kui aasta. Sel juhul ma teen seda, mis mind rõõmustab. Ma
parandan<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
oma
pereelu. Ma lõpuks sõidan Egiptusesse ja puudutan püramiide, ma ju unistasin
sellest<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
terve
elu. Ma hakkan mängima viiulit. Ma kirjutan oma raamatu.“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Aasta
möödudes nad ütlevad: „Teate, ma pole veel surnud. Arstid ütlevad, et kasvaja
on<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kadunud.
Huvitav, mis juhtus?“ Tegelikult nad ei saa aru, mis juhtus: nad pole surnud,
sest<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nad
hakkasid elama.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Järelikult,
kui te tunnete, et te pole õnnelikud, siis koheselt muutke oma elu, kasvõi
selleks, et<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mitte
haigestuda.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Sigel
arvab, et just selline eluviis on pika ja terve elu kohustuslik tingimus.
Seejuures ta saab<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aru,
et pole alati võimalik teha oma elus kannapööre. Näiteks inimesel ei pruugi
olla raha, et<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kolida
põhjamaalt sooja mere äärde elama. Aga Siegel pakub, et iga inimene võib leida
viisi,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kuidas
ennast maksimaalselt realiseerida. Ning selleks kõigepealt on vaja hakata
armastama<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ümbritsevat
maailma. Võib jääda endises töökohas ja õppida olla seejuures õnnelik. Võti on<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
suhtumises.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Armastus
on tähtis iseenesest, armastus kui eluviis, tingimusteta armastus: armastada<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tähendab
anda, ootamata midagi vastu. Ning mõne aja möödudes inimene tunneb, et kedagi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
pole
temast õnnelikumat. Kui mulle öeldakse: „Ma armastasin, aga mu armsam ei
vastanud<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mu
armastusele“, - ma naeran ja ütlen: „Ma mõtlesin midagi muud. Te loete tunde,
mida<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
pühendate
oma armsamale ja ootate samaväärset vastu. Aga see on absurd. Kui suhted<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
muutuvad koormavaks kohustuseks, siis me kogume endas
solvumisi, mis tapavad meid“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Inimene,
kelle elus kõik ei õnnestu, keda jälitavad haigused, peab võtma eluraskusi kui<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
õpetust.
Ja just sellest vaatevinklist tuleb võib-olla rääkida „õigetest vigadest“,
„õnnelikust<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
äpardumisest“?
Ebaõnnestumised peavad õpetama, niiet inimesele, kes ajas teid marru võib<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
öelda:
„Tänan, et te mind vallandasite... Tänan, et sa ei tahtnud tulla mulle
naiseks... Tänan, et<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
te ei
andnud mulle ametikõrgendust... Mu elu muutis suunda ja ma leidsin elumõte ja
õnne“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Mida
paremini me saame endast aru, seda vähem me mõistame hukka ümbritsevat maailma.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Bernie märgib, et lapsed ei mõista kedagi hukka ja elavad ainult tunnetele toetudes.
Kui te<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
palute
last joonistada seda, millest ta unistab või kellena ta tahab olla tulevikus,
siis ta teeb<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
seda
koheselt. Kui pakkuda teha seda täiskasvanul, siis ilmselt ta vastab: „Parem
lükata seda<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
nädala
võrra edasi, et ma saaksid rahulikult mõelda, mida ma oma elust tahan“. Oma<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
seminaridel
dr. Siegel esitab publikule küsimuse: „Kui ma kohe praegu teen igaühe teist<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
õnnelikuks
– mida te seejärel teete?“ Enamus kuulajatest ei oska vastata. Me pole harjunud<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
olla
õnnelikud, aga just selle jaoks me sünnime. Õnnelik inimene on alati terve.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Igaühel
meist on oma eesmärk ja omad unistused, mis tunduvad kättesaamatud. Vahest
terve<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
elu
me surume alla püüd õnneliku olemise poole. Muutes oma elu, me terveneme.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Seda
kõike hästi illustreerib dr. Le Shan'i patsienti Roberti haiguslugu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ta
oli hea spetsialist, ei kurtnud kunagi tervise üle, aga 65-aastasena otsustas
jääda pensionile.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Robert
oli kindel, et oma vaba aega ta pühendab lastelastele. Kuid tema poeg lahutas
ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
lapselapsed
kolisid teise linna. Roberti elust kadus mõte. Ta ei tegelenud mitte millegagi,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
sihipäratult
lonkis mööda maja tundes ükskõiksust, väsimust ja tüdimust. Tema tervis järsult<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
halvenes
ja varsti talle pandi raske diagnoos – vähk. Me võime vaid oletada, mis oleks<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
juhtunud
edasi, aga ta kohtus dr. Le Shan'iga. Kohe esimeste vestluste käigus Robert sai
aru,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et
tal kadus põhjus elamiseks. Psühhoteraapia seansid aitasid meenutada peaaegu
unustatud<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
huvi
poliitika vastu. Dr. Le Shan soovitas astuda ühingusse, mis tegeleb sotsiaalsete<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
probleemidega.
Uute inimestega suhtlemine, uued kohustused taastasid Roberti endist<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aktiivsust,
andsid talle jõudu. Et ennast vormis hoida, ta hakkas tegelema spordiga.
Arstiga<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kohtumisteks
tal lihtsalt ei jäänud enam aega. Kasvaja areng peatus ja seejärel kasvaja
kadus.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Veel
üks juhus dr. Le Shan'i praktikast.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Natali
sündis ja kasvas Brasiilias, riigis, mida ta väga armastas. Peale abiellumist
ta otsustas<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kolida
Londonisse: tema abikaasa oli luuletaja, kelle loomingust kodumaal keegi ei<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
huvitunud,
ning tal oli kaks tütart, kelle unistuseks oli saada näitlejateks. Nendel
kõikidel<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
oleksid
Londonis suuremad võimalused läbilöömiseks. Et võimaldada tütardele parimat<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
haridust
ja lubada abikaasal kogu oma aega pühendada oma loomingule, Natali läks mitte<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
erialasele
tööle. Ta tegi tööd, mida ta ei armastanud. Iga hommik ta ärkas rõõmuta ja
sundis<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ennast
tööle minema. Kõik tema päevad olid sisustatud pere eest hoolitsemisega, ta
tegi seda<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mehhaaniliselt,
unustades ennast.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
49-aastaselt
Natalil avastati rinnavähk laialt levinud siiretega. Väljavaated olid kurvad.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Viimases
lootuses ta pöördus dr. Le Shan'i juurde. Peale pika vestlust dr. Le Shan
ütles:<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
„Miks
peaks teie keha võitlema elu eest, kui see elu toob teile igavat ja halli
argipäeva, kui te<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
juba
ammu unustasite enda olemasolust? Kui te varsti surete – siis teie lähedased
lahendavad<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kõiki
oma probleeme ka ilma teieta. Kas ei oleks siis parem kasutada viimast
võimalust, mida<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
annab
teile elu: mingiks ajaks unustada teiste probleeme ja keskenduda iseendale? 10
aastat<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tagasi
te tegite vea, parandage seda praegu“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ja
Natali läks tagasi Brasiiliasse. Ta käis paljajalu liivarandadel, suples
merevees. Ta läks<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tööle ning jälle hakkas õpetama väikseid lapsi, mida ta väga
armastas. Kui varem rohud ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
dieedid
ei aidanud, siis nüüd andis ravi häid tulemusi. Natali hakkas tervenema. Tema<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
üllatuseks
tuli välja, et tema abikaasa ja tütred iseseisvalt said suurepäraselt hakkama
kõikide<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
oma
probleemidega.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Dr.
Le Shan arvab, et igal inimesel on meie Maal oma ülesanne. Kui inimene viib
selle ellu,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
siis
ta maksimaalselt realiseerib oma andeid ja saab oma elult ülimat rahuldust. Kui
ta aga ei<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ole
omal kohal, siis elu ei too talle rõõmu. Sel juhul, isegi kui elu paistab
pealtnäha hea, keha<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
võib
reageerida vähiga.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Vähk
on viimane hoiatus<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Paljud
näited, mida tõi dr. Le Shan oma raamatus kinnitavad vana hea tõde: kunagi pole
hilja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
otsast
alustada. Mõnes olukorras ainult vähk aitab seda meelde tuletada. Vähk on
viimane<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hoiatus,
mis sunnib inimest meenutama oma ülesannet, laskma oma soovid täide viia ja sel<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
juhul
keha leiab ise jõudu haigusega võitlemiseks, mobiliseerib kõik oma
kaitsemehhanismid.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Rõõm
ja vabadus enese realiseerimisel – see on kõige tugevam ravim.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Igaühel
meist on oma elu viis, mis kõlab igaühes alates sünnist. K.Young rääkis, et
tulevik<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
valmib
teadvuseväliselt ammu enne seda, kui temast hakkab saama olevik. Üsna tihti me<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
teadlikult
summutame seda kõlavat viisi häbenedes selle lihtsust või vastupidi,
ebatavalist<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kõla
ning hakkame elama teiste taktikepi all, surudes alla oma soovid ja võimalused.
Kuid iga<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
muusikariist
läheb katki, kui seda kaua valesti kasutada.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Kui
avastatakse pahaloomulist kasvajat, haigel pole enam vahet, millest oli
tingitud see<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
haigus:
kas süüdi on ebatervislik eluviis või see, et ta aastaid unustas ennast pere
või<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ühiskonna
pärast. Ainus, mis sel hetkel on tähtis – võimalus jääda ellu.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Aga
vähil on üks tingimus: edaspidi saab elada ainult õnnelikult, arvab dr. Le
Shan.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Veel
üks näide praktikast.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Marial
oli hea töö, palju sõpru ning kõik ümberringi arvasid, et tema saavutas oma
elus palju.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ja
äkki temal avastatakse vähk. Esimese vestluse käigus dr. Le Shan’iga Maria sai
selgeks, et<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
teda
terve elu segasid kaks asjaolu: ta pole kunagi olnud abielus ja tal polnud
lapsi, keda ta<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
väga
armastas ning tema kolleegide suhtumine sellesse. Maria teadis, et teda
peetakse<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
vanatüdrukuks
ja väga põdes selle pärast.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Dr.
Le Shan palus Marial meenutada oma elu kõige õnnelikumat aega. Need olid
nooruse<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
aastad,
mil ta töötas koolis, kus õppisid puuetega lapsed. Siis dr. Le Shan tegi
ettepaneku, et<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Maria
võiks õpetajaks õppima minna. Üle 40-aastase vanuselt ja veel sellise
diagnoosiga<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
hakata
tudengiks? Dr. Le Shan käis peale ja Maria lõpuks nõustus. Õppimine läks
kergelt ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
see
aeg, mida ta sai veeta noorte keskel tegi teda õnnelikuks. Ta lõpetas kooli
eksternina ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
läks
tööle. Aasta pärast ta avas oma kooli puuetega lastele. Maria oli õnnelik ja
arstiabi ei<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
olnud
talle enam vajalik: ta unustas, et tal kunagi oli vähk.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Väga
tihti inimesed, kellel avastatakse vähk, ei tea, mis on nende eesmärk selles
elus ja ei tea,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
mis
teeb nad õnnelikuks. Sel juhul dr. Le Shan palub meenutada muinasjutu
Kuldkalakesest,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
kes
on valmis täitma igat soovi. Aga on vaja kiirustada – kohe ta lööb sabaga ja
ongi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
igaveseks
läinud. Mõelge, milline oleks see kõige südamelähedasem soov?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Võib
ette kujutada, et me oleme alles sündinud ja terve elu on ees. Mida te
tahaksite teha?<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Kus
ja kuidas elada? Katsuge meenutada oma elu kõige õnnelikumat hetke. Keegi võib
öelda,<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
et pole kunagi oma elus õnnelik olnud. Aga olid ju mingit
hetked, tunnid, kuud, mil te<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tundsite
siiralt rõõmu. Mõelge, mis tegi teid õnnelikuks ja katsuge tekitada oma elus
sama<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
olukord.
Sel viisil dr. Le Shan’il õnnestus tuua tagasi ellu paljusid vähihaigeid, kelle
juhtumid<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
olid
lootusetud tavameditsiini silmis. Juhtus ka nii, et kasvaja ei vähenenud, vaid
selle kasv jäi<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
seisma
ja ta ei teinud tüli paljude aastate vältel.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Kusjuures
dr. Sigel kunagi ammu samuti ei olnud oma kirurgi karjääri üle õnnelik ja
sellega<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
sugugi
rahul. Talle meeldis joonistada ja ükskord ta joonistas oma autoportree, kus ta
esitles<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
ennast
peakate, maski ja pika mantliga. Siis ta sai aru, et oli ennast intuitiivselt
peitnud<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
inimeste
ja teda mitte rahuldava elu eest. Samuti ta oli väga kinnine, kuna pidevalt
mõtles<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
inimeste
peale, keda ei saanud aidata ainult skalpelli abil.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ükskord,
kui ta oli planeerimata sattunud psühhoteraapia seansile, ta kohtas seal oma<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
vähihaiget
patsienti. Nähes dr. Sigeli üllatuse selle üle, et patsient tegeleb sellise
raviviisiga, ta<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
selgitas:
„Mulle soovitati teie kliinikumi visiitidest vaba aega veeta sellistel
seanssidel. Ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
teate
– see aitab!“ Dr. Sigel oli hämmingus: „Just seda ongi inimestele vaja!“<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ta
hakkas organiseerima inimesi gruppidesse, et aidata neil luua positiivse
emotsiooni ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
äratada
keha kaitsemehhanisme vähiga võitlemiseks. Kuuel tunnil nädalas ta tegeleb
kolme<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
vähihaigete
grupiga – iga grupiga kaks tundi, ja nii juba kümme aastat. Ta näeb, et kohe,
kui<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
tema
kuulajad muudavad oma elu ja hakkavad täitma oma unistusi, nad saavad terveks.
Ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
need,
kes pealtnäha olid lootusetud, jäid elama ja tundsid ennast aina paremini.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Nende
inimeste seas olid ka need, keda dr. Sigel ise opereeris. Juba 10 aastat nad
elavad ilma<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
igasuguste
haiguse märkideta – lihtsalt sellepärast, et nad hindavad igat oma päeva ja<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
rõõmustavad
elu üle. Igaüks nendest patsientidest omal ajal ütles endale: „Oletame, et ma<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
suren
poole aasta pärast. Järelikult ma pean kohe elama hakkama“.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Ja
kui mingil päeval dr. Siegel helistab kellelegi neist, siis nad ütlevad: „Jah,
ma olen elus. Ma<o:p></o:p></div>
lihtsalt hakkasin elama ja sellepärast pole surnud“.<br />
<div class="MsoNormal">
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Minu enda näitel on see 100% tõde. Eelmise aasta lõpul olin sügavas depressioonis, Mitte millelgi ei tundunud olevat mõtet, kõik teed olid ette püsti tõusnud ja eluisu täiega otsas. Vägi läks sees käärima, nagu sõber nentis. </div>
<div class="MsoNormal">
Ma tulin sellest oma jõududega välja, sest sain aru, et kui ma selles enesehaletsuses ulpimist jätkan, siis ma surengi ära. Ja ainuke, kes mind aidata saab, olen ma ise. Kellelegi teisele loota ei saa eha tohi. Leidsin hakatuseks koolituse, mis mulle meeldis. Siis ajutise töö, mis oma põnevusega silmad uuesti särama pani. Mõtlesin oma tegemised läbi ja jätsin kõrvale kõik need, mis stressi ja meelepaha põhjustasid. </div>
<div class="MsoNormal">
Aga otse loomulikult ei möödunud see tagajärgedeta, sain Universumilt hoiatuse paari eelstaadiumis täpikese näol, operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi. Sellest hoolimata, kuigi mu füüsiline olek on endiselt kaunis hõre, ei usu inimesed, et ma olen vähiravi äsja läbi teinud. Ma ei nägevat niimoodi välja. Isegi 15 kilo kehakaalu võtsin ma alla deprekaga, mitte kiiritusraviga, ravi ajal õnnestus mul hoopis poolteist kilo juurde võtta :). </div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Järgmine postitus tuleb toitumisest ja vähist. Millal, ei luba, nende kirjutiste kirjutamine ei ole kerge. Aga loodan siiralt, et kellelgi on neist abi. </div>
Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-23968934991276037082015-10-07T21:16:00.001+03:002015-10-07T21:16:18.386+03:00Vähiravi: allopaatiline ja alternatiivne meditsiin<br />
Üldiselt olen ma oma organismile tänulik, sest ta on välja kannatanud kõik elu jooksul tehtud lollused ja pole kunagi eriti haige olnud. Üheksakümnendatel otsis üks tuttav arst taga mu tervisekaarti ja mida polnud, seda polnud. Ma polnud aastaid ühtegi arsti vajanud. Praeguseks digitaliseeritud haigusajalukku on esimesed märgid tekkinud 1992,aastal, kui esimest korda mädase munasarjapõletikuga operatsioonile sattunud.<br />
Samuti on üsna kõhnuke mu kodune ravimisahtel, sisaldades küll üht-teist, sest maal elades pole võimalik igal hetkel apteeki lipata, aga iga-aastase inventuuri käigus tuleb tavaliselt ka realiseerimistähtaja ületanud karpe likvideerida, sest neid pole lihtsalt vaja läinud. Ühtegi antibiootikumi ei mäleta ma end terve igaviku näinud olevat. Võtan mõningaid vitamiine ja toidulisandeid, millest ma kindlalt tean, et toidust ma neid kahjuks kätte ei saa, aga usaldan täielikult pakenditele märgitud RDA (recommended daily amount) tähistust, sest tean, kui range kontroll Euroopas sel alal tegelikult on. Harvaesinevate pingepeavalude puhul aitab tavaline aspiriin ja külmetuse puhul pole midagi tervendavamat pikast puhkusest ja rohke kuuma tee tarbimisest.<br />
Arstidega kohtun igaaastase tööandja poolt võimaldatud korralise kontrolli käigus, mis on üle viiekümne töötajaga asutuste puhul kohustuslik ja vähiriski gruppi kuulujana olen käinud kord aastas ka onkoloogilises kontrollis. Nüüd algab paraku taas periood, kui käia tuleb iga kolme kuu tagant.<br />
Mind on alati hämmastanud, et pealtnäha täiesti terve mõistusega inimesed, kes lahtise luumurru või pimesoolepõletiku puhul kindlasti kiirabi kutsuksid, hakkavad äkki vähidiagnoosi korral mingit täielikku kamarajura suust välja ajama. Et need toidulisandid ja need imearstid ja siis veel see...ja see...ja see.<br />
Ise jagan alternatiivmeditsiini rangelt kahte lehte. Üks osa on rahvameditsiin, millesse ma usun ja mille taga on sajanditepikkused põlvest põlve edasi antud teadmised. Eraldi teemad on rahvaravitsejad, kelle hulgas võib olla nii ja naa inimesi, peale Kaika Laine lahkumist kahjuks Eestis vist ühtegi tõsiseltvõetavat polegi.<br />
Teine teema on nii-öelda kaasaegne alternatiivmeditsiin, mis kahjuks on enamjaolt täielik bullshit. Nutikad ja hea ärivaistuga inimesed on välja mõelnud skeemid, mis töötavad suurepäraselt heitunud, mures ja hädas inimeste peal, keda toetab ka inimkonna sajanditepikkune usk ja lootus imede toimumisele. Kusjuures ma ei väida, et imesid ei juhtu - ajaloost võib tuua tuhandeid näiteid, kus inimesed on tervenenud pühitsetud veega pritsimisest või mõne pühakukuju jalgade suudlemisest. Aga see on hoopis teine teema, millel pole midagi tegemist alternatiivmeditsiini, vaid hoopis inimese mõttejõuga. Mis on olulisem, kui me loota ja arvata oskame. Aga sellest ühes teises postituses.<br />
Tunnistasin, et esimese hooga kolistasin isegi nendes alternatiivmeditsiiniämbrites ringi. Jõin mingit sõprade poolt soovitatud ülikallist sodi, mille ainuke tulemus oli verine kõhulahtisus (MMS-st ei olnud siis midagi kuuldudki, oli mingi muu solk). Käisin venna soovitatud imearsti juures Rootsis, kes osutus täielikuks šarlataniks, õnneks ainuke asi, mis tõsist kahju sai, oli rahakott. Edaspidi hakkasin endale väga täpselt selgeks tegema, mida mulle pakutakse, mida see sisaldab, mida see mu organismiga teeb (või ei tee) ja siiani on mul õnnestunud kõik imevahendite pakkujad oma lollide küsimustega niimoodi nurka ajada, et neil pole enam midagi öelda olnud.<br />
Hakkasin rohkem lugema ja uurima, eesti keeles muidugi midagi suurt saada pole, kuid inglise keeles küll. Lõpuks sain aru, et igasugune isesusserdamine on saatanast ja kõigepealt tuleb ikkagi loota allopaatilise meditsiini peale. Sest üleeelmises postituses toodud 2% tervenemist on ikka täiesti naeruväärne number ja kehtib heal juhul 4.staadiumis olevate kasvajate kohta.<br />
Siin algabki ametliku meditsiini eelis: neil on viimaste aastakümnete jooksul meeletult arenenud diagnostika. Avastatakse staadiume, millest varem polnud võimalik isegi unistada. Nagu minugi puhul. Eksperimendi korras kiusasin juba olemasoleva diagnoosiga ka kolme teadjainimest. Üks ei näinud midagi, teine nägi probleemi, kolmas nägi probleemi ja muuseas ka selle põhjust, Aga mitte keegi neist ei soovitanud mul hakata neelama mingeid imeaineid või tegelema mingi muu mambojamboga. Kui asi on juba tuksi keeratud, on seda algtasandil väga raske parandada ja see võtaks meeletult aega. Ehk kui te juba taldriku põrandale pillasite, siis olete edaspidi küll ettevaatlikum, aga killud tuleb ikkagi puhtfüüsiliselt ära koristada.<br />
Ma usun rahvameditsiini (aga mitte imerohtude) toimet immuunsüsteemile, kuid mingil juhul ei tohi neid kahte asja ehk vähiravi arsti juures ja rahvameditsiini oma algeliste teadmistega kokku segama hakata. Ehk seni, kuni kestab kiiritus- või keemiaravi kliinikus, kuula oma arsti ja tee nii, nagu tema soovitab. Oma arukusest mingite möginate sissesöömine või joomine võib asja palju hullemaks teha.<br />
Arsti juurde ei pääsevat, olen ma kuulnud vastuväiteid. Nomaeitea. Absoluutselt kõigis haiglates on olemas tasulised erialaspetsialistide vastuvõtud, kuhu pääseb maksimaalselt nädalaga. Aga ei taheta maksta, sest arstiabi peaks meil ju tasuta olema. Vabandust, aga erialaspetsialisti juurde tasuta ja kiiresti ei pääse mitte kusagil maailmas. Kui vaadata, milliseid summasid inimesed kulutavad kunstküüntele, kunstripsmetele ja moehilpudele, on 50 eurot hingerahu eest ikka väga väike summa. Ma ise olen seda kogenud mõned aastad tagasi, kui nahale tekkisid kummalised laigud, mis meenutasid põletushaavu - ja neid oli palju ja kõikjal. Panin eriarsti juurde tasulise aja, maksin visiiditasu, arst vaatas üle ja ütles, et kasvajad ei ole, aga uurima peaks ja käskis registratuuris paarikuise haigekassa poolt rahastatava ja kinni panna. Aja ütlesin hiljem ära, sest peale töökohavahetusega kaasnenud stressi kadumist kadusid need laigud nahalt ise ära.<br />
Mõned näited ka, mis mulle endale on olulised olnud ehk kõigepealt mina ise kui kõige tähtsam inimene minu elus. Kaheksa aastat tagasi olin nõus nelja väga radikaalse operatsiooniga, millest paranemine oli küll väga raske, kuid ülejäänud kuus aastat kuni siiani elasin täisväärtuslikku elu, kus kõik proovid olid puhtad. Ja kui mõni siin mõtleb, et näe, aga vähk tuli ikkagi tagasi...andestust, haigusi, mis eluks ajaks immuunsuse annavad, on ainult üksikuid ja samamoodi ei saa nõuda, et ükski arst annaks teile garantii, et te ei jää enam kunagi kopsupõletikku või angiini...<br />
Näide hoopis teisest maailmast, Steve Jobs. Inimene, kes uskus ökotoitumisse ja loodusravisse ja kes kahtlemata oleks endale saanud lubada ka maailma kõige kallimaid alternatiive. Seni lootis, kuni sai aru, et selliseid vahendeid lihtsalt ei ole. Selleks ajaks oli asi niikaugel, et allopaatiline meditsiin sai pakkuda ainult palliatiivset ravi ja sedagi mitte kauaks. Rahu tema põrmule.<br />
Rootsi kolleeg, kellega saime kasvajadiagnoosi samal ajal. Selguse huvides, tegemist polnud sama diagnoosiga kasvajaga. Meile mõlemale pakuti tööandja poolt võimalust minna ravile Saksamaale väga kuulsasse ja väga kallisse vähikliinikusse, kus muu hulgas raviti erinevate dieetidega. Kõik kulud oleks kandnud tööandja. Keeldusin kategooriliselt, sest minu meelest pole meie arstid sugugi kehvemad. Kolleeg võttis pakkumise vastu. Mina olen kaheksa aastat hiljem endisel elus, kolleeg lahkus elavate kirjast vähem kui aasta pärast.<br />
Minu vennanaine, kelle diagnoos oli sama mis minul, aga tunduvalt kurjema loomuga agressiivsem tegelane. Igal aastal korralikult kontrollis käinud ja korraga III staadiumi emakakaelavähk. Taas usaldus arstide vastu, keemiaravi, radikaalne operatsioon ja veelkord keemia. Tookord oli ta küll omadega täiesti läbi, aga praeguseks terve ja rõõmus, kasvatab hobuseid ja lapselapsi ja varsti, kui mina oma asjad korda saan, läheme ehk koos puhkama. Riskigruppi ja kontrolli alla jääme muidugi kuni elu lõpuni, samas on meil olnud võimalust teineteisele toeks olla ja see aitab paremini kui ükskõik milline toidulisand :)<br />
Minu vend, kellele kõlbas ainult parim. Erameditsiin ja imearstid. Kes kõik lubasid talle, et kui ta võtab neid toidulisandeid ja kuratteabmida, saab ta täiesti terveks. Taas tavameditsiini jõudmine liiga hilja ja me matsime ta möödunud aasta detsembris.<br />
Ning lõpuks, Vigala Sass ehk Aleksander Heintalu. Teaduste doktor ja teadmamees, kes ravis ise terveks paljud inimesed. Aga see on paraku teada, et ennast ravida pole võimalik, aga Sass vähemal elas neljanda staadiumiga kümme aastat. Sass oli minu arust parim näide, kes ei keeldunud sellest, mida suudab pakkuda ametlik meditsiin ja oskas samas seda kombineerida rahvameditsiiniga. Selleks on paraku vaja väga suuri ja põhjalikke teadmisi ja minu teada on ka Sass oma märkmete avaldamisele veto peale pannud, et mingid meditsiinihariduseta isehakanud nendega susserdada ei saaks. Sest see oleks liiga ohtlik.<br />
Minul endal on praeguseks seljataga neli korda keemiaravi ja viis nädalat kiiritusravi. Kuivõrd igal nädalal võetakse vereanalüüsid ja kaks korda nädalas tehakse röntgenpildid, arsti nägu on rahul, võib vist tulemused heaks lugeda. Usaldage neid, kes asjast tõepoolest midagi teavad.<br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-13991499003076017752015-10-01T22:05:00.001+03:002015-10-01T22:05:53.699+03:00Kiiritus- ja keemiaravi..jäi mul eelmistel kordadel kogemata. Kuigi nüüdne arst lõrises, et oleks pidanud juba seitse aastat tagasi tegema, leiti tookord, et proovid on puhtad ja mingit preventiivset mõju sellel ravil ei oleks, kurnaks ainult organismi. Arvan, et tehti õige otsus, üle kuue aasta olid ju proovid puhtad.<br />
Nüüd siis kiiritus. Infot järjekordselt vähe, netist leiab ainult üldist infot. Isiklikest kogemustest rääkida ilmselt ei julgeta, kuigi tegelikult oleks just seda teadmist vaja. Jagatavad infobrošüürid on ettevaatlikud ja kuigi mu raviarst on oma ala täielik professionaal, ei ole ta väga hea suhtleja ja ma pean tema käest infot välja kangutama. Aga mida Sa küsid, kui küsida ei oska.<br />
Esimest korda augusti lõpus Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse minnes oli jutt sellest, et hakkame ainult raviplaani tegema. Kui aga raviarst avastas, et diagnoosist on juba üle kolme kuu möödas, läks ta silmnähtavalt närvi ja juba samal päeval leidsin end lamamas kiiritustoas. Nüüd, viis nädalat hiljem olen sunnitud nentima, et tupesisene kiiritus ongi kõige jälgim osa sellest ravist. Just nimelt jälk, mitte valus. Igasse kehavasse topitakse midagi, radioaktiivse aine konteiner, kateetrid, puhas õudus. Ettevalmistamine võtabki aega kõige rohkem, kiiritusseanss kestab kolm minutit, nohu.<br />
Veel kaks kehasisest kiiritusseanssi ja algas kehavälise kiirituse saaga. Seansis pole ise midagi hullu, eelnevalt tätoveeriti arvuti all nahale imepisikesed täpid, mille järgi kiirituskiiri paika pannakse. Tänapäeva aparaadid on ülitäpsed ja iga seansi eel panevad kaks õde patsiendi millimeetri täpsusega paika. Aparaat näeb ise välja selline, pilt tootja kodulehelt, kuigi PERH-l tundub natuke vanem mudel olevat.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcC1VQuPE2OVsACGrbcRWDadxfc0JHOA6vc-fOTojLxiMZaZh-6G5_kVFNCFopeoAlO3OfSCjG2AROAp6FRd1zbeQ8i35HagVp3uj_N32nqieTeoey5LmLvRCxWs93Odrh-NWz5l25Qng/s1600/Tx_Delivery_Clinac_iX_001_960x500.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="166" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcC1VQuPE2OVsACGrbcRWDadxfc0JHOA6vc-fOTojLxiMZaZh-6G5_kVFNCFopeoAlO3OfSCjG2AROAp6FRd1zbeQ8i35HagVp3uj_N32nqieTeoey5LmLvRCxWs93Odrh-NWz5l25Qng/s320/Tx_Delivery_Clinac_iX_001_960x500.jpg" width="320" /></a></div>
Patsient heidab sellele alusele, sõidutatakse aparaadile lähemale, personal läheb välja ja aparaat hakkab piiksuma ja ümber sinu tiirlema. Minu seanss on lühike, kokku vast viis minutit. Rohkem aega võtab igal tööpäeval Tallinna ja tagasi sõitmine.<br />
Arst otsustab. et lisaks algselt konsiiliumi poolt otsustatud kiiritusravile tuleb lisada ka keemia. Kuna kolle on sügaval vana operatsiooni armkoes kuskil sügavuses, on keemiaravi ülesanne tõsta pahad rakud kudede pinnale, et kiiritus need kätte saaks ja maha tapaks.<br />
Esimene naiselik küsimus muidugi, kas juuksed langevad välja. Ei lange, lohutab arst. Kuna tänaseks on ravi möödas, võin täie rahuga nentida, et ei lange jah. Neli seanssi tilguti otsas, iga seanss kuskil 3,5 tundi. Aine, mida antakse, on <a href="http://www.cancerresearchuk.org/about-cancer/cancers-in-general/treatment/cancer-drugs/cisplatin">Cisplastin</a> . Kõrvalefektid iiveldus, oksendamine, kõhuprobleemid, isutus. Õnneks ei tekkinud minul neist ühtegi peale kõhujamade, aga viimaste põhisüüdlane pidi olema siiski kiiritus. Ja kõrvaltoimete leevendamiseks välja kirjutatud tabletid vähemalt minu puhul toimivad.<br />
Kõhujamad on muidugi tõsised. Elan ühest kempsust teiseni, puhitused, sooltekrambid, pidev kõhulahtisus. Täiskohaga töölkäimine ei tuleks kõne allagi, õnneks oma poole koha tegemistega saan hakkama, kuigi teatud pingutust see nõuab. Arst pakub küll mitu korda võimalust haiglasse jääda, kuid tänan, ei. Ma ei kujuta ette, et peaksin kuus nädalat palatis veetma, minusugune rahutu hing läheks selle ajaga ilmselt hulluks. Ja kuhu ma oma koerad-kassi paneksin...<br />
Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb väsimus. Teen õhtuti magneesiumihelveste vanne, sest keemia viib organismist selle välja. Kindlasti ka muud, kuid ravi ajal toidulisandeid sisse võtta ei tohi, alakeha kiirituse ajal on seedimine nagunii tuksis ja sellest pole tolku. Kui küsisin, kas võiks võtta probiootikume selle sisemise tuumajaama rahustamiseks, siis öeldi, et ma võin neid ju võtta, nad lihtsalt ei jää niikauaks pidama, et mõjuda.<br />
Nüüdseks on jäänud veel paar nädalat ja on seekordne kapitaalremont läbi. Järelmõjud nagu väsimus võivad kesta veel kuus kuud. Olen öelnud juba ära kõik talvised lisatöö pakkumised ja keskendun iseenda tervisele. Aga teemast kirjutan veel. Sellest, mida ma nende sõralise koduloomaga elatud aastate jooksul õppinud olen.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-33426554628316666022015-09-24T20:29:00.000+03:002015-09-24T20:31:50.262+03:00Elu sõralise koduloomaga. Vol.1Ma mõtlesin, et ei kirjuta sellest üldse. Aga üleeile, kui üks minu meelest vägagi haritud ja tark inimene teatas, et, meditsiin suudab ravida ainult 2% vähijuhtudest, lõi mul ikka põmaki korgi pealt ära. Ja nüüd ma siis kirjutan. Enesest selle välja. Ja kui kellelgi sellest abi saab olema, on veelgi parem.<br />
Vähk on inimeste jaoks kõige rohkem müstifitseeritud haigus. Hirm, õudus, surm. Kusjuures tavaliselt ei teata sellest eriti mitte midagi ja ega ei taheta ka teada. Küll ollakse varmalt valmis jagama igasuguseid kuulujutte ja soovitusi mingist mambojambost, millega keegi kusagil olla terveks saanud. Mis on minu jaoks lihtsalt totakas, sest kui meil läheb rikki arvuti või auto, siis üldjuhul me viime selle remonti vastava spetsialisti juurde. Mitte ei ürita seda ise parandada mõne Youtube video või kusagilt netist pärineva arusaamatu päritoluga artikli järgi. Rääkimata kristallidest, imevahenditest, vabastavast hingamisest ja millest iganes, mida sõna "vähk" kuuldes kohale lendav kari raisakulle sulle raske raha eest pähe määrida üritab.<br />
Ma ei ole meedik ja ei jaga mingeid soovitusi. Ma räägin oma loo.<br />
Kõigepealt terminitest, nii nagu mina lihtinimesena aastate jooksul sellest aru olen saanud. Vähk ei ole üks haigus. Meditsiin liigitab selle termini alla sadu erinevaid pahaloomulisi kasvajaid, millest osa on agressiivsed ja osa ei ole, osa kipub tagasi tulema ja osa mitte, nii et ühist diagnoosi ega samuti ravi ei ole olemas. Osa on kirie ja fataalse loomuga ja mõnedega võib rahulikult mitukümmend aastat elada.<br />
Oma väga oluline roll on diagnostikal. Varasematel aegadel oligi vähk surmahaigus, sest tavaliselt avastati ta staadiumis, millest väljatulemiseks oligi vähe lootust. Tänapäeval loeb meditsiin varajases staadiumis ja kontrolli all olevat halvaloomulist kasvajat pigem krooniliseks haiguseks ja uskuge mind, sellega on tunduvalt kergem elada kui südame- või suhkruhaigusega.<br />
Vähist tervenemise kohta on samuti olemas meditsiiniline kokkulepe. Inimene loetakse vähist tervenenuks siis, kui tema rakuproovid on korras olnud viimasest negatiivsest proovist lugedes viis aastat. Sellegipoolest ei saa kordki vähki põdenud inimene olla veendunud, et retsidiive ei tule ja kontrollis tuleb käia vähemalt korda aastas.<br />
Pole olemas terveid inimesi, on inimesed, keda on liiga vähe uuritud, visati hiljuti haiglas musta huumorit.<br />
Oma esimese halvaloomulise kasvaja diagnoosi sain ma 2006.aasta juuni alguses. Tollal popp silikoonpaeltega rinnahoidja suutis mingi ülipalava ilmaga naha marraskile hõõruda ja see marrastus miskipärast ei tahtnud paraneda. Ei valutanud, ei laienenud eriti, aga kestendas ja vahetevahel kippusid need lahtitulevad nahahelbed ka veritsema. Pärast mitmekuist muretsemist läksin nahaarsti juurde, kes suunas mu Hiiule onkoloogiasse. Onkoloog juhtus olema paraja suhtlemispuudega ja podises,et jah, nahavähk, tuleb lõigata. Loomulikult reageerisin täpselt samamoodi nagu iga loll inimene. Nutsin mitu patja märjaks ja tegin testamendi. Internetist info saamine ei olnud tol ajal nii lihtne kui praegu. Oleks keegi mulle kohe ära seletanud, et tegemist on kõige süütuma nahavähi ehk basalioomiga, millesse suremine on ebatõenäolisem kui kolm korda päevas käiva Klooga ranna rongi alla jäämine, oleks meeleolu ehk teine olnud. Tänapäeval saab basalioomi kohta piisavalt infot ka eesti keeles. <a href="http://static.inimene.ee/index.php?disease=b&sisu=disease&did=787">http://static.inimene.ee/index.php?disease=b&sisu=disease&did=787</a><br />
Võib-olla oligi hea, et infot piisavalt ei olnud, sest see hoiatus pani mul kuklas kellukese helisema ja oli see kaitseingel, või miski muu, mis sundis mind korralikku tervisekontrolli läbima. Kuna kümme aastat tagasi eemaldatud munasarja tõttu polnud nagu otsest vajadust, polnud ma naistearsti vist umbes sama kaua külastanud. Siis läksin ja mitte asjata. Jama oli, aga jama avastati õigeaegselt. Diagnoos emakakaelavähi eelne staadium.<br />
Järgnes kahe aasta jooksul neli operatsiooni, mille jooksul eemaldati emakas, vulva, väike jupp pärasoolest ja hiljem veel natuke juurde kõigest. Radikaalne, kuid õige otsus. Sellest ajast olen elatud sootu olendi elu, mis puudutab suhteid. Kuid ellujäämise rõõm on olnud nii suur, et kui aus olla, siis pole see mind eriti seganud. Sellest perioodist olen kirjutanud sama blogi 2008.aasta ja 2009.aasta postitustes ja kordama ei hakka.<br />
Viimane operatsioon oli 2009.aasta augustis ja sellest ajast püsisid proovid puhtad. Käisin algul kontrollis iga kolme kuu tagant, siis kuue kuu tagant ja viimased aastad kord aastas. Analüüsid olid korras ja põhimõtteliselt lugesin ennast tervenenuks, kui ametlikku definitsiooni uskuda.<br />
Kuni käesoleva aasta maikuuni. Panin end küllalt kerge hingega igaaastasesse kontrolli kirja ja peale arsti juures käimist isegi ei muretsenud, kuni tuli telefonikõne arstilt. Et kuskil on ikkagi mingid patoloogilised rakud ja vajalik on täiendav kontroll.<br />
Kahepäevasest haiglas vedelemisest smuugeldasin end ikka õhtuks koju, sest öösiti pole haiglas midagi teha peale piinlemise. MRT, kompuutertomogtaafia pealaest jalatallani. Mitte midagi peale väikese täpi hoopis põies, mille peale kupatati mind uroloogiasse täiendavatele uuringutele. Selgus, et põies on väike lamerakk-kartsinoom, mis operatsiooniga eemaldati ja analüüside tulemus andis taas mitteagressiivse ja järelravi mittevajava vormi.<br />
Naistearst sellegipoolest alla ei andnud, sest tupe tsütoloogia näitas endiselt väärarenguga rakke. Ja lõpuks leiti mikroskoobi all ka pahategija üles. Nii väike, et isegi ükski udupeen arvuti seda ei näinud. Seega taas vähieelne staadium, mitte veel vähk.<br />
Konsiiliumi otsus oli kiiritusravi, sest lõigata pole sealtkandist enam suurt midagi. Ja sellise peaaegu olematu staadiumi puhul on kiirituse efektiivsus 100%.<br />
Erinevatel põhjustel venis ravi algus kuni augusti lõpuni, kõigepealt tuli paraneda põieoperatsioonist, siis läks kiiritusraviarst puhkusele, aga imelikul kombel olin ma täiesti rahulik ja ei põdenud üldse. Hiljem selgus, et polnud ka põhjust, augusti lõpus kompuutertomograafia endiselt kasvajat ei näinud, seega suve jooksul mingit halvaloomulist arengut polnud toimunud.<br />
Tänaseks kõik. Jätkub...Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-33445519096404938662015-09-16T10:33:00.004+03:002015-09-16T10:33:59.092+03:00Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha,...olevat kaks aegade algusest vana küsimust, millele inimkond kuidagi vastust ei leia. Küll võib leida üsnagi arutuid näiteid.<br />
Täna hommikul haigla kohvikus homnikust süües kuulsin ühte huvitavat viisi ravikindlustusraha kulutamiseks. Pole kombeks võõraid jutte pealt kuulata, aga jutt oli vali ja teema intrigeeriv.<br />
Nimelt elab ühel Eesti väikesaarel kõrge vererõhuga papi. Papi keeldub oma ravimeid võtmast ja tulemus on, et kord-paar nädalas lendab saarele kiirabikopter, sest papil on atakk. Kopteri lennutund maksab tuhat eurot, aastas kulub seega ainuüksi nende lendude peale tagasihoidlikult arvestades sadakond tuhat eurot ravikindlustusraha. Lihtsalt seetõttu, et inimene ei soovi ega taha oma ravimeid võtta.<br />
Loo moraal...polegi teist õieti, aga näe pani üle tüki aja avalikel teemadel blogima.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-45132238433143670542013-03-29T09:57:00.001+02:002013-03-29T09:57:37.387+02:00Lahtihüpe"Eesti Ekspressis usutlus viimaseid päevi ametis oleva Eesti kaltsukuningannaga", kisasid eile päev läbi vähemalt kõik Trio raadiojaamad. Huvitav, kes neid reklaame teeb ja kui minu asemel oleks olnud mees, oleks kisatud kaltsukuningast?<br />
Mitte et ma solvunud oleksin. Tosin aastat ajakirjanduse hambus olemist on naha ikka päris kilpkonnakilbiks kasvatanud.<br />
Kummaliselt hea ja kerge tunne on. Mitu inimest küsis eile, kas kahju ei ole. Ei ole. Tüdimus kasvas nii suureks, et seda polnud võimalik enam taluda. Ja ameti võttis üle vääriline inimene.<br />
Kolleegid kinkisid aiapoe kinkekaarte, sest teavad mu tõrksust lõikelillede vastu. Spetsiaalselt kohale lennanud ülemus pidas südamliku tänukõne. Töölised tõid sellise roosikimbu, et ma hakkasin selle raskuse all peaaegu vaaruma.<br />
Otsekui sümboolselt läks paar päeva tagasi rikki kohvimasina taimer. Justkui aimates, et edaspidi ei pea ta enam mulle hommikul kella poole seitsmeks kohvi valmis keetma.<br />
Õhtul kaasa kõrval mürisevas kaubikus koju poole sõites pani otse näkku paistev loojuv päike silmi pilutama. Hea ja soe tunne oli. <br />
Hilisõhtul avasin 2008.aastal Iirimaalt toodud 17-aastase Bushmillsi juubeliviski ja võtsin klaasikese.<br />
Peale seda tuli pikk ja unenägudeta uni. Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com13tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-9856657033858692222012-04-30T20:44:00.001+03:002012-04-30T20:44:27.942+03:00Viimase aprillipäeva kontrastidHommikul kell 5.30 sõitma hakates kraapisin autoaknalt jääd, kuigi köögiakna tagune kraadiklaas näitas 0,8 kraadi plusspoolele.<br />
Kell kuus Sakust kolleegi peale võttes oli seal maa paksu härmatisega kaetud ja autotermomeeter näitas -1.<br />
Vilniuse lennujaama vastu tulnud ülemus oli triiksärgi väel. Neil olevat pühapäeval olnud 30 soojakraadi. Täna oli natuke vähem. Igatahes sukkpüksid ja villane jakk tundusid üleliigsetena.<br />
Tallinna Lennujaamas õhtul +14 ja mereäärses koduõues +9Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-1084653314491692562012-04-26T20:32:00.001+03:002012-04-26T20:32:13.679+03:00Mehed ja haigusedNiipalju, kui minusugune teab, on haigeid mehi kahte liiki. Ühtede puhul aitab palavikust +36,9, et peituda pimedasse tuppa, seal vaikselt omaette oiata ja haliseda ning järjekordset testamenti koostama hakata. Vahepeal naist jooksutades tee, taskurättide, vahetuspadjapüüri ja muu sihukese järele. Sellistega mul õnneks kogemus puudub.<br />
Minul veab mitmendat korda selliste tegelastega, kes väidavad end mitte kunagi haigeks jäävat. Ja alles siis, kui neljakümnekraadise palaviku juures pilt esimest korda taskusse kukub, on nõus tunnistama, et jah, vist on natuke kehv enesetunne jah. Peale teist pildikaotust ollakse nõus juba tabletti võtma.<br />
Ja mida kauem lolli mängitakse, seda kauem see jama kestab. Meil käib olen-täitsa-terve-ainult-pea-peal-võiks-mune-praadida tsirkus juba kolmandat nädalat. Ja ma mõtlen juba päris õelalt, et kui ikka puuhaluga pähe kopsata, kas ma siis jaksan ta autosse lohistada ning arsti juurde transportida...Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-47272512609649143722012-04-23T19:49:00.003+03:002012-04-23T19:49:51.777+03:00Üleväsimus vistMa tunnen, et inimlik lollus ärritab mind, eriti kui see on seotud mingite mõttetute ja mittekuhugiviivate totakate võimumängudega. Oma vanuse ja kogemuste juures ma peaksin sellest lihtsalt üle olema. Või vähemalt olema õppinud õlgu kehitama WTF. Või midagi muud analoogilist. Aga ei ole, aeg ajalt ajab ikka üle ääre.<br />
Aga kui inimene tuleb töölt koju, laob marineeritud lihatükid pannile, lülitab pliidi taimeri sisse ja läheb köögist minema...ning avastab taimeri helisedes lihatükid koos panniga mitte ahjust, vaid endiselt toorena köögiletilt, siis ilmselgelt ei ole tema vaimse tervisega kõik parasjagu korras. Hea seegi, et kass parasjagu toas ei viibinud, see põrguline jõuab nagu ahv kõikidele tasapindadele.<br />
Vaatasin närviliselt I-patsiendist analüüsitulemusi, esimene oli korras, teine polnud laborist veel süsteemi jõudnud. Veel üks lisavärina allikas.<br />
Millel ei ole esimese lõigu jorinaga üldse mingit pistmist.<br />
Väljas on tumehall udu, mida võiks lausa noaga lõigata.<br />
Öösel ei saanud hoolimata eilsest üheksatunnisest aiamaratonist, mis loogika järgi oleks pidanud ka nooremad pikali võtma, ikkagi magada.<br />
Lõrr, ma ütlen.<br />
Kõikide asjade kumuleerumine.<br />
Midagi hullult head tahaks. Ajuvaba puhkust paradiisisaarel või jahil, kus poleks mobiililevi. Või vähemalt konteraputavalt head klassikakontserti. Ülihead raamatut. <br />
Musta triibu järel tuleb teatavasti valge. Elu on sebra.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-78290953965573842352012-03-19T15:06:00.001+02:002012-03-19T15:06:55.225+02:00Üks postitus kuusEt miks ma ei blogi...kõige ausam vastus vist ongi, et ma ei viitsi suhelda. Juba pikemat aega. Selles ei ole minu puhul mitte midagi iseäralist, see kestab mõned kuud ja läheb siis taas kergemaks versiooniks üle. Praegu olen küll juba pikemat aega staadiumis, kus poen igal esimesel, teisel ja kolmandal võimalusel oma metsaonni ära ja kui võimalik oleks, ei vahetaks reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni kellegagi ainsatki sõna.<br />
Mis see blogimine muudki on kui suhtlemine, suhtlemine kas iseendaga avalikult või siis võimalike lugejatega.<br />
Pealegi on mul järjekordselt tunne, et maailm on kas hulluks läinud või on vähemalt siin Maarjamaa peal mingi totaalset debiilsust tekitav gaasipomm salaja plahvatama pandud. Sest kõikvõimalikud uudised, mida ma loen ja kuulen, suudavad mind ikka ja jälle silmi pööritama panna. Vist oleks mullivanni ja seda va fooliummütsikest vaja...Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-62233984046413744042012-02-02T15:02:00.000+02:002012-02-02T15:02:30.941+02:00Mehed ON MarsiltOlen viimastel jäistel hommikutel tormanud üle õue garaazi, auto käima ja garaaziuks lahti, ise tuppa tagasi viimast kohvilonksu ja sigaretti nautima. Las suksu soojeneb natuke enne teeleasumist.<br />
Tänagi hommikul viskan kasuka selga ja topin talvepapud jalga, hakkan autovõtmeid otsima, mida pole, seda pole...ma üldiselt olen korralik ja panen nad kohe koju jõudes kindlasse nagisse, aga vahel unustan ka taskusse.<br />
Mida pole, seda pole.<br />
Sisetunne sunnib M käest küsima, ega ta autovõtmetest midagi ei tea.<br />
Ei, vastab tema surmtõsise ja üliausa näoga. Nii ausa, et mu kahtlustunne süveneb. Sellegipoolest keeran käekoti pahupidi (no Bermuuda kolmnurk on ju naisterahva käekotiga võrreldes üks ohutu ja klaar koht, eks).<br />
M on vait nagu sukk ja mina lähen järjest rohkem närvi.<br />
Lõpuks vaatan uksest välja, no selge pilt, suured saapajäljed lähevad kuurini ja tulevad tagasi ka...<br />
Või mina vannitoas lobistades kuulsin, et ta väljas käis. Pealgi, hommikuse koerte sisse-väljalaskmise käigus paugub välisuks nagunii korduvalt.<br />
Ausõna, üldse ei olnud naljakas. Kuigi peab tunnistama, et sooja autosse istuda oli meeldiv küll. Aga miks ta seda öelda ei võinud? <br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-33162311120708932712012-01-04T20:10:00.000+02:002012-01-04T20:10:39.013+02:00Tahaks soojale maaleViimase kvartali närvi- ja ülepinged hakkavad nüüd, kui olukord enam-vähem lahenenud, tunda andma. Väljendudes eelkõige selles, et ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Ei taha tööl käia, ei taha kodus olla, ei taha välja minna. Lugeda ei viitsi, telekat vaadata ei taha, niisama oma nina ette vahtida on ka igav.<br />
Võib-olla oleks aeg oma vanad kondid järgmisel kuul kusagile soojemasse kohta ajutisele hoiule toimetada.<br />
Ideaalis tahaksin kruiisile. Royal Caribbean, <a href="http://www.royalcaribbean.com/findacruise/ships/class/ship/home.do?shipClassCode=RD&shipCode=BR&br=R">Brilliance of the Seas</a>. Väljumisega Dubaist. Veebruaris. Parasjagu on ka odavaid lennupileteid saadaval. Aga häda on selles, et need kruiisilaevapiraadid küsivad üksinda reisides ikkagi täiskajuti, s.t. kahe inimese hinna. Ja nii väsinud veel ma ei ole, et nõustuksin topelthinda maksma (võib-olla kuu aja pärast olen?), sest ega ma ikka kahe inimese eest süüa, juua ja ööbida ikka ei jaksa küll. Süüa ei jaksa ma isegi ühe keskmise ameeriklase eest. <br />
Nendel, kellega varem reisitud, pole paraku sellist võimalust hetkel. Ja võhivõõra inimesega ma vist ei ole nõus kitsukest laevakajutit jagama. Pigem oleks üksi.<br />
Hrr. Jääb vist üle Egiptuse All-Inclusive hotellide pakkumisi varitseda. Kuigi ma tean, et seal hakkab mul kolme päevaga igav. Aga kui arvuti ja hunnik e-raamatuid kaasa võtta, siis ehk elab nädalakese üle.<br />
Ühtegi ajaloolist mälestusmärki ma küll vaatama minna ei viitsiks. Mul on nendest kivihunnikutest keskmine mürgitus ja varem või hiljem hakkavad nad kõik ühesugusena tunduma, kui just hingelt ajaloolane ei ole. Mina ei ole.<br />
Elame-näeme.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-72089763186714368162012-01-02T09:18:00.001+02:002012-01-02T09:18:30.493+02:00UniKuna elektrit ei olnud, läksin uusaastaööl kell üks magama. Magasin kella kümneni.<br />
Peale lõunat jäin teleka ees uuesti tunniks ajaks magama.<br />
Õhtul kell kümme ei jaksanud enam mitte midagi, ronisin voodisse ja jäin kell kümme magama.<br />
Hommikul, tavapärasel ajal kell pool seitse, no ei saa silmi lahti. Kohvimasin oli ka jukerdama hakanud, ei keetnud kohvi õigeks ajaks valmis. Kohvi siiski sain. Sellest hoolimata oli veel tööle sõites tunne, et pean jõuga silmi lahti hoidma.<br />
Praeguseks on natuke paremaks läinud, aga mitte oluliselt.<br />
Tuleb üks unine aasta?Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-79505454674680357262011-12-30T11:30:00.001+02:002012-01-02T09:18:59.262+02:002011.aastalon seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.<br />
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.<br />
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.<br />
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.<br />
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.<br />
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-22515846940616457132011-12-28T09:26:00.000+02:002011-12-28T09:26:05.102+02:00Me kõik jääme vanaksKui aus olla, siis eriti tihti ma oma vanusele ei mõtle. Ehk sellele numbrile, mis jääb järele käesoleva kalendriaastaarvu ja passis leiduva sünniaastaarvu lahutamisel. Teatavasti pole mul lapsi, kes võiksid mind teavitada järjekordseks vanaemakssaamisest. Peegelpilt hommikuti ka veel tuju ei riku. On muidugi asju, mida ma enam ei tee - aga ei tunne neist ka erilist puudust. Energiat lihtsalt ei ole enam nii palju. Ja on asju, mida ma pole kunagi teha viitsinud, ka kahekümnesena mitte, hommikuni pidu pidada näiteks. Üleüldse on vanuseküsimus, nagu paljud muud asjad sessinatses maailmas, eelkõige siiski kõrvade vahel kinni.On inimesi, kes on paarikümneselt muldvanad ja on inimesi, kelle mõtteerksust võib imetleda ka enam kui kaheksakümneselt, <br />
Külma vett kallavad krae vahele eelkõige eakaaslaste surmateated. Eile astus söögikohas mu juurde noormees (no nii kolmekümnene on minu jaoks noormees), kes küsis, kas mu esimese abikaasa nimi tuleb mulle tuttav ette. Et ta on juba ammu mind selles kohas söömas käies märganud ja ammu tahtnud küsida. No muidugi tuli tuttav ette. Nimi, mitte noormees. Kohe selgus, et ka noormees on tuttav. Esimese abikaasa poeg tema teisest abielust. Meie abiellusime, kui mina olin 18 ja lahutasime, kui olin 22, töö kiire ja korralik. Tänapäeval poleks ilmselt abiellutudki, aga ajad olid teised ja minu ettepaneku peale lihtsalt kokku kolida tõusis lapsevanemate hüsteeria taevastesse kõrgustesse. Mina läksin oma teed ja tema oma teed, lapsed sündisid tal hiljem. Aga kuna saime aastaid veel hästi läbi, olin ma ka tema lapsi näinud. Kontakt kadus lõplikult kümmekond aastat tagasi, lihtsalt sumbus kuhugi ajaliiva.<br />
Palusin eksi tervitada. Selgus, et juba kaks ja pool aastat polegi kedagi tervitada. Südamepuudulikkus, enne viiekümnendat sünnipäeva.<br />
Mismoodi ta poeg mu ära tundis, jääb pisut müstika valdkonda. Ta pidi mind viimati nägema kusagil viieaastasena ja nii vähe ma kohe kindlasti muutunud ei ole. <br />
Õhtul mõtlesin sellele, et olen kauem elanud nii oma esimesest armastusest, esimesest abikaasast ja hilisemast elukaaslasest. Mõneks hetkeks tundsin end muldvanana.<br />
Õnneks läks see hommikuks üle.<br />
Lugu on minu maitse jaoks pisut liiga mainstream, aga ilus sellegipoolest.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/MrZ3TI76XP0?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
<br />
<br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-27735218279757774942011-12-22T14:02:00.001+02:002011-12-22T14:02:47.370+02:00JõulumaaniaNii nagu ühes nõukaaegses anekdoodis, oleks mul ka nüüd silma-kõrvaarsti vaja. Et järjekordselt kõrvad kuulevad ühtmoodi ja silmad näevad teistmoodi. Ainult et vaatepilt on risti vastupidine kui noorusaegadel - tollal tuututas meedia vahetpidamata sellest, kui tore ja hea meil elada on, silmad aga ei tahtnud kuidagi seda imetoredat pilti üles leida. Nüüd kuulen iga päev kõigist meediakanalitest ulgu ja hala, kuidas kõik asjad on kohutavalt kallid, inimesed on töötud ja rahatud ja üleüldse on kõik nii halvasti, et halvemaks minna nagu enam ei saagi, aga...<br />
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi. <br />
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.<br />
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud. <br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-85004349992944900982011-12-21T11:45:00.002+02:002011-12-21T11:45:47.983+02:00NänniaegKätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu. <br />
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.<br />
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud. <br />
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).<br />
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja. <br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-50426721789655866672011-12-13T16:10:00.000+02:002011-12-13T16:10:12.742+02:00Väikeses armsas inglise linnasVeel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.<br />
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.<br />
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne. <br />
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.<br />
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas. <br />
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.<br />
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.<br />
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-68472088738794039322011-12-06T20:23:00.001+02:002011-12-07T09:01:16.898+02:00Kui on kiire...lugege instruktsiooniMu passi kehtivusaeg lõpeb 21.mail 2012. Aga maailmas on küllalt palju riike, kuhu võõramaalast, kelle pass ei kehti sisenemishetkest alates veel vähemalt kuus kuud, sisse ei lasta. Minu eluviisi puhul ei ole teada, kas järgmise kuue kuu jooksul on vaja neis mõnest viibida. Kui ei muud, siis äkki tuleb millalgi vastupandamatane kiusatus näiteks Egiptusesse sooja minna (on seegi minu teada üks neist riikidest).<br />
Kuna mul on endiselt suurem osa ajast Väga Kiire, kasutasin hommikust kesklinnaskäiku põikeks Kopli kanti, kus üks KMA juba aastaid asub. Sisenesin ametiasutuse ruumidesse ja otsisin üles tahvli pealkirjaga INFO. INFO-l oli igasugust infot. Näiteks selle kohta, milleks passi ja ID kaarti vaja on. Mida passisaamiseks tegema peab, seda ma ei leidnud. Viimasest passisaamisest 10 aastat möödas ka, või ma mäletan.<br />
Järgmiseks leidsin nuppudega puldi. Ühel nupul oli kirjas "taotlused", teisel "väljastamised", kolmanda pealkirja ma juba ei mäleta. Vajutasin nuppu "taotlused", sain numbri ja asusin ooteasendisse. Väga kaua ei tulnud oodata, nii viie inimese jagu. Saingi ametniku jutule. Ametnik küsis, kas ma pildi tegin. Ei teinud, pidi ju automaadis teha saama. Selgus, et pilt tuleb teha juba enne ametniku juurde järjekorranumbri võtmist. Infoleheke selle kohta oli kleebitud järjekorraautomaadi juurde seinale. Mina paraku vaatasin alla, automaadi klahvidele. Et millist vajutada.<br />
Ametnik halastas mu peale ja lubas minna pilti tegema ilma uut järjekorranumbrit võtmata. Upitasin seal fotokabiinis mis ma upitasin, aga minusugusest käblikust jäi pildile ainult see osa, mis ulatus ninasõõrmetest ülespoole ja ametnik saatis mu uuesti pildistama. Öeldes seekord, et tooli kõrgus tuleb keerutades õigeks seada. Nagu selgus, oli see kirjutatud kambrikese välisseinale ka, aga enne varjas järjekord selle seina lihtsalt ära....keerutasin siis toolikest ja sain pika pööritamise peale ikka silmad enam-vähem õigele kõrgusele. Pildid tulevad sealt automaadist küll sellised, et ma tahaks kolm päeva pärast surma ka parem välja näha... aga senine kogemus näitab, et ega naisterahva passipilt ei peagi tema enesega sarnanema ja seekord võeti sõrmejäljed ka.<br />
Vabandasin viisakalt, et ma infot õigest kohast ei otsinud ja soovisin ametnikule ilusat päeva. Maksin kassas riigilõivu. <br />
Siis selgus veel, et rahvastikuregistris oli mu meiliaadress salapäraselt muundunud ja sai seegi õigeks muudetud. Aadress ja telefon olid moonutusteta pääsenud. Kui meiliaadress nüüd ikka õigeks läks, siis nädalakese pärast peaksin uue dokumendi valmimise kohta meili saama ja võingi järele minna.<br />
Vana passi tahaksin hirmsasti alles jätta, lihtsalt mälestuseks. Seal selliste riikide templeid ja viisasid sees, kuhu kindlasti selles elus enam ei satu. <br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-28527800202716482992011-11-26T11:36:00.001+02:002011-11-26T16:23:37.183+02:00Vahepeatus BerliinViimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.<br />
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina. <br />
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad. <br />
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_HfqBA4_gwb89nNTTqgFPvJsGgshDxXpnzkAkqR0Tz8PcZkyMzE4PCR38nWgl-ek6MELQdcrmrWrAK-MzkGYBiA7XHfxNxMI24xRIdomlF63FPwiyecb9uzier2KxPm4363nXzso6nHw/s1600/25.11.2011+001.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_HfqBA4_gwb89nNTTqgFPvJsGgshDxXpnzkAkqR0Tz8PcZkyMzE4PCR38nWgl-ek6MELQdcrmrWrAK-MzkGYBiA7XHfxNxMI24xRIdomlF63FPwiyecb9uzier2KxPm4363nXzso6nHw/s320/25.11.2011+001.JPG" width="320" /></a></div>
Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.<br />
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama. <br />
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal. <br />
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda. <br />
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.<br />
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlRqKz8-J-LBvVRe2Gqw7us9uSLSjI0LZOIi2CLONZKPQEbyB_DHbYUMGQj2Iubk2UDxHF9SBIKQli_htaCzvh1arpUcuWrPYbv_pCcAmSgn24rw0t_j4v4dZHX09lv_1IlDlINjKKXYQ/s1600/25.11.2011+009.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlRqKz8-J-LBvVRe2Gqw7us9uSLSjI0LZOIi2CLONZKPQEbyB_DHbYUMGQj2Iubk2UDxHF9SBIKQli_htaCzvh1arpUcuWrPYbv_pCcAmSgn24rw0t_j4v4dZHX09lv_1IlDlINjKKXYQ/s320/25.11.2011+009.JPG" width="320" /></a></div>
Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...<br />
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.<br />
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.<br />
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgN8Q9olD4Y1Gjuif_IfAaIux9w3HUUzHWohsgbsAWZq7MD7YPj_oESF72x3AdjByZD6kJttwqTM2rPtkuKubZEfzyly1jyIfGfpftMwmKjsq3mgkOMxVeyEba4JGvXZz98PFZthYvEZ5k/s1600/25.11.2011+012.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgN8Q9olD4Y1Gjuif_IfAaIux9w3HUUzHWohsgbsAWZq7MD7YPj_oESF72x3AdjByZD6kJttwqTM2rPtkuKubZEfzyly1jyIfGfpftMwmKjsq3mgkOMxVeyEba4JGvXZz98PFZthYvEZ5k/s320/25.11.2011+012.JPG" width="320" /></a></div>
Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.<br />
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi. <br />
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.<br />
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad. <br />
Kodune voodi on parim.<br />
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga. <br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-35582424399924947212011-11-06T10:36:00.000+02:002011-11-06T11:36:18.637+02:00Tsensuuri taastulemineEga mul töise rassimise kõrvalt kohalike uudiste jaoks eriti palju aega pole, aga hommikuti ja õhtuti autoga sõites raadiot ikka kuulan ja mõni asi lööb ikka korgi pealt ära ka. Näiteks kultuuriminister Langi sõnavõtt sel teemal, millist kirjandust võib raamatukogudesse lubada ja millist mitte. Millele kirjanikud rõõmsate kutsikatena kohe kaasa klähvisid. <br />
Omamaise kirjanduse olemasolu on muidugi vajalik. Jätaksin siinkohal isikliku maitse kõrvale, sest siis peaksin ilmselt üles tunnistama, et peale Indrek Hargla pole ma viimase kümne aasta jooksul ühtegi eesti kirjaniku raamatut lõpuni lugeda suutnud. Põhjus proosaline, peale kolmandat lehekülge eksistentsiaalset vingumist ma edasi lugeda ei viitsi. Viimane tõeline eesti kirjanik oli minu jaoks Jaan Kross. Kurb, aga tõsi. (ma ei võtaks sõna lastekirjanduse teemadel, mis mu ealiste iseärasuste tõttu on pisut tundmatu teema, aga kus kuuldavasti ilmub väga häid asju...)<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAJgmIJEmPwGvxHKN8jAa3turwbsg2e3ZvjObvxDKqOmd4YNNwXQQq7sUzMi1N8FL9cPY8v89Re0bopXq9dM7FSYmA0O7Z74G53nkEGQw8ajXh4L5raNkv-QU4vOsPItV34h9a_r6C2TQ/s1600/05.11.2011+025.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAJgmIJEmPwGvxHKN8jAa3turwbsg2e3ZvjObvxDKqOmd4YNNwXQQq7sUzMi1N8FL9cPY8v89Re0bopXq9dM7FSYmA0O7Z74G53nkEGQw8ajXh4L5raNkv-QU4vOsPItV34h9a_r6C2TQ/s320/05.11.2011+025.JPG" width="240" /></a>Aga härra kultuuriministri eeldus, et seesama inimene, kes enne käis raamatukogust laenutamas Barbara Cartlandi, Nora Robertsit või Sandra Browni, hakkab nüüd laenutama Sinijärve ja Wimbergi, paneb küll karjatama, et oo, sancta simplicitas! Elik maakeeli püha lihtsameelsus.<br />
Raamat, paraku, pole esmatarbekaup. Et kui ühte sorti leiba poes pole, tuleb teist võtta. Kui naistekalugeja teab, et raamatukogus talle meeldivat raamatut nagunii pole, siis ta sinna lihtsalt ei lähe. Ja paari aasta pärast algab suur diskussioon, et külaraamatukogud tuleks vist kinni panna, sest ülalpidamiskulud on suured ja külastajaid peaaegu ei ole. Kokkuhoid missugune.<br />
Naistekalugeja aga rahuldab oma muinasjutuihalust televiisorit vaadates või internetis. Või laenab sõbra käest. <br />
Kõige enam aga seostuski Langi jutt nõukaaegse tsensuuriga. Totalitaarne kord tahtis iga hinna eest kontrollida, milline informatsioon pääseb masside mõtlemist mõjutama ja milline mitte. Paraku polnud see eriti efektiivne isegi enne internetiajastut.<br />
Järgmiseks võib kultuuriministeeriumilt ilmselt oodata ka "kommunismi pakikeste" tagasitulekut. Et inimene, kes ostab raamatupoest ühe Nora Robertsi naisteka, peab kohustuslikus korras ostma ka ühe eesti kirjaniku teose...Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-76729078249093832992011-10-30T15:01:00.000+02:002011-10-30T15:01:38.175+02:00Kogu tõde P-stP elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal. <br />
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.<br />
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.<br />
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.<br />
<br />
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne. <br />
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-6383583364257976587.post-13806270763027796162011-10-28T21:32:00.001+03:002011-10-28T21:32:54.274+03:00Selline ta on, see eluNormaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.<br />
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud. <br />
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.<br />
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.<br />
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.<br />
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.<br />
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.<br />
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.<br />
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes. <br />
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.<br />
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.<br />
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/vx2u5uUu3DE?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
<br />Eve Piibelehthttp://www.blogger.com/profile/07116911782534706534noreply@blogger.com9