Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata. Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.
Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.
Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.
Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.
