thela

Kuskil peab olema õlg, millele toetuda.

pühapäev, 13, detsember 2009

Poolteist nädalat

... on jäänud jõulupuhkuseni ja ma lausa ootan seda. Pühad on ka kalendrisse sel aastal nii kenasti paigutatud, et koos pühadega saab puhkuse pikkuseks lausa poolteist nädalat. Mõnus.
Viimased nädalad olen vaevelnud tõsises motivatsioonikriisis. Sellel pole mingit pistmist saabunud ümmarguse vanusega, viimasega on kõik kenasti korras. Asi on töine ja seetõttu pole mul ka õigust ega tahtmist sellest üksikasjalikult kirjutada. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, et üheksa aastat tagasi palgati mind üht asja üles ehitama ja nüüd on minu meelest see asi nii valmis kui ta üldse selle kiluvabariigi (pidin äärepealt -tiigi kirjutama) võimaluste piires valmis saab olla. Areneda ei ole suurt enam kusagile ja see tähendab, et mul on igav. Vaimselt igav, igasugused igapäevasekeldused ja argiaskeldused ning jooksvate probleemide lahendamine täidavad küll aega, kuid emotsionaalset rahuldust ei paku. Tunnet, et jess! ma sain hakkama! ei ole ega paista kusagilt ka tulevat. Ma tunnen sellest puudust. Rutiinitaluvus on mu kõige nõrgem külg ja selles suhtes pole vanusega küll mitte midagi muutunud.
Lugesin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraaliat" ja kahetsesin hetkeks hingepõhjast, et pole kakskümmend viis aastat noorem. Siis oleks lihtsam hõlmad vöö vahele panna ja end kusagil mujal proovile panna. Minu vanuses ja eriti minu diagnoosiga oleks see nii suur risk, et ma ei julgeks seda ette võtta. Vähemalt ära minna küll mitte, mingil muul maal täiesti uuesti alustada.
Kevadeks, kui saab jälle näpud mulda pista ja aeda kujundama hakata, läheb ehk kergemaks. Seni...seni tuleb kuidagi välja kannatada. Olemata küll rahul, kuid siiski oskamata midagi ette võtta. Tahtes ära, ja ometi paigale jäädes. Põhjusi jäämiseks on tuhandeid, minemiseks vaid üks - rahutus. Rahutus, millega võidelda on suhteliselt lootusetu.
Jääb üle vaid loota, et aeg annab arutust. Nagu tavaliselt.

kolmapäev, 9, detsember 2009

Soovid, soovid, soovid

Ma pean ausalt tunnistama, et iga hinna eest salmikeste punnitamine õnnitluskaartidele on minu jaoks eluaeg suhtlesiselt võõras teema olnud. Kui soov on siiras, piisab ka lihtsast õnnesoovist. Kui soovitakse käsu või kohustuse korras, ei aita ka soovide riimihigistamine.


Emmeliina poolt kirja pandud vahva K.M. Sinijärve luuletus aga pani mind tahtma kirja panna eelkõige enese jaoks (telefonisõnumid teatavasti kaovad ja suurem asi kaartidesäilitaja ma ka ei ole, eriti kui on tegemist Interflora ühesuguste lipikutega...) vahvamaid saadud soove. Mis sugugi ei tähenda, et teised soovid teisejärgulised oleksid, ma lihtsalt ei viitsi kõiki ümber tippida.

...

Dear E, I hope that you have a great day and that you will find a way to bear your new age with an appropriate dignity without loosing the youthful wildness of your spirit. K.

.........

From Russia with Love! We were not able to join you today, but we still want to participate and wish you all the best - both today - and for the next many years to come. From experience: 50 is wonderful. A and others.

.........

.... ja lähimatelt kolleegidelt saadud autorita luuletus...

ole õunapuuõite valgus
mitte lõpp, vaid alati algus,
ole kastaniküünalde roosa,
ole kokku nii luule kui proosa,
ole sireli kohev sülem,
ikka üllas, siiras ja ülev,
pääsusilmade lillakas silm,
Eestimaa tujukalt kaunis ilm,
ole hurmav kui piibeleht,
ainulaadne, alati eht...

Igatahes kõigile õnnitlejatele suur aitäh ja kalli-kalli. Uudishimu käes vaevlejatele: õige päev oli seitsmes. Neile, kes küsivad, mis tunne on, vastuseks, et mingit tunnet ei ole. Täitsa samasugune tunne nagu eelmisel nädalal.

reede, 4, detsember 2009

Kõhutants ja viiskümmend roosi

Igal aastal selle pimeda ja koleda kaamose keskel hakkab mul tekkima tunne, et selgroog vajub kõveraks ja pea kukub tagumikku. Liikumisvaegus, noh...Kuigi maakodus elades ei saa päris kurta, et kogu elu vaid raamatulugemisest ja diivanillamamisest koosneb, jääb sellest suvega võrreldes ikka väheks, paljast puudetassimisest-askeldamisest ei piisa.
Interneeduses ringi lapates leidsin kuulutuse, Keila kultuurikeskuses kõhutantsu trenn algajatele. Sobib igas vanuses ja iga kehakaaluga. Esimene tund tasuta. Et koht jääb nagunii poolele teele töö ja kodu vahele, siis miks mitte proovida.
Esimese kümne minutiga sain aru, et olen vales kohas. Üks asi on kodus puid tassida, maad kaevata ja kive veeretada. Tööd, mida tehes saad ise valida aega ja asendit, keha ise teab, kuidas ta saab ja suudab. Ettenähtud rütmis etteantud liigutuste tegemine aga tuletas kohe ja väga valusalt meelde, et viimased õmblused keresse said tsutt vähem kui neli kuud tagasi. Ja kokku on neid õmblusi päris palju ja päris valusaid.
Lisaks oli käte ja jalgade koordinatsiooniga olukord kah tavaline, see tähendab, et minu jalgu ja käsi koordineerivad tavaliselt kaks erinevat ajupiirkonda, millel omakorda side täielikult puudub. Tänu sellele pole ma kunagi korralikult tantsima õppinud. Õnneks sündisin sellesse põlvkonda, kus on ka orangutangi kombel karglemist tantsimiseks lubatud pidada.
Olles enesehaletsusest lõpuks jagu saanud, keksisin teise trennipoole omas rütmis ja oma liigutustega kaasa. Treeneri vähe imestunud pilgu peale ütlesin, et olen ilmselt valesse kohta sattunud. Viisaka inimesena seletasin ka, miks.
Edasised kõhutantsutrennid hakkavad toimuma kodus elutoas koos koertega. Oma muusika järgi, oma liigutustega ja põrand on puhtam ka.
Õhtul magama jäädes nägin unes viitkümmend valget lõhnavat roosi, mille majaomaniku esindaja täna mulle tõi, vabandades, et ta õigel päeval tulla ei saa. Oleks kakskümmend aastat noorem ja tervem, oleks võinud poissi ennastki unes näha, pole tükil ajal nii heade kommete, hea hariduse ja hea välimusega kutti kohanud. Mis siis, et rahvuselt lätlane. Musi sain sellegipoolest. vot.

neljapäev, 19, november 2009

Kahe käega kilekotimaksu poolt,

kui see maks lõpuks ka riigikogus läbi läheks, oleks see vist esimene roheliste saavutus, millel mingit tähtsust oleks. Kas just maksulaekumise, aga vähema loodusereostuse seisukohalt kindlasti.
Kahjuks, nagu ma täna hommikul raadiost kuulsin, on tegemist endiselt pooliku lahendusega. Sest räägitakse ainult kilekandekottide maksustamisest. Nende kottide, mille eest pood niigi raha küsib, tõsi küll, tavaliselt sama palju kui ise maksab.
Oma ettevõtte kogmustest võin öelda, et sellest hetkest, kui me hakkasime kilekottide tasuta jaotamise asemel kliendilt nende eest krooni küsima (sama palju maksame tarnijale ise), langes suurte kilekottide tarbimine tükkides umbes kaheksa korda. Küll aga võib tihtigi näha kauplustes pilti, kus klient ei raatsi küll krooni kulutada, see-eest rabab pool tosinat tillukest läbipaistvat tasuta kilekotti, topib oma asjad kotte rebestades sisse ja kõnnib nagu muhkkatk ukse poole. Nii et looduse saastamise koha pealt tegelikult efekti ei ole.
Nii et minu loogika järgi peaks maksustama kõiki kilekotte, ka kõige pisemaid. Tootja või importija tasemel. Küll siis pandaks pead tööle, mida nende asemel kasutada.
Lisaks oleks päris hea idee maksustada ühekordseid toidukarpe ja neid jubedaid penoplastist aluseid, millele supermarketites lihaviile pakendatakse ja mis looduses mitte iialgi ei lagune.
Kindlasti aga peaks see maks olema aktsiis, s.t. sihtotstarbeline maks, mida ei saaks kasutada ametnike põhjatute vatsade toitmiseks, vaid kasutataks otseselt keskkonnameetmeteks.
Ja ausõna, ma mõtlesin seda kõike täiesti tõsiselt.

reede, 13, november 2009

Videviku lummuses


Poleks ise ka uskunud, et poolsajandi künnisel ikka veel hingelt nii teismeline olen. Õnneks pole ma sugugi üksi, poleks paar aastat noorem naabrinaine Stephenie Meyersi Videviku-saagat soovitanud, poleks ma vist selle poolegi vaadanud, Pegasusel ilmub tihtilugu selliseid fantastikaga segatud asju, aga miskipärast viimasel ajal pole see temaatika eriti ahvatlev tundunud. Hiljem selgus, et täiskasvanud tuttavate hulgas on rohkemgi fänne.
Esimese, laenatud raamatu läbi lugenud, läksin poodi ja ostsin kõik kolm. Neljanda, detsembri algul ilmuva raamatu pidin kuuldavasti sünnipäevakingiks saama.
Pean ausalt tunnistama, et pole tükil ajal nii pikaks ajaks ühe raamatu külge kinni jäänud. Tavalised asjad, mida meelelahutuseks loen, ununevad tavaliselt peale käespanekut ja mõnikord annab raamatupoes nuputada, kas ma olen seda või toda juba lugenud või mitte. Miks siis Videvik niimoodi hinge läks. Hästi kirjutatud, seda küll. Samas selline igavene teema, teismeliste suur armastus ebavõrdsete vahel, peoga fantastikat, vampiire, libahunte ja põnevust sekka.
Kuidagi kiskus see raamat minus lahti mingid hingekeeled, mida arvasin endas kas surnud, koltunud või vähemalt paksu tolmukihiga kaetud olevat. Minu jaoks oli kuidagi eriti armas veel Bella kohmakus, ma olin ise samasugune teismeline, kes suutis sirgel maal omaenese jalgade taha koperdades täies pikkuses pikali prantsada. Suudan siiamaani, muuseas. Arvestades kogu mu eraelu saatvat ebaõnne ja segadust, oleksin ma ilmselt ka vampiiri armunud, kui mõni juhtunuks läheduses viibima. Nojah, hiljem olen ma (inim)vampiiridesse korduvalt armunud olnud, kahjuks polnud ükski neist nii õilis, kui Edward Cullen.
Filmi hamsterdas poiss mulle kah, aga film mulle eriti ei meeldinud. Tegelaskujude suhtes tõrget ei tekkinud, lihtsalt tavaliselt ongi nii, et kui filmi ja raamatut võrrelda, siis pea alati jääb võitjaks raamat. Vähemalt minu jaoks.
Muidugi käisin ka Wikipedias nuhkimas, millest neljas raamat räägib. Inglise keeles ma endiselt lugeda ei viitsi, kuigi tõeliste fännide meelest ainult originaali tasubki lugeda, tõlkes olevat palju kaduma läinud.
Sellegipoolest ootan neljanda raamatu ilmumist.
***
Lisaks veel see hea uudis, et eilsel arstlikul kontrollil tunnistati mind selleks korraks terveks. Analüüsivastused muidugi paari nädala pärast, aga tohter ütles, et midagi kahtlast talle silma küll ei jäänud.

kolmapäev, 11, november 2009

Ärge me teenust tellige!

Seda hirmsopast aega näis olevat hea kasutada kõikvõimalike ripakil olevate asjade kordaajamiseks. Üheks selliseks koduse intenetiühenduse kiirus, vabandust, aeglus. Et ehk on asjad natuke edasi arenenud ja saab ka Kõuga kätte natukenegi parema kiiruse, kui alla 100 kbps.
Saatsin Televõrgule meili. Et lugesin koduleheküljelt, et uued võimsamad seadmed ja suundantennid, siis peaks asi ikka paremaks saama. Et kuhu peaks pöörduma.
Sain samal päeval väga viisaka vastuskirja. Täname pöördumise eest jne.jne. Antennid-seadmed meil täitsa olemas. Edasi läks imelikumaks, sest paigaldaja soovitati endal otsida.
Tänasin omakorda vastuse eest ja nentisin fakti, et minust ikka enam katuseleronijat ei ole. Äkki saaks ikka antenni koos tehnikuga, kes selle paika paneb.
Selle peale kena klienditeenindaja helistas mulle. Püüdis mind veenda nende teenust mitte kasutama. Kuna nende teenus seisnevat selles, et tuleb ise osta ja koju tassida kõik seadmed, vedada kaabel, kinnitada antenn katusele, puurida kõik augud jne.jne.jne. Ja siis saabub 650 krooni maksva väljakutsega tehnik ja ühendab kaks otsa.
Vat selle kahe otsa ühendamisega saaksin ma jah ise hakkama, kui keegi teine kogu eelneva kupatuse ära teeks ja lõpuks mu seljas katusele tassiks. Nii et siis ma sain lõpuks aru, miks nad omaenda teenust ei soovita kasutada.
Eks ma siis mõtlen edasi. Kas investeerida viis tuhat krooni seadmetesse, mille installeerimiseks tuleb ise tehnik otsida ja mille tagajärjel Kõu allalaadimiskiirus paraneks umbes poole võrra. Kui hästi läheb.

teisipäev, 10, november 2009

Kultuuri nuuskimas

Üle tüki aja sai õhtune aeg linnas veedetud. Püüdsingi mäletada, millal viimane saalisistumine oli, berberi peod jms välja arvata, siis Odessa ooperiteatri Giselle maikuus. Seekord siis värske Nokia Kontserdimaja ja Gregorian.
Olin küll üks nendest, kes vana Sakala mahalõhkumise vastu hääletas, aga pika vihaga ei ole, mis läinud,see läinud. Tulemus tundub kaunis hea olevat ja korralikke kontserdisaale meil teatavasti liiga palju ei ole. Sellesse niinimetatud Saku Suurhalli plekk-kuuti mina oma jalga rohkem ei tõsta, tulgu sinna esinema kestahes. Aga uude Solarisse läheks küll - hea koht, hea parkida, hea akustika, mugavad toolid, laiad reavahed, palju ruumi fuajeedes ja ohmisõnn, isegi ruumid suitsetajatele. Ei aetudki õue ukse ette mittesuitsetajaid ahistama ja neile suitsu näkku puhuma.
Suurte rahvakogunemiste puhul on minusuguse eraku jaoks kaks probleemi, esiteks helid ja teiseks lõhnad. Olen ise mõelnud, et kui ma ei suitsetaks (mis teatavasti vähendab lõhnatundlikkust), kui hull see asi lõhnadega minu jaoks siis oleks...kui isegi praegu erinev segu tugevatest parfüümidest ja eri inimeste lõhnadest võib mul pea valutama ja halvemal juhul isegi iiveldama ajada. Viimase vastu aitab eelnev söömine, mida me Lidos ka tegime.
Kontserdi esimeses osas püüdsin aru saada, kas a)minu kõrvad on vaiku täis b)heli on ebapuhas 3)diktsioon on võimatult halb, aga ühestki sõnast ma aru ei saanud ja muidu fantastilise esituse puhul see häiris ja päris kõvasti. Teiseks osaks olin oma ajukääre püüdnud veenda, et nad laulavadki mingis sellises keeles, mida ma sõnagi ei oska, kopti või suahiili näiteks...siis tuli puhta heli nautimine juba paremini välja. Amelia Brightmani kaunis hääl sarnanes tämbrilt vägagi vanema ja kuulsama õekese Sarah´häälele, oleks võinud isegi segi ajada. Ning üldiselt oli ikka päris meeldiv ja võimas elamus.
Nagu selgus, juutuubist videot bloggerisse kopeerida ma ei oska, seega panen lihtsalt lingi.
Hulleim asi õhtuste väljaskäimiste juures on muidugi kojujõudmine südaöösel ja magamasaamine kella ühe paiku, terve tänane päev seega rikutud. Reziimirikkumised ei sobi mulle viimasel ajal kohe üleüldse.