pühapäev, 11. oktoober 2009

Oma mätta otsast

Ärkasin täna hommikul selle peale, et majaseinad vappusid ja aknaklaasid klirisesid. Linnulennult kolme kilomeetri kaugusel Klooga polügoonil oli ilmselt õppus ja üks viimase aja karmimaid. Klaasid ärvardasid eest lennata ja koerad kippusid sülle.
Jätan siinkohal kirja panemata selle, mida ma üldse igasugusest sõjardlusest ja paugutamisest arvan. Aga küsimus tekkis selle kohta, et kas need juhmakad militaristid ei võiks oma tobedaid paugutamismänge mängida mingil muul ajal kui pühapäeva hommikul kell üheksa.
Elukoha valikust siinkohal polemiseerida pole mõtet...nagu eelmisel nädalal minuni jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemustest nähtub, oli meie talukohas asustus juba rauaajal. Kui tulirelvade leiutamiseni jäi veel tuhatkond aastakest.
Praeguseks kestab see põmmutamine ikka veel, juba kuuendat tundi. Ja mu üheteistaastane kolli on neljandat tundi kadunud, ilmselt hirmust kusagile jooksnud. Mu süda valutab ja ma ei oska oma koera kusagilt otsida.

2 kommentaari:

Minuke ütles ...

Kas kuts on tagasi?
Pauku nad ju kardavad vägaväga. Pr Betti kaevas suvise äiksega ennast suisa maa sisse. Augu suuruse järgi otsustades kahtlustanuks ma lennukipommi langemist.
Kas seadus tõesti õppuste läbiviimise korda ei reguleeri? Umbes sama kaugel kui Sinu kodu asub ju terve Keila linn.

Emmeliina ütles ...

oioioi:(