Lühendatud pühadeeelne tööpäev

Selliseid nähtusi on meil neli korda aastas, jõulupühade, uusaasta, vabariigi aastapäeva ja jaanipäeva eel. Kolm tundi lühem tööpäev, vähemalt teoreetiliselt. Ka uude töölepinguseadusse jäi see nõukaaegne rudiment sisse.
Minu isiklik seisukoht on, et selline poolik tööpäev on tobe ja kahjulik nii tööandjale kui töövõtjale. Tootmisettevõtted ei saa õiget töörütmi kätte. Kaubanduses ja teeninduses, kus inimesed töötavad vahetustega ja nagunii ühtegi kauplust või teenindusasutust varem kinni ei panda, tähendab see sisuliselt, et osa töötajaid töötavad sellel kuul kolm tundi vähem, aga sellel kolmel tunnil ei pruugi pühadega üldse mingit seotust olla. Sama lugu näiteks meditsiiniga, haiglad ei sulge oma uksi kunagi, seega tähendab niinimetatud lühendatud tööpäev lihtsalt üht lisajama töögraafikute koostamisel.
Eraettevõtete valgekraede tööaega ei loeta nagunii, töö tuleb ära teha. Ükskõik, kui mitu tundi selleks kulub.
Kellele see lühendatud tööpäev siis midagi tähendab, riigi- ja omavalitsuste töötajatele?
Mina teeksin igatahes ettepaneku need neli topakat poolikut tööpäeva teha täispikkuses ja anda selle asemel inimestele kaks täiendavat riigipüha kusagil aasta teises pooles, kus riigipühi niigi vähe. Kuluks vähem vaeva ja energiat, säästaks loodust - vähem edasi-tagasi sõitmist jne.
Et mis riigipühad need olema peaksid - mul ausalt öeldes täiesti ükskõik.

Salsakingad

Et tööle, kütmisele ja lumelükkamisele natukenegi vaheldust saada, läksime kontserdile. Kings of Salsa Nokia Kontserdimajas. Vat see inglisekeelne pealkiri oleks pidanud vist ettevaatlikuks tegema, kahjuks ei teinud. Kuningaid ei olnud kusagil. Seda, et muusika tuli lindilt, märkas juba esimese loo ajal, kui klahvpillimängija kõrvaklappe vahetas ja kukalt sügas, pill aga üha edasi mängis. Tantsijad koperdasid ja ei püsinud rütmis. Sihuke...N.küla kultuurimaja balletikursus.
Selle 390 eegu piletiraha eest oleks võinud midagi mõistlikumat osta. Kui oleks ette teadnud. Vaheajal tulime tulema.

Eksperimendid ja kontrastid

Eestlaste rahvusjalanõu olevat ämber ja veel parem kui kaks ämbrit, üks kumbagi jala jaoks. Kahjuks või õnneks peab tõdema, et me pole selles eripäras üksinda. Meie organisatsioon korraldab nõupidamisi erinevates riikides ja miskipärast on juba mitmendat korda nii, et kõige suuremad ämbrisseastujad on leedukad. Viimased kaks nõupidamist on olnud Trakai lähedal motellis Riterio Krantas, mis meeldib küll väga meie bossile, aga kahjuks ei meeldi mitte kellelegi teisele. Motellil iseenesest pole viga ja suvel võib seal päris ilus olla, kahjuks oleme meie sinna sattunud hilissügisel ja talvel. Peamine probleem on see, et koht on täielikus koprakarutagumikus ja kui päeval on põhimõtteliselt ükskõik, kus kaheksa tundi nõupidamist pidada, siis õhtuti on kohutavalt igav ja läheduses pole võimalust isegi joogivett osta. Kohalik pakutav õhtune meelelahutus on bowling ja saun, aga enamus meist bowlingust ei hooli ja mitu õhtut saunas käia on ka natuke tüütu. Lisaks juhtub seal alatasa mingeid äpardusi, eelmine kord polnud pool päeva elektrit ja seekord polnud osades tubades, kaasa arvatud meie omas, sooja vett.
Lisaks siis veel leedukate eksperiment india köögiga. Mina otsustasin, et ma seekord ei piiksu. Polnudki vaja, sest näkkulöönud allergia paistis meetrite kaugusele ja ilmselt nägin ma välja nagu elav etteheide, kuigi häält ei teinud. Küll aga vist tegi häält keegi teine, sest teise päeva lõpuks olid näljased ja tigedad enamik koosolijatest. Igatahes isegi meie suhteliselt paksunahaline boss võttis nõupidamise lõppedes sõna ja vabandas, et tegelikult neil polnud plaanis kedagi ära mürgitada. Loodetavasti.
Trakai lähedal oli reedel pluss üks kraadi ja mõnusalt soe, maandumine tuisusesse Tallinna, kus temperatuur oli -15, oli üpris karm. Jäime ilmaolude tõttu ka hiljaks ja jõudsime koju alles kell üks öösel. Kodus oli 12 kraadi sooja ja ega sel õhtul enam suurt soojemaks ei saanudki, sest kõik oli niivõrd maha jahtunud. Eile oli juba natuke parem ning täna majas sees juba üpris normaalne, kui välja arvata külmunud köögikraan.
Koerte eilne äratoomine Jursunast kujunes ka ootamatuks ekskursiooniks mööda Harjumaa tuisuseid kõrvalteid. Olime kutsadega juba rõõmsasti tagasiteel, kui meid peatas teele pargitud politseiauto kõrval lehvitav kena politseipoiss. Hakkasin juba kotist dokumente otsima, aga neid ei tahetud, küll saadeti meid tuldud teed tagasi, sest Klooga ranna raudteeülesõidul oli mersu rongile ette sõitnud ja tee mitmeks tunniks kinni. See ülesõit oleks nagu neetud, seda läbib kolm rongi päevas ja sellest hoolimata suudab igal aastal keegi seal rongile ette sõita. Ma pole siiani suutnud aru saada, miks olukorras, kus stoppmärke on igasugustesse arututesse kohtadesse topitud, ei ole seda suudetud sinna panna. Idioote muidugi stoppmärk ei peata, aga ülejäänuid teeks kindlasti vähe ettevaatlikumaks. Vähemalt hirmust trahvi saada.
Kolmkümmend lisakilomeetrit üle Vasalemma ja Ämari polnud eriti lõbusad, eriti mitte auto tagaosas loksuvatele penidele. Koju siiski jõudsime, sellest hoolimata, et tee oli lahti lükkamata, eile tuli sedasamust valget õudust veel juurde ja traktorit pole siiani näha olnud. Olen terve hommikupooliku kulutanud põlvini täistuisanud jalgradade lahtikühveldamisele, nii palju kui tikandid lubavad, aga lõppu pole näha. Vahepeal lihtsalt üritan arvuti juures varbaid üles sulatada.
Ja siis tuleb veel puid tassida. Täna hommikul tekkis küll korraks tunne, et kurat, koliks linnakorterisse tagasi.
Õnneks läheb see tunne üle.
Kevade ametliku alguseni on 27 päeva ja 12 tundi. Mis muidugi ei tähenda, et selleks ajaks lumi sulanud oleks.

Miks ma talve ei salli

Novembri ja detsembri elan ma veel kuidagi üle, suvest on vauhti alles, tegemist on sel perioodil palju ja tavaliselt ei pane tähelegi, kui uus aasta käes. Jaanuar ja veebruar on see-eest õudus kuubis, mingil salapärasel põhjusel on kõik või peaaegu kõik mu elu ebameeldivamaid sündmusi sattunud nende kahe kuu sisse. Paljude pereliikmete ja sõprade lahkumine. Koerte surmad. Omaenda kõige raskemad ja sandistavamad operatsioonid. Pluss veel viis miljonit ebameeldivat sõndmust ja juhtumist ja mõned pealekauba. Alati hingan kergendatult, kui kalendris 1.märts ette lööb.

Sel aastal läks jaanuar lihtsamalt, see-eest veebruaris läks täie hooga lahti. Kõigepealt S. surm, millele mõne päeva jooksul lisandusid teated inimeste lahkumisest, keda ma küll isiklikult ei tundnud, kuid kellest ma sügavalt lugu pidasin, Enn Soosaar ja Linnart Mäll. Masendav.

Muud pisiasjad on nende lahkumiste kõrval kökimöki. S.surmateate saamise päeval kaotasin ära juhiload ja autodokumendid, ilmselt olin nii rea pealt maas, et tõmbasin kotist kogemata välja. Kui välja arvata kunagi Barcelonas koos rahakotiga pihta pandud ID-kaart, pole ma elus varem ühtegi dokumenti kaotanud. Õnneks leidub maailmas veel häid inimesi, kes viitsisid auto tehnilise passi järgi omanikfirma välja otsida ja helistati praktiliselt samal hetkel, kui ma ise kadumise järgmisel päeval avastasin. Veelkord aitäh heale leidjale, kuigi seda blogi ta vaevalt loeb.

Esmaspäeval sain kutse väärteomenetlusele, kuna olevat alustanud ehitusloata ehitust. Viimase kahe aasta jooksul, mis on seaduse järgi väärteo aegumise tähtaeg, olen ma ehitanud ühe kõrgpeenra ja pannud püsti kokkupandava kasvuhoone. Ahjaa, Lepatriinu tegi pesukuivatuspuude alla põranda ka. Eks esmaspäeval kuuleb, millele neist ma oleksin pidanud ehitusluba taotlema. Üldiselt on mul tunne, et valla ebaterve huvi ärkamine ajal, kui ma juba ammu midagi suuremat remontinud ei ole, on pigem seotud minu kaunis teravate sõnavõttudega Klooga polügooni teemal. Sest miskipärast krundi kaasomanikku välja kutsutud ei ole :(.

Teisipäeval lennujaamas läks kaotsi Lepatriinu telefon. Õnneks sai kadumine tuvastatud enne õhkutõusmist ja suutsime SIM-kaardi kohe sulgeda. Enne, kui sellelt keegi oleks võtnud tunniajase kõne Honolulusse või mõnesse muude huvitavasse kohta.

Olime õhku tõusnud ja kusagil pool tunnikest lennanud, teatas esimene piloot, et lennukil ilmnes tehniline rike ja me pöördume tagasi Tallinna. Nii läkski. Õnneks oli Tallinnas olemas vahetuslennuk ja poole tunni pärast tõusime uuest õhku. Kusagil pool üheteistkümneks kohal. Selles karup...s, kus me kolm päeva veetma peame. Täielikku õnne kroonis teadasaamine, et leedukad olid kolme päeva grupitoitlustuseks tellinud india köögi. Mis mulle mitte ainult ei maitse, vaid ma olen mingi selles sisalduva aine vastu allergiline. Kuna suurest näljast üritasin lõuna ajal mingit liha siiski järada, sain laksu kohe kätte ka ja praeguse seisuga istun selle motell-hotelli internetivabas numbritoas, nägu ja keha ülespaistetanud erepunaseid laike täis. Õhtul suudeti mulle paar muna praadida, kui neile lõpuks kohale jõudis, et ma ei ole neid laike endale näkku maalinud ja ilmselt olen praemunadieedil ka ülejäänud kaks päeva. Või olen sunnitud mõne auto ärandama, sest lähima toidupoeni on oma paarkümmend kilomeetrit.

Postitus läheb üles hommikul, kui õnnestub internetti pääseda.

Ja esimese märtsini on veel 10 päeva, jõuab nii mõndagi põnevat veel juhtuda.

Hüvasti, Sten

Mõned päevad tagasi said Sa neljakümne üheksa aastaseks. Neljakümne üheksa aastaseks Sa jäidki.
Kui ma Sind kaheksa aastat tagasi Rootsis esmakordselt kohtasin, mõtlesin, et vau, selle viikingi võtaksin küll. Nagu tavaliselt, mõtteks see jäigi, sest mulle käib üdini vastukarva igasugune kolleegidega semmimine. Hiljem saime sellegipoolest headeks sõpradeks.
Meie koostöö juurde käis aasimine, kaklemine kuni usteprõmmimise ja telefonikõnede katkestamiseni. Lugu lõppes alati leppimise ja õlalepatsutamisega.
Suur osa meie konfliktidest tekkis erineva maailmavaate taustal. Mina kui juurtesse uskuja ja omal küünilisel moel kodumaa patrioot. Sina kui maailmakodanik, viimased paarkümmend aastat elanud stiilis, kus kott, seal kodu. Ma ausalt ei teagi, mitmes maailma riigis Sa elada jõudsid.
Sellegipoolest, kui Sul kuus kuud tagasi maovähk diagnoositi, võtsid Sa end päevapealt töölt lahti ja läksid tagasi oma sünnimaale Rootsi.
Kui Su seisund halvenes, küsisin oma ülemuselt ja Sinu healt sõbralt, miks Sina pole selles Saksamaa superkliinikus, kuhu mindki vähidiagnoosiga saata taheti. Boss, teine samasugune koduta ja juurteta maailmakodanik, vastas hägusel pilgul, et Sa polnud nõus Rootsist lahkuma. Sama mis siin.
Kaks nädalat tagasi kuulsin bossilt, et Sul on väga halb.
Nädal tagasi ei vastanud Sa enam sünnipäevatervitustele.
Täna hommikul tuli teade.

Hüvasti, Sten. Kord läheme me kõik sellest väravast läbi. Siis, kui me enam ei jõua ega jaksa. Kui väärtuslikuks muutuvad asjad, mida me varem väärtustada ei osanud. Nagu näiteks väärtus surra kodumaal ja olla maetud kodumaa mulda.

Supermõrd ja tants ümber lumekatla

Presidendiproua arvamustega võib olla nõus või mitte, aga vähemalt on tal pea iga asja kohta arvamus olemas. Üks viimastest ajas mind mõnusalt muigama, ja kõlas umbes nii: kui meesjuht koondab 50 alluvat, siis on ta sihikindel, õiglane, kuigi karm juht. Kui sama teeb naisjuht, siis on ta lihtsalt bitch.Ehk eesti keeli mõrd.
Mina olen siis supermõrd. Firmast kedagi koondada pole, liiga hästi töötavad, mõningasest kirjaoskamatusest hoolimata. Olen asunud teenusepakkujate koondamise kallale.
Eelmisel nädalal koondasin veeautomaatide hooldusega tegeleva firma. Lisaks sellele, et nad ilma hoiatamata hoolduse hinda kahekordistasid, vajus uksest sisse tehnik, võttis oma külastuse kohta pahaaimamatult sekretärilt allkirja ja hiljem esitas firma arve viiele tuhandele kroonile pluss käibemaks. Kas teile meeldiks, kui keegi tuleks vägisi teie külmkappi remontima, seejuures kappi, mis remonti ei vaja? Ja esitaks pärast viiekohalise arve? Mulle ka ei meeldinud ja edaspidi võivad nad oma automaadid sisse soolata.
Alates esimese lumehelbe langemisest käib firma territooriumil tants ümber lumekoristuse. Koristusfirma on arvamusel, et lund tuleb koristada nii vähe ja harva kui võimalik ja üleüldse siis, kui parasjagu aega juhtub olema. Meie tagasihoidlik soov oleks, et lumi oleks koristatud vähemalt selles ulatuses, et 15 meetri pikkused kaubaautod manööverdada saaksid ja töötajate autod ka parkima mahuksid. Ja seda kõike enne tööpäeva algust kell kaheksa. Otseselt kõri kallale me neile pole pääsenud, sest leping on koristusfirmal majavaldajaga ja majavaldaja esindaja resideerib Riias. Meie irisemise peale on meile käratatud, et pole meie asi. Nii saadamegi kinnisvarahaldurile fotoseeriaid platsidest, kus rekka saaks manööverdada ainult juhul, kui suur veoauto oleks võimeline ümber oma mõttelise telje pöörlema. Olgu muuseas ka märgitud, et krundi suurus on kümme hektarit ja kohti lume ladustamiseks võiksime lausa välja rentida, kui tuju oleks.
Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et leping senise koristusfirmaga on pidulikult lõpetatud ja homme hakkame käsikäes majahalduriga uut valima. Konkursi korras. Senise firma omanik aga kindlasti vannub maapõhja supermõrda, tänu kellele ta heast välisfirma tellimusest ilma jäi. See, et tema enda töö soovida jättis, talle vaevalt pähe tuleb, korduvatest telefonikõnedest ja meilidest hoolimata.
Andku mulle edasine jutt andeks kõik väikelinnade töötud, kelle kehv seisukord on tingitud nendest sõltumatutest asjaoludest. Kuid tihtilugu on nii, et firma kehv käekäik on tingitud ikkagi tema paindumatusest ja viletsast teeninduskvaliteedist. Üks näide minu enda maja ehitussaaga, millest aiablogis pikemat juttu. Olen kohanud ennasttäist santehnikut, kes suutis omaenese lollusest lõhki saagida puurkaevu ja panna veetoru sügavusse, kus see jäätus esimese öökülmaga ja takkapihta jäätus kogu veevärk tükkis paisupaagiga. Olen kohanud ehitajaid, kelle olen kolme päeva pärast krundilt minema kupatanud ja lubanud oma kaukaasia lambakoera lahti lasta, kui nad julgevad üle meie küla piiri jala tõsta. Ja kõige rohkem olen kohanud igasuguseid "teenusepakkujaid", kes ütlevad, et oi ei, NII pisikese töö pärast me NII kaugele küll tulema ei hakka. Või siis küsivad kolmekümne kilomeetri läbimise eest tuhat krooni väljakutsetasu.
Õnneks on lõpuks ikka leidunud mõni Mati, Urmas, Andrei või Sergei, kes tuleb kohale ilma väljakutsetasuta, teeb ilma suurema kobinata töö ära, koristab enese järelt ilma igasuguse lisatasuta ja mõlemad pooled on rahul.
Võib-olla on see minu isiklik ebaõnn, aga kõige suuremad käkid on ehituses kokku keeranud ikkagi ehitusfirmad. Üksiküritaja jaoks on tema töö kvaliteet tema ainuke PR ja reklaam. Firma saab iga kell põhja lasta ja uue teha. Ja samasugust käkki edasi toota või ehitada.
Naljakas on veel see, et kui rääkida kellegagi ehituspraagist, siis noogutatakse pead ja öeldakse, et jah, enne ehituse või remondi tellimist peabki korralikku eeltööd tegema ja pidevalt jälgima, et ikka tellitut tehtaks. Miskipärast pole keegi mulle soovitanud, et enne hambaarsti juurde minekut peaks läbi lugema pool tonni stomatoloogiaalast kirjandust ja enne lapse kooli saatmist lõpetama pedagoogikainstituudi. Et kontrollida, kas vastav spetsialist oma tööd ikka õieti teeb.
Kui arst jätaks teile süstla veeni, lasteaednik lapsed poolest päevast järelvalveta või aineõpetaja mängiks õpilastega tunnis hoopis pokkerit, oleks meediakisa taevani. Kui ehitaja jätab seina soojustuse panemata, santehnik torud soojustamata, klienditeenindaja käitub nagu tõbras, lumekoristusfirma ei korista lund, siis kehitame õlgu, et nojah, nii ongi. Osadel elukutsetel nagu eeldataks ametiau ja -väärikust, osadel pole seda vaja?
See on järjekordne mõistatus, millele ma vastust leida ei oska. Ja mu isiklik soov oleks, et see majanduslangus kestaks seni, kuni kõigile teleka ees tagumiku sügajatele, kelle põhiline argument mittemillegitegemiseks on, et vot selle palga eest ma küll midagi tegema ei hakkagi, ka kohale jõuaks, et iga töö on tegemist väärt. Ja selle hinna eest, mille paneb paika nõudluse ja pakkumise vahekord.
Ja kui ei jõua kohale, siis pole midagi parata. Siis lõpeb lugu nii, nagu Kaamose väga heas kirjatükis.
Ahjah, üks tore näide ka. Sama firma, kes meil suvel kõnniteekivi paigaldas (ja hästi paigaldas), käis meile nüüd lamekatuse lumekoristust pakkumas. Kui guugeldada, siis ei leia Tallinnast ühtki firmat, kes oleks lamekatuste koristustele spetsialiseerunud. Seda lihtsalt polnud vaja. Paindlikud poisid, ja ilmselt saavadki selle töö, seda katust ikka on natuke, kakskümmend kuus tuhat ruutmeetrit.

Ma jään nüüd natukeseks ajaks vait, kolm postitust kolme päevaga on liig mis liig. Lumevangistuse tagajärg ilmselt.

Oh mu vaene emakeel

Töölaual lebab pakk paberilehti. Trükituid ja käsitsikirjutatud, joonelisi, ruudulisi, valgeid. Töötajate küsitlusankeedi vastuseid. Hea meel, et neid nii palju tuli, pakk rohkem kui sentimeetri paksune. Igasuguseid põnevaid ettepanekuid, kuidas elu ja olu ettevõttes paremaks teha. Mõned neist isegi ellurakendatavad ja mõned läksid rakendamisele lausa esimesel päeval peale kättesaamist. Nii et heade tulemustega küsitlus.
Mis mind aga kohe põrmugi õnnelikuks ei tee, on nende vastuste õigekeel. Teadaolevatel andmetel ei tööta meil ühtegi inimest, kellel ei oleks keskkooli lõputunnistust. Kuid kui ma neid üllitisi loen, kisub käpp kohe vägisi punase pastaka poole. Koma on ilmselt tunnistatud väljasurevaks liigiks ja kantud punasesse raamatusse, kui ta kusagilt välja piilubki, siis kohast, kus ta mitte olema ei peaks. Kokku ja lahkukirjutamise reeglid olevat leebemaks muutunud, neid ma ei vaata. Levinumaid vead j-tähega: müüa versus müüja, olia versus olija jne. B,d,g reegli erandid: ültse. Uus idee suvepäevade majutuseks: kämbink. Jne. Jne. Jne.
Selle taustal ma enam ei imesta, et paar aastat tagasi keskastmejuhtidele tehtud materjaliõpetuse koolituse käigus lihtsameelselt esitatud küsimusele "Mis juhtus tekstiilitööstuses 18.sajandi lõpus Inglismaal?" ei osanud vastata ükski inimene. Mis seal siis ikka erilist juhtuski, tööstusrevolutsioon, tootmise mehhaniseerimine, ludiitide mäss ja muud pisiasjad. Ajaloo tunnis oli jutuks kah.
Mina oma rauakooli diplomiga, kes kõrgkooli ajal eesti keelt mitte sekunditki tudeerinud pole, olen tõsimeelsete intelligentide meelest nagunii ajukääbik. Kui keegi suudaks sellele kääbikule ära seletada, miks ühesuguse õppeprogrammi ja samasuguste nõudmiste puhul jääb osadele inimestele külge suur osa teadmistest ja teistele isegi mitte üksteist või kaksteist aastat pähe kolgitud ja lõpukirjandiga kroonitud emakeele õigekiri, oleksin väga tänulik.
Eriti põnevusega ootan seda blogi lugevate õpetajate arvamusi, täiesti tõsiselt.

Sinssereli joors, kuupkääbik.

Muusikalugu

Metsapiiga viskas meemiga. Mul endiselt, ja paistab, et ka igavikuliselt kodus Youtube kuulamine võimatu, Kõu lihtsalt ei suuda seda maha laadida. Imelugu aga, et täna töö juures vaba hetk mõnede asjade ootel. Igatahes aitäh imeilusa Marillioni loo eest.
Aga pulmad ja matused, oehh. Pulmadest kohe kindlasti ei mõtle. On olnud kah, ja rohkem kooselusid mina selles elus kogeda ei taha. Mulle sobib see lugu:


Matustele kah ei taha mõelda, kolm aastat tagasi, kui see vähijant pihta hakkas, mõtlesin liigagi palju. No kui siis, võiksid nad mu tuha merrepuistamise ajal seda kuulata:


Kolme blogijaga veel kõige keerulisem lugu, ma olen viimasel ajal üpriski vilets muusikanautija olnud. Proovime:
Bianka. Minu jaoks inimene, kes suudab pea alati pipratoosist suhkrutüki üles leida:



Metsapiigale saadan tagasi :)


Ja Laborihiirele selle (ma ei tea tema muusikalisest maitsest muhvigi, võib-olla panen täiega puusse...)


Oehh...väga keeruline oli.