Supermõrd ja tants ümber lumekatla

Presidendiproua arvamustega võib olla nõus või mitte, aga vähemalt on tal pea iga asja kohta arvamus olemas. Üks viimastest ajas mind mõnusalt muigama, ja kõlas umbes nii: kui meesjuht koondab 50 alluvat, siis on ta sihikindel, õiglane, kuigi karm juht. Kui sama teeb naisjuht, siis on ta lihtsalt bitch.Ehk eesti keeli mõrd.
Mina olen siis supermõrd. Firmast kedagi koondada pole, liiga hästi töötavad, mõningasest kirjaoskamatusest hoolimata. Olen asunud teenusepakkujate koondamise kallale.
Eelmisel nädalal koondasin veeautomaatide hooldusega tegeleva firma. Lisaks sellele, et nad ilma hoiatamata hoolduse hinda kahekordistasid, vajus uksest sisse tehnik, võttis oma külastuse kohta pahaaimamatult sekretärilt allkirja ja hiljem esitas firma arve viiele tuhandele kroonile pluss käibemaks. Kas teile meeldiks, kui keegi tuleks vägisi teie külmkappi remontima, seejuures kappi, mis remonti ei vaja? Ja esitaks pärast viiekohalise arve? Mulle ka ei meeldinud ja edaspidi võivad nad oma automaadid sisse soolata.
Alates esimese lumehelbe langemisest käib firma territooriumil tants ümber lumekoristuse. Koristusfirma on arvamusel, et lund tuleb koristada nii vähe ja harva kui võimalik ja üleüldse siis, kui parasjagu aega juhtub olema. Meie tagasihoidlik soov oleks, et lumi oleks koristatud vähemalt selles ulatuses, et 15 meetri pikkused kaubaautod manööverdada saaksid ja töötajate autod ka parkima mahuksid. Ja seda kõike enne tööpäeva algust kell kaheksa. Otseselt kõri kallale me neile pole pääsenud, sest leping on koristusfirmal majavaldajaga ja majavaldaja esindaja resideerib Riias. Meie irisemise peale on meile käratatud, et pole meie asi. Nii saadamegi kinnisvarahaldurile fotoseeriaid platsidest, kus rekka saaks manööverdada ainult juhul, kui suur veoauto oleks võimeline ümber oma mõttelise telje pöörlema. Olgu muuseas ka märgitud, et krundi suurus on kümme hektarit ja kohti lume ladustamiseks võiksime lausa välja rentida, kui tuju oleks.
Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et leping senise koristusfirmaga on pidulikult lõpetatud ja homme hakkame käsikäes majahalduriga uut valima. Konkursi korras. Senise firma omanik aga kindlasti vannub maapõhja supermõrda, tänu kellele ta heast välisfirma tellimusest ilma jäi. See, et tema enda töö soovida jättis, talle vaevalt pähe tuleb, korduvatest telefonikõnedest ja meilidest hoolimata.
Andku mulle edasine jutt andeks kõik väikelinnade töötud, kelle kehv seisukord on tingitud nendest sõltumatutest asjaoludest. Kuid tihtilugu on nii, et firma kehv käekäik on tingitud ikkagi tema paindumatusest ja viletsast teeninduskvaliteedist. Üks näide minu enda maja ehitussaaga, millest aiablogis pikemat juttu. Olen kohanud ennasttäist santehnikut, kes suutis omaenese lollusest lõhki saagida puurkaevu ja panna veetoru sügavusse, kus see jäätus esimese öökülmaga ja takkapihta jäätus kogu veevärk tükkis paisupaagiga. Olen kohanud ehitajaid, kelle olen kolme päeva pärast krundilt minema kupatanud ja lubanud oma kaukaasia lambakoera lahti lasta, kui nad julgevad üle meie küla piiri jala tõsta. Ja kõige rohkem olen kohanud igasuguseid "teenusepakkujaid", kes ütlevad, et oi ei, NII pisikese töö pärast me NII kaugele küll tulema ei hakka. Või siis küsivad kolmekümne kilomeetri läbimise eest tuhat krooni väljakutsetasu.
Õnneks on lõpuks ikka leidunud mõni Mati, Urmas, Andrei või Sergei, kes tuleb kohale ilma väljakutsetasuta, teeb ilma suurema kobinata töö ära, koristab enese järelt ilma igasuguse lisatasuta ja mõlemad pooled on rahul.
Võib-olla on see minu isiklik ebaõnn, aga kõige suuremad käkid on ehituses kokku keeranud ikkagi ehitusfirmad. Üksiküritaja jaoks on tema töö kvaliteet tema ainuke PR ja reklaam. Firma saab iga kell põhja lasta ja uue teha. Ja samasugust käkki edasi toota või ehitada.
Naljakas on veel see, et kui rääkida kellegagi ehituspraagist, siis noogutatakse pead ja öeldakse, et jah, enne ehituse või remondi tellimist peabki korralikku eeltööd tegema ja pidevalt jälgima, et ikka tellitut tehtaks. Miskipärast pole keegi mulle soovitanud, et enne hambaarsti juurde minekut peaks läbi lugema pool tonni stomatoloogiaalast kirjandust ja enne lapse kooli saatmist lõpetama pedagoogikainstituudi. Et kontrollida, kas vastav spetsialist oma tööd ikka õieti teeb.
Kui arst jätaks teile süstla veeni, lasteaednik lapsed poolest päevast järelvalveta või aineõpetaja mängiks õpilastega tunnis hoopis pokkerit, oleks meediakisa taevani. Kui ehitaja jätab seina soojustuse panemata, santehnik torud soojustamata, klienditeenindaja käitub nagu tõbras, lumekoristusfirma ei korista lund, siis kehitame õlgu, et nojah, nii ongi. Osadel elukutsetel nagu eeldataks ametiau ja -väärikust, osadel pole seda vaja?
See on järjekordne mõistatus, millele ma vastust leida ei oska. Ja mu isiklik soov oleks, et see majanduslangus kestaks seni, kuni kõigile teleka ees tagumiku sügajatele, kelle põhiline argument mittemillegitegemiseks on, et vot selle palga eest ma küll midagi tegema ei hakkagi, ka kohale jõuaks, et iga töö on tegemist väärt. Ja selle hinna eest, mille paneb paika nõudluse ja pakkumise vahekord.
Ja kui ei jõua kohale, siis pole midagi parata. Siis lõpeb lugu nii, nagu Kaamose väga heas kirjatükis.
Ahjah, üks tore näide ka. Sama firma, kes meil suvel kõnniteekivi paigaldas (ja hästi paigaldas), käis meile nüüd lamekatuse lumekoristust pakkumas. Kui guugeldada, siis ei leia Tallinnast ühtki firmat, kes oleks lamekatuste koristustele spetsialiseerunud. Seda lihtsalt polnud vaja. Paindlikud poisid, ja ilmselt saavadki selle töö, seda katust ikka on natuke, kakskümmend kuus tuhat ruutmeetrit.

Ma jään nüüd natukeseks ajaks vait, kolm postitust kolme päevaga on liig mis liig. Lumevangistuse tagajärg ilmselt.