Selle teema korjasin ma üles eelviimasest Directorist (ainuke juhtimisalane ajakiri, mille tõepoolest kaanest kaaneni läbi lugeda viitsin). Tõepoolest, igaüks meist tunneb sõna "kahjurõõm", see on eesti keeleruumile nii omane sõna. Samas, kaasrõõm...kes meist sellest enne kuulnud on? Isegi kaastunne on eesti keeles pigem negatiivse alatooniga kui tunne, mida me tunneme siis kui kellelgi lähedasel kehvasti läheb.
Aga mida me tunneme siis, kui kellelgi, kellest me hoolime, läheb hästi? Kui me oleme õnnelikud selle üle, et tal hästi läheb ja rõõmustame koos temaga?
Tegelikult see tunne ju ei ole võõras meist kellelegi. Ainult et sõna meil selle jaoks ei ole.
Muuseas pole see ainult eesti keelele omane, sama artikkel annab teada ka, et sõna "mudita", mis on omane budismile ja iidses pali keeles tähendab teiste inimeste hea õnne üle rõõmustamist, ei ole juurdunud ka inglise keeleruumis.
Hmmm...vist sama lootusetu, kui katse sõna "rehepaplus" inglise keelde tõlkida...
kolmapäev, 16. juuni 2010
teisipäev, 15. juuni 2010
Suurte tüdrukute mängukannid
Meeste silmad pidi särama panema iga vidin, mis piiksub, vilgub ja vajab toimimiseks vähemalt kuut patareid. See oli vana nali, tänapäevastel vidinatel piisab ühest akust. Selle koha pealt olen ma ka natuke mees, et mulle jubedalt meeldivad igasugused tehnilised jupstükid, mis elu kergemaks ja ilusamaks teevad. Kolleegid norivad, et kui tahad teada, mis tehnikamaailmas uut, vaata, mis Thelal kaasas on. Mu enda meelest pole asi üldse nii, telefoni vahetan siis, kui ta rikki läheb, autot siis, kui liising lõpeb. Trendiinimeste I-vidinad jätavad mind külmaks nagu koera nina, I-podi pole mul kunagi olnud (teised mp3 mängijad on sama head, aga odavamad), IPhone on minu jaoks mõttetu kobakas, mis on minu käe jaoks liiga suur (testisin naabrimehe oma) ja milleks seda IPadi vaja on, ma ka aru ei saa. Ma ei suhtle seltskonnaga, kelle jaoks esemete märgiline tähtsus oluline oleks ja osa sellest korporatiivsest tarkvarast, mida mul igapäevaselt vaja, Apple peal lihtsalt ei tööta. .
Küll ei kujuta ma enam elu ette ilma taimeriga kohvimasinata, mis argipäeviti tilgutab kohvi valmis just selleks ajaks, millal ma oma unise olemise magamistoast kööki vinnan, liikumisandurite ja/või taimeritega valgustussüsteemita ja kaelaehtekujulised mälupulgad kuulusid mu standardvarustusse ka ammu enne seda kui nad siinkandis müügile jõudsid. Muuseas, töötavad mitmendat aastat.
Mõnikord olen ma muidugi selle hüpermoodsa tehnika ihalusega ka puusse põrutanud, parim näide oli Roomba robottolmuimeja, mida oli Hädasti Vaja (mõtle, ise lähed tööle ja vahepeal tolmuimeja koristab...tegelikkuses tõmbas see riistapuu endale esimesel päeval koerakarvad igale poole vahele ja enam edasi ei liikunud), videokaamera, mida ka mitu aastat ihalesin (ja mis tegelikult käis kaasas ainult Iirimaal) ja kindlasti üht-teist veel, mis praegu meelde ei tule.
Viimase aja lemmikmänguasjaks on olnud tõeliselt miniatuurne sülearvuti Sony Vaio VGN-P21Z, kaheksatollise ekraaniga ja koos akuga vaid 638 grammi kaaluv riistapuu.
Tõsiseks töötegemiseks muidugi kaheksatolline ekraan ei kõlba, aga alati saab taha panna suure kuvari ja täismõõtmetes klaviatuuri. Kaasastassimiseks aga on ideaalne, netissurfamiseks ja muudeks igapäevategevusteks ka. Käekotis seda suure shokolaaditahvli suurust arvutit peaaaegu ei märkagi ja reisides pole üldjuhul suuremat vajagi.
Vaio miinusteks on eelkõige igasuguse tehnilise toe puudumine Eestis (Sony Eestit oma sihtturuna eriti ei tunnista) ja kui selle arvutiga midagi juhtuma peaks, tuleb ta kas Soome remonti saata või minema visata...
Ühes asjas aga jõudis boss minust ette, veebruarikuisel nõupidamisel mulle oma äsjaostetud Kindle-t demonstreerides küsis ta lausa üllatunult, et kas mul polegi...ei olnud ja sel hetkel mõtlesin, et ega mul teda vaja ka ei ole. Ma ei viitsi inglise keeles ilukirjandust lugeda ja seetõttu tundus asi suht mõttetuna. Viimane Türgi-reis aga, kui ma kümne päeva jooksul üheksa lennukiga lendasin, pani meelt muutma. Raamatud on teatavasti hullult rasked ja lennukompaniid loevad lisakilosid viimasel ajal ülima tähelepanulikkusega, näiteks Air Baltic maksustab iga lisakilo mõnuga 15 euro ehk ligi 235 krooni suuruse lisamaksuga, natuke kallis lõbu raamatute kaasasvedamise eest. Vaiost annab e-raamatuid lugeda küll, kahjuks ei pea miniatuurse sülearvuti aku vastu üle 2,5 tunni ja tervet päeva sellega juba ilma saba vahepeal seina torkamata ei sisusta.
Lappasin terve nädalajagu õhtuid mööda netti, püüdes erinevate e-raamatulugejate häid ja halvemaid võimalusi võrrelda, kokkuvõttes jäin ikkagi Kindle peale pidama.
Tavaliselt olen Amazoni tellimusi teinud Inglismaalt, sest siis ei lisandu mingeid makse, Euroopa Liidu sisene ost. Aga Kindle tuli tellida USA-st, sest inglise Amazon seda paraku ei pakkunud. Tarne oli hüperkiire - 7.juuni pealelõunal tehtud tellimus oli Eesti tollis reede, 11.juuni hommikul (turba toimetamine Viljandi lähedalt Harjumaale kestis oluliselt kauem). Samal päeval ma järele minna ei saanud, ei riskinud, operatsioon ja puha...tagantjäreletarkusena oleks võinud minna küll, see haav ei hakanudki valutama, aga kes seda ette teadis.
Niisiis jõudis Kindle minu kätte esmaspäeval, 14.juunil. Ise tuli Sõjamäel asuvasse UPS terminali järele minna - mismoodi sellisesse kohta pääsevad inimesed, kes liiguvad autota, on hoopis eraldi teema. Väike ülevaade kuludest ka: seade ise maksis 259 dollarit, tellisin juurde kohe ka EU vooluadapteri, sest Kindle endaga on kaasas ainult USB juhe laadimiseks arvuti kaudu. Vidin maksis 20 dollarit, transport 27 dollarit. Kogusummast 305,96 tegi Amazon mulle arusaamatuks jäänud põhjusel 15 dollarit allahindlust, seega jäi tasutud summaks 290,96 dollarit. Eesti riik kasseeris lisaks 786 krooni käibemaksu. Kokkuvõttes võitsin ise asju ajades võrreldes USA kaupa Eestisse toimetava Netikulleri hinnaga kõvasti üle tuhande krooni.
Laadisin olemasolevad mõniteist e-raamatut Kindlesse ja olen rahul nii kasutusmugavuse kui kujutisega. Loodetavasti jääb nüüd mõni puu meelelahtuskirjanduse arvelt püsti ja kodused raamaturiiulid ei ummistu enam nii kosmilise kiirusega. Ja ehk jõuavad millalgi ka teised eesti kirjastused peale Erseni tõdemusele, et PDF-faili turustamine ei ole sugugi keerulisem kui paberraamatu turustamine ja et eelmisel aastal müüs Amazon juba rohkem e-raamatuid kui paberraamatuid.
Küll ei kujuta ma enam elu ette ilma taimeriga kohvimasinata, mis argipäeviti tilgutab kohvi valmis just selleks ajaks, millal ma oma unise olemise magamistoast kööki vinnan, liikumisandurite ja/või taimeritega valgustussüsteemita ja kaelaehtekujulised mälupulgad kuulusid mu standardvarustusse ka ammu enne seda kui nad siinkandis müügile jõudsid. Muuseas, töötavad mitmendat aastat.
Mõnikord olen ma muidugi selle hüpermoodsa tehnika ihalusega ka puusse põrutanud, parim näide oli Roomba robottolmuimeja, mida oli Hädasti Vaja (mõtle, ise lähed tööle ja vahepeal tolmuimeja koristab...tegelikkuses tõmbas see riistapuu endale esimesel päeval koerakarvad igale poole vahele ja enam edasi ei liikunud), videokaamera, mida ka mitu aastat ihalesin (ja mis tegelikult käis kaasas ainult Iirimaal) ja kindlasti üht-teist veel, mis praegu meelde ei tule.
Viimase aja lemmikmänguasjaks on olnud tõeliselt miniatuurne sülearvuti Sony Vaio VGN-P21Z, kaheksatollise ekraaniga ja koos akuga vaid 638 grammi kaaluv riistapuu.
Tõsiseks töötegemiseks muidugi kaheksatolline ekraan ei kõlba, aga alati saab taha panna suure kuvari ja täismõõtmetes klaviatuuri. Kaasastassimiseks aga on ideaalne, netissurfamiseks ja muudeks igapäevategevusteks ka. Käekotis seda suure shokolaaditahvli suurust arvutit peaaaegu ei märkagi ja reisides pole üldjuhul suuremat vajagi.
Vaio miinusteks on eelkõige igasuguse tehnilise toe puudumine Eestis (Sony Eestit oma sihtturuna eriti ei tunnista) ja kui selle arvutiga midagi juhtuma peaks, tuleb ta kas Soome remonti saata või minema visata...
Ühes asjas aga jõudis boss minust ette, veebruarikuisel nõupidamisel mulle oma äsjaostetud Kindle-t demonstreerides küsis ta lausa üllatunult, et kas mul polegi...ei olnud ja sel hetkel mõtlesin, et ega mul teda vaja ka ei ole. Ma ei viitsi inglise keeles ilukirjandust lugeda ja seetõttu tundus asi suht mõttetuna. Viimane Türgi-reis aga, kui ma kümne päeva jooksul üheksa lennukiga lendasin, pani meelt muutma. Raamatud on teatavasti hullult rasked ja lennukompaniid loevad lisakilosid viimasel ajal ülima tähelepanulikkusega, näiteks Air Baltic maksustab iga lisakilo mõnuga 15 euro ehk ligi 235 krooni suuruse lisamaksuga, natuke kallis lõbu raamatute kaasasvedamise eest. Vaiost annab e-raamatuid lugeda küll, kahjuks ei pea miniatuurse sülearvuti aku vastu üle 2,5 tunni ja tervet päeva sellega juba ilma saba vahepeal seina torkamata ei sisusta.
Lappasin terve nädalajagu õhtuid mööda netti, püüdes erinevate e-raamatulugejate häid ja halvemaid võimalusi võrrelda, kokkuvõttes jäin ikkagi Kindle peale pidama.
Tavaliselt olen Amazoni tellimusi teinud Inglismaalt, sest siis ei lisandu mingeid makse, Euroopa Liidu sisene ost. Aga Kindle tuli tellida USA-st, sest inglise Amazon seda paraku ei pakkunud. Tarne oli hüperkiire - 7.juuni pealelõunal tehtud tellimus oli Eesti tollis reede, 11.juuni hommikul (turba toimetamine Viljandi lähedalt Harjumaale kestis oluliselt kauem). Samal päeval ma järele minna ei saanud, ei riskinud, operatsioon ja puha...tagantjäreletarkusena oleks võinud minna küll, see haav ei hakanudki valutama, aga kes seda ette teadis.
Niisiis jõudis Kindle minu kätte esmaspäeval, 14.juunil. Ise tuli Sõjamäel asuvasse UPS terminali järele minna - mismoodi sellisesse kohta pääsevad inimesed, kes liiguvad autota, on hoopis eraldi teema. Väike ülevaade kuludest ka: seade ise maksis 259 dollarit, tellisin juurde kohe ka EU vooluadapteri, sest Kindle endaga on kaasas ainult USB juhe laadimiseks arvuti kaudu. Vidin maksis 20 dollarit, transport 27 dollarit. Kogusummast 305,96 tegi Amazon mulle arusaamatuks jäänud põhjusel 15 dollarit allahindlust, seega jäi tasutud summaks 290,96 dollarit. Eesti riik kasseeris lisaks 786 krooni käibemaksu. Kokkuvõttes võitsin ise asju ajades võrreldes USA kaupa Eestisse toimetava Netikulleri hinnaga kõvasti üle tuhande krooni.
Laadisin olemasolevad mõniteist e-raamatut Kindlesse ja olen rahul nii kasutusmugavuse kui kujutisega. Loodetavasti jääb nüüd mõni puu meelelahtuskirjanduse arvelt püsti ja kodused raamaturiiulid ei ummistu enam nii kosmilise kiirusega. Ja ehk jõuavad millalgi ka teised eesti kirjastused peale Erseni tõdemusele, et PDF-faili turustamine ei ole sugugi keerulisem kui paberraamatu turustamine ja et eelmisel aastal müüs Amazon juba rohkem e-raamatuid kui paberraamatuid.
laupäev, 12. juuni 2010
Pilet Titanicule
Olen viimastel nädalatel nii palju igasugust eurole üleminekut puudutavat materjali lugenud ja seminaridel-konverentsidel istunud, et info hakkab peas segi minema ja kõrvadest välja pressima. Mõttes vabandan erinevate kirjutajate ja ettekandjate vahel, kui kogemata neid tsiteerin.
Ütlen kohe, et minu meelest on makromajanduslikus mõttes eurole üleminek pigem emotsionaalne, kui majanduslik küsimus. Kui eurotsoon ongi Titanic, nagu mõned analüütikud väidavad, siis oleme me selle pardal juba sellest ajast, kui Eesti vabariik sidus krooni kursi jäigalt saksa margaga ja hiljem euroga. Sellel, millise kujundusega rahatähed meie rahakotis on, pole suuremat tähtsust, sest kui euro nõrgeneb, nõrgeneb automaatselt koos sellega kroon ja vastupidi. Nii et selles suhtes ei muutu 1.jaanuarist 2011 mitte kui midagi.
Reisimine muutub lihtsamaks ja poole protsendi võrra odavamaks, samuti internetist euroriikidest ostetud kaubad. See pool protsenti on konverteerimistasu, mis praegu pankade kaukasse läheb. Samamoodi odavneb poole protsendi võrra importkauba sisseost, mis muidugi ei tähenda, et sellel müügihinnale mingit mõju oleks, hinna paneb paika ikkagi turg ehk kui palju klient ühe või teise kauba eest nõus maksma on.
Hirmujutud hirmsast hinnatõusust seoses eurole üleminekuga tunduvad ka olevat emotsioonidel baseeruv fiktsioon, ühegi eurole üle läinud riigi statistika suurt hinnatõusu ei näita, protsendid kõiguvad 0,5 ja 3 vahel. Lisaks tekib alati küsimus, kus on garantii, et ilma üleminekuta oleksid hinnad samale tasemele jäänud või langenud. Kui vaadata viimaste aastate hinnatõuse, siis on hindade tõstmisega juba aastaid ka ilma eurotagi suurepäraselt toime tuldud. Võrdlesin huvi pärast 2004.aasta ja 2010.aasta elektriarveid ja sain keskmise kilovatt-tunni hinnatõusuks kuue aasta jooksul 68% ilma igasuguse kõrvalise abita.
Jaekaubandusele saab see kahenädalane üleminekuaeg jaanuari algul muidugi tõeline põrgu olema, kui vastu tuleb võtta nii kroone kui eurosid, kassat pidada eurodes ja vahetusrahaks anda eurosid, suuremat sorti supp ja puder saab tulema. Lisaks kõigi ettevõtete raamatupidamissüsteemide üheaegne üleminek - ehk nagu pangaanalüütikud ütlevad, kes sellega pole alustanud, on juba hiljaks jäänud, sest aasta lõpus ei saa ettevõttesse enam itimehi ühegi raha eest mitte, neid lihtsalt ei jätku.
Aga mis puudutab eurotsooni tervikuna, siis ühinen täiesti nii viimases Ärilehes toodud Indrek Neivelti kui Swedbank makroanalüütiku Priit Simsoni arvamusega: tõeline kriis on alles tulekul ja niinimetatud masu oli alles esimene märk sellest. Kui palju see meie kärbsemustasuurust kolkavabariiki otseselt puudutab, on iseküsimus, puutumata me muidugi ei jää. Tarbimine peab vähenema. Lääne-Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik ja peab langema - aga kellele see meeldiks? See, mis toimub praegu Kreekas, võib kohevarsti hakata toimuma ka tunduvalt suurema elanikkonnaga Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Eurotsooni hüperinflatsioon võib saabuda kolme kuni viie aasta pärast, aga ka varem. Nii et kellel sääste on, peaks vist ostma dollareid või jeene. Või kulda :).
Ja see, kas Eesti läheb 1.jaanuarist üle eurole või mitte, ei muuda mitte kõigevähematki. Me juba oleme Titanicu pardal.
Ütlen kohe, et minu meelest on makromajanduslikus mõttes eurole üleminek pigem emotsionaalne, kui majanduslik küsimus. Kui eurotsoon ongi Titanic, nagu mõned analüütikud väidavad, siis oleme me selle pardal juba sellest ajast, kui Eesti vabariik sidus krooni kursi jäigalt saksa margaga ja hiljem euroga. Sellel, millise kujundusega rahatähed meie rahakotis on, pole suuremat tähtsust, sest kui euro nõrgeneb, nõrgeneb automaatselt koos sellega kroon ja vastupidi. Nii et selles suhtes ei muutu 1.jaanuarist 2011 mitte kui midagi.
Reisimine muutub lihtsamaks ja poole protsendi võrra odavamaks, samuti internetist euroriikidest ostetud kaubad. See pool protsenti on konverteerimistasu, mis praegu pankade kaukasse läheb. Samamoodi odavneb poole protsendi võrra importkauba sisseost, mis muidugi ei tähenda, et sellel müügihinnale mingit mõju oleks, hinna paneb paika ikkagi turg ehk kui palju klient ühe või teise kauba eest nõus maksma on.
Hirmujutud hirmsast hinnatõusust seoses eurole üleminekuga tunduvad ka olevat emotsioonidel baseeruv fiktsioon, ühegi eurole üle läinud riigi statistika suurt hinnatõusu ei näita, protsendid kõiguvad 0,5 ja 3 vahel. Lisaks tekib alati küsimus, kus on garantii, et ilma üleminekuta oleksid hinnad samale tasemele jäänud või langenud. Kui vaadata viimaste aastate hinnatõuse, siis on hindade tõstmisega juba aastaid ka ilma eurotagi suurepäraselt toime tuldud. Võrdlesin huvi pärast 2004.aasta ja 2010.aasta elektriarveid ja sain keskmise kilovatt-tunni hinnatõusuks kuue aasta jooksul 68% ilma igasuguse kõrvalise abita.
Jaekaubandusele saab see kahenädalane üleminekuaeg jaanuari algul muidugi tõeline põrgu olema, kui vastu tuleb võtta nii kroone kui eurosid, kassat pidada eurodes ja vahetusrahaks anda eurosid, suuremat sorti supp ja puder saab tulema. Lisaks kõigi ettevõtete raamatupidamissüsteemide üheaegne üleminek - ehk nagu pangaanalüütikud ütlevad, kes sellega pole alustanud, on juba hiljaks jäänud, sest aasta lõpus ei saa ettevõttesse enam itimehi ühegi raha eest mitte, neid lihtsalt ei jätku.
Aga mis puudutab eurotsooni tervikuna, siis ühinen täiesti nii viimases Ärilehes toodud Indrek Neivelti kui Swedbank makroanalüütiku Priit Simsoni arvamusega: tõeline kriis on alles tulekul ja niinimetatud masu oli alles esimene märk sellest. Kui palju see meie kärbsemustasuurust kolkavabariiki otseselt puudutab, on iseküsimus, puutumata me muidugi ei jää. Tarbimine peab vähenema. Lääne-Euroopa elatustase ei ole jätkusuutlik ja peab langema - aga kellele see meeldiks? See, mis toimub praegu Kreekas, võib kohevarsti hakata toimuma ka tunduvalt suurema elanikkonnaga Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Eurotsooni hüperinflatsioon võib saabuda kolme kuni viie aasta pärast, aga ka varem. Nii et kellel sääste on, peaks vist ostma dollareid või jeene. Või kulda :).
Ja see, kas Eesti läheb 1.jaanuarist üle eurole või mitte, ei muuda mitte kõigevähematki. Me juba oleme Titanicu pardal.
reede, 11. juuni 2010
Inimene harjub ikka kõigega,
mõtlesin ma täna hommikul pisut peale kella ühtteist Hiiu onkoloogias operatsioonilauale heites. Noh, väike võdin muidugi oli, aga paanikat küll mitte. Kindlasti aitas ka õhtul sisse võetud rahustitabletipoolik, andis vähemalt rahuliku une. Hommikusööki tuli suhteliselt jõuga sisse toppida, aga kuna pelgasin, et peale põse siseküljelt kasvaja eemaldamist ei saa ma tükk aega midagi söödud, siis ma ikka üritasin.
Kas sattusin ma 2006.aastal mingi eriti äpardunud tiimi kätte, on vahepeal midagi muutunud, või vedas mul seekord inimestega lihtsalt rohkem, aga tookordne ja tänane ambulatoorne opp erinesid üksteisest nagu öö ja päev, eelkõige õhkkonna poolest. Operatsiooni ajal laulda ümisev kirurg tekitas mõnusalt lõõgastunud tunde ja lõpuks jäigi mulje, et kogu üritus kestiski ainult hetke. Tegelikult vist pool tunnikest. Peale oppi ise autorooli ja kodu poole.
Nüüd on üle kuue tunni möödas ja terve selle aja olen ma oodanud, et millal opihaav valutama hakkab...siiani pole õnneks hakanud ja mingeid piiranguid kah peale ei pandud, ainult midagi tulist ei tohi süüa ega juua. Kõige ebamugavam tunne on suus torkivad niidiotsad, aga isegi nendega hakkan juba harjuma.
Arsti arvamusel oli see asjandus healoomuline ja välja tuli lõigata eelkõige sellepärast, et ta iseloomu ei muudaks. Lõplik analüüsivastus enne jaanipäeva.
Kas sattusin ma 2006.aastal mingi eriti äpardunud tiimi kätte, on vahepeal midagi muutunud, või vedas mul seekord inimestega lihtsalt rohkem, aga tookordne ja tänane ambulatoorne opp erinesid üksteisest nagu öö ja päev, eelkõige õhkkonna poolest. Operatsiooni ajal laulda ümisev kirurg tekitas mõnusalt lõõgastunud tunde ja lõpuks jäigi mulje, et kogu üritus kestiski ainult hetke. Tegelikult vist pool tunnikest. Peale oppi ise autorooli ja kodu poole.
Nüüd on üle kuue tunni möödas ja terve selle aja olen ma oodanud, et millal opihaav valutama hakkab...siiani pole õnneks hakanud ja mingeid piiranguid kah peale ei pandud, ainult midagi tulist ei tohi süüa ega juua. Kõige ebamugavam tunne on suus torkivad niidiotsad, aga isegi nendega hakkan juba harjuma.
Arsti arvamusel oli see asjandus healoomuline ja välja tuli lõigata eelkõige sellepärast, et ta iseloomu ei muudaks. Lõplik analüüsivastus enne jaanipäeva.
neljapäev, 10. juuni 2010
Sombuse päeva imelikud mõtted...
...et kui see vabadussambajõledik kusagile oksjonile panna, kas mõni ekstsentriline miljonär ostaks endale selle aiakaunistuseks?
...et kas kunagi saaks olema maksusüsteem, millega kogu raha makstakse töötajale kätte ja too ise vastutab selle eest, et kõik tema tulu-, sotsiaal- ja muud maksud ja kindlustused oleksid tasutud ning sellega tekiks töötajal ka ettekujutus sellest, kui palju tema töö hinnast tegelikult maksudeks läheb (mitte tööandja ahnesse kaukasse)?
...millal jõuab eesti kaupmeestele kohale, et talvel tuleb müüa lumelabidaid ja suvel sääsetõrjet, aga mitte vastupidi?
...millal jõuab eesti kaupmeestele kohale, et eesti naiste keskmine rõivasuurus on 42, aga mitte 36?
...ja kas kunagi jõuab nii kohalikele kaupmeestele kui müügimaksu kehtestajatele kohale, et lihtsam, mugavam ja oluliselt odavam on kliendil sooritada oma suuremad ostud piiritagustest netipoodidest, kui käia kilulinna poodides ostlemas, kus viletsale valikule ja üüratule hinnale lisandub veel kopsakas parkimistasu? Halloo, aasta on 2010...
Sihukesed naljakad küsimused tekivad uudiseid lugedes, kui päeva keskel tänu ärajäänud kohtumisele auk tekib :).
...et kas kunagi saaks olema maksusüsteem, millega kogu raha makstakse töötajale kätte ja too ise vastutab selle eest, et kõik tema tulu-, sotsiaal- ja muud maksud ja kindlustused oleksid tasutud ning sellega tekiks töötajal ka ettekujutus sellest, kui palju tema töö hinnast tegelikult maksudeks läheb (mitte tööandja ahnesse kaukasse)?
...millal jõuab eesti kaupmeestele kohale, et talvel tuleb müüa lumelabidaid ja suvel sääsetõrjet, aga mitte vastupidi?
...millal jõuab eesti kaupmeestele kohale, et eesti naiste keskmine rõivasuurus on 42, aga mitte 36?
...ja kas kunagi jõuab nii kohalikele kaupmeestele kui müügimaksu kehtestajatele kohale, et lihtsam, mugavam ja oluliselt odavam on kliendil sooritada oma suuremad ostud piiritagustest netipoodidest, kui käia kilulinna poodides ostlemas, kus viletsale valikule ja üüratule hinnale lisandub veel kopsakas parkimistasu? Halloo, aasta on 2010...
Sihukesed naljakad küsimused tekivad uudiseid lugedes, kui päeva keskel tänu ärajäänud kohtumisele auk tekib :).
teisipäev, 8. juuni 2010
Neil valgetel öödel ei raatsikski magada,
mõtlesin ma eile õhtul läbi lääneakna siniroosakuldset loojanguvalgust imetledes. Kogu aeg on valge.
Aga organism nõuab oma ja üheksa tundi tööd pluss kolm tundi muruniitmist kustutas täielikult.
Üldiselt...üldiselt aga pole kirjutamise lainel, kohe üldse mitte. Mõtteid on, mis ridadeks ilmselt eal ei realiseeru.
Igal asjal on oma aeg.
Aga organism nõuab oma ja üheksa tundi tööd pluss kolm tundi muruniitmist kustutas täielikult.
Üldiselt...üldiselt aga pole kirjutamise lainel, kohe üldse mitte. Mõtteid on, mis ridadeks ilmselt eal ei realiseeru.
Igal asjal on oma aeg.
Tellimine:
Postitused (Atom)