Selle teema korjasin ma üles eelviimasest Directorist (ainuke juhtimisalane ajakiri, mille tõepoolest kaanest kaaneni läbi lugeda viitsin). Tõepoolest, igaüks meist tunneb sõna "kahjurõõm", see on eesti keeleruumile nii omane sõna. Samas, kaasrõõm...kes meist sellest enne kuulnud on? Isegi kaastunne on eesti keeles pigem negatiivse alatooniga kui tunne, mida me tunneme siis kui kellelgi lähedasel kehvasti läheb.
Aga mida me tunneme siis, kui kellelgi, kellest me hoolime, läheb hästi? Kui me oleme õnnelikud selle üle, et tal hästi läheb ja rõõmustame koos temaga?
Tegelikult see tunne ju ei ole võõras meist kellelegi. Ainult et sõna meil selle jaoks ei ole.
Muuseas pole see ainult eesti keelele omane, sama artikkel annab teada ka, et sõna "mudita", mis on omane budismile ja iidses pali keeles tähendab teiste inimeste hea õnne üle rõõmustamist, ei ole juurdunud ka inglise keeleruumis.
Hmmm...vist sama lootusetu, kui katse sõna "rehepaplus" inglise keelde tõlkida...
2 kommentaari:
Mõtlemapanev tõik keele ja meele seosest. Kuidas me ütleme sellisel puhul, et "mul on hea meel su pärast" - pikk ja lohisev. "Rõõmustan koos sinuga"- kuidagi ametlik.
Kaasrõõm on ikka väga võõras väljend, vähemalt minule, olen omastelt saanud mõiste "rõõm" kui midagi isiklikku ( nt. ma olen nii rõõmus, et minul hästi läks), aga kellegi teise edu üle (rõõmustamine) tunti ikka headmeelt, nii öeldigi, sõna "hea meel su üle" oli meie peres rõõmu jagamise siiraim väljend.
Eesti sõnavara on küllaltki rikkalik kõike väljendama, et ilma võõrväljendite sissetoomiseta (kaasrõõm näiteks - "tunnen su üle kaasrõõmu"? "minupoolne kaasrõõm"?) hakkama saada, ainult eestlase hing on vaene (ja vaenulik) kõike välja ütlema.
Aga ma tunnen puudust mõistest "vastutustunne", see on see, mida mulle juba varakult sisendati ja mis pani aluse kogu mu elule ja mille eest ma oma vanemaid südamest tänan - vastutustunne oma mõtete, tegude ja sõnade üle.
Aga imelik, et seda vastutustunde õpet (või kohustust omada igal inimesel) ei ole ei mütoloogiates, usudogmades ega tänapäeva ühiskonnas, aga ilma alateadvusliku vastutustundeta tehaksegi kõike seda (kokkuvõtlikult) halba, sest tehtud tegude eest vastutavad enamuses teised (nt. seadused, kohtunikud, riik, rahvas...) ja lõpuks ikka need kes on nõrgemad.
Postita kommentaar