mõtlesin ma momentaalselt, kui tagasivaatepeeglisse kaks kõrvutisõitvat mootorratast ilmusid. Ei teagi, miks, aga mulle ajavad need kostüümides ja lõuani tõmmatud visiirides tegelased hullemad külmajudinad peale kui õudusfilm. Mingi osa minust isegi mõistab, et niimoodi maanteedel lennata, tuul vastu vihisemas, võib isegi väga lahe olla, ja kunagi kuueteistaastaselt olen ma seda isegi proovinuf. Kui keegi peab lahedaks, et pärast tuleb riietelt, kiivritelt ja hammaste vahelt tuhandeid putukaid eemaldada. Vastukarva käib asjaolu, et kaherattaliste mootorsõidukite kohta ei tundu kaasajal käivat mitte ükski reegel, isegi mitte tavaline viisakus. Liikluseeskirjast kui sellist pole mõtet mainidagi. Antud juhulgi sõideti algul kõrvuti, siis tehti 70 km kiiruspiirangu alas paar “ülilahedat” möödasõitu autodest, kiirusega üle saja kilomeetri tunnis nii paremalt mööda teeperve kui vasakult vastutuleva auto nina alt läbi loogeldes. Tavalisest situatsioonist, kus rahulikult näiteks foori taga oodates sööstab sinu ja naaberauto vahelisest kitsukesest pilust läbi teravalt plärisev rakett, pole mõtet polemiseeridagi.
Võib-olla on häda selles, et nendel aegadel, kui ma aastas autoroolis ikka viiskümmend-kuuskümmend tuhat kilomeetrit läbisin, õnnestus teedel märgata ikka kõikvõimalike kokkuvolditud plekihunnikuid. Aga kõige rohkem kohtasin miskipärast siiski Päästeameti tegelasi mootorratturite jäänuseid laibakotti rookimas.
Nojah. Igaüks valib oma suitsiidivahendi ise.
1 kommentaar:
Nojah. Mina olen ka rattur. Naisterahvas pealekauba. Ja õnneks tunnen neid rattureid, kes on igati viksid ja viisakad ning teavad reegleid paremini kui enamik autojuhte. Kahjuks jäävad silma vaid need, kes nn jobutsevad liikluses. Nagu ka autojuhtide puhul (no ei saa üle ega ümber kolmese seeria vähemasti 10 aasta vanusest BMWst ja selle juhtidest). Viisakad ei paista lihtsalt välja. Suvekuumaga oleme meiegi natuke patustanud selle kahe autorea vahel sõitmisega. Tihti on selle põhjuseks see, et täisvarustuses ummikus istumine viib üsna minestuse ääreni.
Autoroolis olles näen ja märkan motomehi,-naisi ilmselt rohkem ja olen eriti tähelepanelik, sest mõni võib neist olla sama algaja kui mina. Hirmu tekitavad aga need noored mehed, kes millegipärast kaitsevarustust millekski ei pea ja seda eriti kaassõitja puhul. Ja ka selgitusi ilmselt napib, et kuidas ja mida üks 'seljakott' tegema peab. Viimatine näide oli Pärnu õnnetus, kus tütarlaps nüüd vaagnaluu hulgimurdu ravima peab ning õpib ilmselt aasta pärast taas kõndima. Hirmus.
Ja vahemärkusena - enamik õnnetusi toimub väikesel kiirusel ja/või juhtimisvigade tõttu. Lisaks ka see, et autojuhid ei märka (ei tahaks uskuda, et ei taha märgata...). Ka mulle, kes ma peateel vurasin, tuli kõrvaltteelt üks auto lihtsalt lambist ette ja päästis kiire reaktsioon ja teatav ootus, et nii võib juhtuda. Tekitab tunde, et tonn rauda ümber annab eesõiguse? Aga jah, paljud kutsuvad minusuguseid doonoriteks.... Misiganes põhjusel see õnnetus tegelikult juhtuma peaks. Ohutuid kilomeetreid!
Postita kommentaar