Maal, õhus ja vahepeal

Nädal algas ärkamisega kell 3.45. Sellele oli eelnenud veel pühapäevane paanikahäire, kuna oli tunne, et me ei saa siit enam välja ja mitte mingil juhul õigeks ajaks lennukile, mine või linna hotelli. Aga pühapäeval sai koerad penipansioni viidud ja kuigi teed olid libedad, olid vähemalt sahad oma tööd korralikult teinud. Kui me enne viit hommikul startisime, ei sadanud ka midagi juurde. Tuiskama hakkas alles siis, kui Tallinna lennujaamas juba lennukis istusime ja jäätõrjet ootasime. Pooletunnine väljalennu hilinemine polnud midagi võrreldes selle kaosega, mis Euroopa lennujaamades hiljem toimuma hakkas.
Kohale me igatahes jõudsime. Leedukatel lund eriti ei olnud, külma ja tuult see-eest rohkem kui meil, kraadiklaas, nii palju kui seda näha sai, näitas pidevalt 13-15 külmakraadi. Õnneks oli sooje riideid piisavalt kaasa varutud, kusagil kümne külmakraadi juures jäätub minus igasugune huvi peegelpildi vastu ära ja alles jääb ainult soov sooja saada. Ning mis siin ikka eputada, kunagised ohtlikud kurvid on juba ammu ringteeks muutunud ja hea välja nägemine muutub üha keerulisemaks. Leppigem sellega.
Aasta ostuämbriks võib sellegipoolest nimetada Ivo Nikkolo karupükste ostmist peaaegu tuhande krooni eest...poes ma nende soojusele ja pehmusele vastu ei pidanud ja tegin hinnasildi suhtes südame kõvaks...juba esimesel kandmisel selgus, et püksid ajavad kihelema ja lisaks sellele ka kohutavalt karva, nii auto- kui lennukiiste nägid peale istumist välja nagu oleks seal kevadiselt lahtise karvaga kassi või koera  veetud ja nõupidamisel nihkusid kolleegid minust aupaklikku kaugusse väitega, et ma ajavat karva. Nii pakkisingi roppu hinda maksnud püksid õhtul hoolikalt kohvrisse, et nad teisi asju ära ei määriks ja nüüd mõtlen, kas visata need Humana kogumiskasti (et mõni teine veel õppetunni saaks) või otse prügikasti, ning 999-kroonine hind koolirahaks lugeda. Ei ole ikka vaja kallist rämpsu osta. 
Teisipäeval skaipis naabrinaine, et terves külas oli elekter ära esmaspäeva õhtust teisipäeva ennelõunani. Närvikõdi, kas torustik külmus ära või mitte, jätkus kuni kojujõudmiseni. Õnneks oli kõik korras.
Kolmapäeval kadus mobiililevi. Aga see on juba vana uudis. Internet motellis toimis ja saime teada, et probleem on üleüldine.
Neljapäevahommikune äratus taas varane, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, et kohe teada saada, et lend on üle kahe tunni edasi lükatud. Lohutuseks anti kolme peale kuuekümnelitine hommikusöögivautsher, mille kohe ka ära kasutasime, sest hotellis me hommikust süüa ei jõudnud (kohvi siiski saime). Ajal, kui hommikusööki lõpetasime, oli lendu veel kaks tundi edasi lükatud. Lume tõttu olid suletud Gatwick, Pariis, Genf ja veel mitmed lennujaamad ja see tekitas lennuplaanides ilmselt üleeuroopalise segaduse. Kolasime poodides (mis on kõigis maailma lennujaamades ühte nägu ja Vilniuses eriti igavad), jõime kohvi, lobisesime, ajasime tööasju, surfasime internetis. Tõeline kergendus oli näha, et meile järele lendama pidanud lennuk oli kell 10:51 lõpuks Tallinnast tulema hakanud. Algses plaanis ette nähtud hommikuse 8:50 lennu asemel tõusime õhku kella ühe paiku päeval.
Tallinnas ei julgenud parkimise eest kohe makstagi, teadmata, kui kaua auto lume alt välja kraapimine aega võib võtta. Asi aga polnudki eriti hull, viimaste päevade lumi oli eelnevaga võrreldes ikka õhuke, teisi nägime labidaga vehkimas küll.
Otsustasime Keilas süüa, teades, et koduses külmkapis valitseb äraolekujärgne tühjus. Gnoomis on mõnus kodune toit ja mõistlikud hinnad. Muidu oleks kõik hästi olnud, kui üks tüütu tegelane leidnud sobivat hetke külge lööma hakata, lauda jäätist ja veini saates. Põgenesime kohvikust, jäätise ja veini muidugi puutumata jättes...ebaviisakas või mitte, aga jäätist ma talvel kindlasti ei söö ja veini kell kolm päeval autoroolis olles ka ei joo, isegi suitsetamispeatuse tegime alles kaheksa kilomeetri pärast juba koerahotelli poole ära keerates.
Siis kaks õnnelikku ähkivat peni auto tagaruumi ja ots kodu poole. Õuel tervitamas ja kiisutamas õnnelik kass. Köögis 15,6 ja tagatoas 13,6 kraadi sooja, ahjud kütte.
Reede õhtul meelitas eks mu Rock Cafesse rallihooaja lõpetamisele. Sai teine kauaigatsetud I koha kätte, kahjuks naiste klassis. Muhahaa. Norisime ta kallal tükk aega. Aga kaardilugeja on ka rallisõitmisel hädavajalik inimene. Püüdsin meelde tuletada, millal ise viimati kaarti lugesin. Vist oli 2007 Unicute talvesõit. Selle aasta talvesõiduks ka ettepanek olemas, aga ma ise pole kindel, et mu närvisüsteem sportklassile vastu peab.
Koht ise oli Väga Kole ja tagasi sinna ei läheks. Ilmselt pole ka enam sellest vanuses. Ja nii koledat kempsu nägin ma viimati Odessas.
Täna on olnud esimene päev, kui ma olen sellest talvest tõsist mõnu tundnud. Ilus lumine päev, kuus kraadi külma, isegi päike pilvede vahelt aeg-ajalt piilumas. Lükkasin lund, mitte selle pärast, et väga vaja oleks olnud, vaid lihtsalt enese liigutamise pärast. Lumi sahises nagu suhkur. Tassisin nädalajao puid tuppa. Üritasin traktorile lumekette panna, aga tegin oma blondiiniajuga midagi ilmselt valesti, sest need tulid mõnekümne meetri pärast uuesti alt ära. Naabrimeest ei viitsinud moosima minna, homme ka päev ja selle töö võib julgelt saunajärgseks päevaks jätta, higiseks ei aja. Nüüd on ootamas saun ja jalge ees norisevad koerad.
Ja tõsiselt hea meel on selle üle, et üks pereliige on ilmselt otsustanud iseseisvat elu alustada. Miks ta sellest saladuse teeb ja nurkateinud kassi olemisega ringi käib, ma paraku aru ei saa. Ei peagi saama. Ei ole enam minu mure. Hea ja kerge on olla. Kõik asjad leiavad lõpuks lahenduse.