Istun arvuti juures, poolik kohvitass käes ja nurru mörisev kass süles. Kirjutaks midagi, aga juba pikka aega pole tunnet. Autoga maanteel sõites tuleb tihtilugu pähe, et tahaks sellest või teisest või kolmandast midagi kirja panna, paraku kaovad need mõtted kas tööle või koju jõudes kusagile pisikeste argisekelduste koorma alla ja päevad mööduvad nii kiiresti, et minu meelest on lausa pidevalt haigutus suul, väljas pime ja aeg magama minna.
Ilmselt on ka prioriteedid muutunud, kui algul oli siinseid postitusi oluliselt rohkem, siis nüüdseks on aiablogi oluliselt mahukamaks muutunud. Katsun need teemad siiski lahus hoida, jättes aia- ja kodublogi rohkem koduse kroonika rolli, kust ma isegi aeg-ajalt vanu postitusi lappan, püüdes meelde tuletada, millal ja kuidas midagi tehtud sai.
Väljas sajab vihma ja ilm on hall. Eile õhtul enne sauna pestud kaks masinatäit pesu tilgub kevadisest vihmast. Las tilgub, tal aega kuivaks saada küll, nii kaua kui soovib.
Olemine aga on hea, ja juba pikemat aega. Asjad muutuvad, nii positiivses kui negatiivses suunas, aga õnneks on siiani positiivne suhtumine peale jäänud.
Tuleb ilus päev. Peab tulema.
2 kommentaari:
tuleb tunnistada, et ma juba väga ootasin.
Mul endal blogimise osas üsna samamoodi. Tekib küll mõte või emotsioon, mida tahaks kirja panna, aga see jääb tegemata. Ma ei usu, et põhjuseks on väsimus või ajapuudus. Tundub, et ah keda see huvitab, mis ma siia kirjutan. "Vanasti" tekkis nagu mingi sünergia, kommenteeriti, arutati, üks võttis teise mõtte ja arendas seda oma blogis edasi. Ja ka teised kirjutasid tihedamini.
Mind on imestama pannud, et sinu aiablogi seltskond ei räägi kaasa selles blogis. Tundub, nagu oleks mingi sein vahel su kahel erineval eluvaldkonnal. Tore, et vähemalt su aiablogis elu käib!
Postita kommentaar