Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata. Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.
Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.
Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.
Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.
25 kommentaari:
Väga hea, et seda koerahullustust kuidagi piiratakse ja õpetatakse peremeestele ja -naistele, et nende murdjad on küll neile nunnud, aga teistele inimestele kätkevad ohtu.
Ma laiendaks seadust ka neile koertele, kes ööd ja päevad vahtpidamata hauguvad. Las selliste omanikud plekivad nii et ägavad. Siis teavad, mis teiste inimeste närvid ja kõrvad teevad.
Pildistada võib kõike. Foto pole väärteomenetluses aga tõend. Seega peab ametnik ESMALT koera paikvaatluse käigus identifitseerima ning alles seejärel muutub foto tõendiks.
Ärge laske end kottida! Samas -koerad hoidke rihmas.
Samas kui see ametnik teostab oma vaatlust ja identifitseerib koera, aga seda näiteks raadiopiirdega ala sees? Trahv väänatakse kaela ikka ja kedagi ei huvita, et mul on raadiopiire ning seetõttu pole pisimatki kavatsust koeri ketis-rihmas hoida.
Meie kodu vallas sama kord, et pildistatakse hulkuvaid ja ilma rihmata koeri (ning palutakse ka kaaskodanike abi selle tegevuse läbiviimisel, et siis vald tuvastab koera omaniku ja võtab tarvitusele meetmed).
Eesti koeravaenulik suhtumine tekitab pahameelt. Ent selles on süüdi ikka vastutustundetud peremehed, kes ei ole võtnud vaevaks kutsikaeas piisavalt tõhusat tööd teha.
See nädal avastasin kohvikus Komeet sildi, et teretulnud on ka koerad ;) - esimene pääsuke on kohal - mis näitab elutervet suhtumist. Loodan, et mitte ainult kotikoerad, vaid ka suuremad sõbralikud ja hästi kasvatatud penid.
Tegelikult mõlgub mul mõttes panna oma maale ja teele silt, et ettevaatust koer, sisenemine omal vastutusel. Oma peremehe territooriumil võib ju peremehe koer omi asju vabalt ajada.
PS: mulle ka ei meeldi kisavad lapsed ja veelvähem teeääres keha kergendavad meesolendid - neid ei karista keegi, kuigi avalikus kohas on liputamine keelatud.
Mm, avalikult kusevale mehele trahvi tehakse küll, kui ta politsei silma alla jääb. Päris korralikult tehakse, muide. Ja sellega on muide ka ehteestlaslikult üle pingutatud. Mõned aastad tagasi oli juhtum, mäletate, kus mingi noormees metsas põõsa taga ennast kergendas ja selle eest sai trahvi. Mul on see meeles, sest ma seda lugedes mõtlesin, et issand jumal, mupo võiks ju mõne lasteekskursiooni bussi taga sõita: me tegime alati, ALATI vähemalt 2 metsapeatust. Tüdrukud paremale ja poisid vasakule, eksole. Ja siis urvitas seal metsa vahel 20 tüdrukupeed ja poisid olid põõsaste taga kusemisrivis.
Mõtelge, millise mahlase trahvi oleks saanud väänata!
Aga: oma kodu, oma luba. Kui mul on maja ümbrus aiaga piiratud, siis ma panen sinna kas või 10 rihmata leonbergerit ja kaukat ringiratast jooksma, kui tahan.
Ilma rihmata koerte jalutamise ülistamisest ma aga ei saa aru. Jah, koer võib olla 1000 tundi koolitust saanud, aga iial ei tea, millal tal võib "plõks" käia. Või millal keegi jobu arvab heaks ilutulestikku laskma hakata ja koer paanikas minema jookseb. Eelmiste jõulude ajal ju otsis päris mitu inimest oma saluudi tõttu ärajooksnud koerakesi taga.
ma ei sa aikka aru kuidas suudab MUPO koera mingi foto abil tuvastada? Ilma kiipi skaneerimata pole see sisuliselt võimalik. Eriti, kui omanik kõike eitab.
Muideks -sama kehtib ka mujal. kui kordinik üritab sind trahvida -ja juures pole manukat, kes tema juttu tunnistajana kinnitaks -on kordniku soovid ja mõtted suur ja hele 0. Kui kordnik ütleb (teist kordnikku ligiduses pole), et te olete seadust rikkunud, võite teie öelda, et ei ole -kordnik eksib. Ja ongi kogu menetlus otsas (kui olete valetaja-tüüp).
IGA VÄIDE tuleb kinnitada paikvaatluse või tunnistaja ütlustega. Juhul, kui te eitate juhtunut tuleb muponaudil TÕENDADA (=tõestada), et te rikkusite seadust. Kusjuures foto pole tõend.
Kividega ma Sind loopima ei hakka, aga sellega ma ka päri pole, et koerad jooksevad lahtiselt ringi seal, kus neile aga pähe tuleb.
Mul pole midagi koerte vastu kui nad on oma õues. Kas seal ümber on tara või raadiopiire, on peremehe valik, kindlasti ei meeldiks mulle kui koolitatud koer peaks oma kodus olema ketis.
Me ju võime rääkida kultuurist või kultuursusest või millest iganes, senikaua kuni meie koeraomanikud ei teadvusta, et nende koer pole minu pereliige ja et koera käitumise eest vastutab omanik, tuleb neid ka vastavalt karistada, sest kultuursust ja teistest inimestest hoolimist lihtsalt niisama ei õpeta. Niikaua tuleb maksta kuni tarkus pähe tuleb. Mina ei roni oma elu ja hobidega teiste inimeste õuele ja ootan seda ka koeraomanikelt.
Ja seda ma ka ei taha väga hästi uskuda, et trahv tehakse siis kui koer on oma õues. Ma eeldan, et pildistatakse ikkagi neid, kes mingit moodi hulkuma pääsenud.
Võimalik, et ma väljendasin end kohati ebaselgelt. Hulkuvaid koeri võõral krundil ei poolda minagi. Mind lihtsalt on pannud mõtlema meie ja vana Euroopa koerakultuuri erinevused. Seal maailmas ei eelda miskipärast keegi, et rihmata koer on potentsiaalne pahandusetekitaja. Nagu on tavaline suhtumine meil. Selle suhtumise omakorda on põhjustanud vastutustundetud ja oma koeri mittekasvatavad koeraomanikud.
Tsiteerides SaintExupery-d - kui oled midagi taltsutanud, siis sa vastutad tema eest. Kehtib koerte, laste ja kõigi nende kohta, kes enda eest vastutada ei suuda. Meie õhukese kultuurikihiga maa vist ei saa sellest veel aru.
Jorisen aga sellepärast, et nagu alati, ei vaevu keegi uurima, kas konkreetne koer on ohuallikas või mitte. Seepärast ka võrdlemine vägistamiskavatsusega.
mul tekkis ka üks küsimus. Miks peaks käima koeraga kohvikus?
MIna olen koeraparanoia poolt. Koerad olgu kodus ja väljaspool seda rihmas. Ja kui pole rihmas, siis trahvi. Mulle käivad kohutavalt närvidele koeraomanikud, kes arvavad, et küll on tore lahtise koeraga ringi jalutada avalikus kohas, seal kus on näiteks teiste inimeste jooksurajad. Või ma ei saa raamatukogu uksest sisse minna, sest ma ei julge selle ees istuvast või jõlkuvast koerast mööda minna. Janiiedasi. Ja koerad kohvikus on ikka eriti haige mõte.
Lääne-Euroopas ei arva miskipärast keegi, et koer kohvikus, näitusel vms. oleks haige mõte. Nagu öeldud, olen käinud rohkem kui viiekümnes riigis ja sellist haiget paranoilist suhtumist koertesse nagu Eestis pole ma kunagi kusagil kohanud. Ilmselt jälle mingi provintsimentaliteedi sündroom.
Koerad ei pea kõigile meeldima. Igaühel on õigus jääda oma arvamuse juurde. Meie firmas (ka teistes riikides, mitte ainult Eestis) on täiesti normaalne, et koer võetakse näiteks tööle kaasa. Muus maailmas minnakse peale tööd koduteel ka kohvikust läbi, koos koeraga. Ja poest.
Kõige rohkem inimesi on tapnud ja vigastanud teised inimesed. Ainuüksi teises maailmasõjas mõrvati rohkem inimelusid, kui ükski loomaliik seda eales suutnud oleks. Ometi ei vaata me iga vastutulijat nagu potentsiaalset mõrvarit. Kuigi põhjust selleks oleks oluliselt rohkem kui koerte puhul.
ja ikkagi, kas koeral on tööl, kohvikus ja näitusel hea?
kas koer valiks tööl käimise, kohviku ja näituse?
või siis näiteks riided ja koerakäru?
kas kõike seda meelelahutust vajab rohkem koer või inimene? arvates, et teeb koerale head.
mina arvan, et see on inimene, kes arvab, et koerale võiks meeldida tööl, näitusel ja kohvikus. soojalt riides käia ja vankriga jalutada.
mina ka kardan koeri. väga. jooksmas ei julge ka näiteks nende lahtiste koerte pärast käia. isegi lapsevankriga jalutades on üks mulle nabani ulatunud koer mu säärest sentimeetri kaugusel pööraselt lõrisenud. ei olnud mõnus tunne, no ei olnud. mõtlesin ainult, et kui nüüd võtab, kas siis läheb kolmveerand või terve säär. ja mis lapsest saab.
ja ma ei saa täpselt aru, mis mind häirib ja mis on valesti, kui inimesi ja koeri võrdlema hakatakse. aga midagi on. siis väga nihkes.
Ma ei tea, mis toimub, Thela, aga mu kommentaarid ei lähe läbi! Eile kirjutasin pika jutu, ja kadus lihtsalt ära. Täna samamoodi. Kas siin on mingi tähemärkide piirang?
Tahtsin öelda mitut asja, ja vist pean seda tegema eraldi kommentaarides.
Esiteks, vastuseks viimasele kommentaarile - koeral on savi, kas teatris, tööl või muuseumis, peaasi et peremehega koos ja võimalikult palju.
Teiseks, eramaa on inimese omand. See on omaniku määrata, kes liigub seal lahtiselt, kes rihmas või kes mingil muul kujul. Või mis ulatuses liiguvad ta eramaal ringi tema koerad. Kui on tagatud koerte mitteväljumine neile ette nähtud territooriumilt (olgu see või kogu omanikule kuuluv maatükk), siis igasugune ähvardamine, ringiluusimine ja pildistamine seal on ametnike omavoli ja inimese ahistamine, millega ei pea leppima.
Sanktsioonid tulgu mängu ikka siis, kui omanik on süüdi, mitte igaks juhuks kõigi koeraomanike vastu.
Kolmandaks, muus maailmas tugineb see lahtiste koerte praktika just nimelt karmidele sanktsioonidele eksinud koera/koeraomaniku vastu, mitte igaks juhuks kõigi koeraomanike peedistamisele. Selle praktika järgi võib omaniku juuresolekul lahtiselt avalikus kohas viibida koer, kes ei ohusta teisi inimesi ega loomi ja allub omaniku esimesele käsule juurde tulla. Samas kui koer on kedagi rünnanud, on lahendused suht kiired ja lõplikud ja rünnanud koer naljalt ellu ei jää. Nii et koeraomanikud ilmselt ei julge oma asotsiaalse ja koolitamata koeraga tänavale või parki tullagi, vaid koerte õpetamisele pühendatataks palju aega ning energiat. Erinevalt meist siin Eestis.
Samas on ka meil väga palju hästi kasvatatud ja õpetatud koeri, kes lahtiselt jalutades on palju väiksem oht kui omanikku järel lohistav suukorvistatud ja rihmastatud elukas. Muide, suukorvistatud koera rünne teeb ka inimesele päris parasjagu viga, kuigi pole lausa eluohtlik.
Ei saa võtta kõiki koeri ja kõiki omanikke ühe mõõdupuuga.
Olen Aidiga 110% nõus, koeral on tõepoolest suva, mida konkreetses kohvikus pakutakse ja kindlasti ei suuda ta Manet´l ja Monet´l vahet teha :D. Aga koer on sotsiaalne loom ja tahab olla peremehega koos.
Iseasi on muidugi koerariided ja muu atribuutika, mis on sama tobedad, nagu näiteks laste missivõistlused.
Ja inimese ja mõne teise bioloogilise olendi (koera, kassi, kärnkonna, karu, krokodilli) võrdlemises ei ole midagi veidrat. Looduse mõistes oleme ühesugused rakkude kogumid, sünnime, eksisteerime, sureme. Inimene oma lõpmatus enesekesksuses arvab, et ta on midagi erilist. Vähemalt senini, kuni järjekordne loodusõnnetus meile meelde tuletab, et looduse jaoks oleme me lihtsalt täpike unimversumis ja ühel tsunamil paarkümmend tuhat täpikest korraga maha tõmmata, pole midagi erilist. Nagu juhtus hiljuti Jaapanis.
Neljandaks, kindlasti ei kiida ma heaks koerte vabalt hulkuma laskmist, nende kasvatamata-õpetamata jätmist, väljaheite- ja mürareostust. Ja sellepärast leian ilma paranoiata, et niisuguste vastutustundetute ja teisi inimesi mittearvestavate koeraomanike suhtes tuleb mingeid mõjutusvahendeid rakendada - konkreetsemalt ja järjekindlamalt, kui seni tehtud. Samas leian, et piinlik võiks olla neil, kes nõuavad sanktsioone kõikide koeraomanike vastu üldse, ka nende vastu, kelle koerad on kutsikast saadik õpetatud, kasvatatud, kasitud ja ohutud ega tee inimestele mingit tüli... välja arvatud sellega, et nad on koerad. Foobiate puhul on mõistuslikud argumendid muidugi jõuetud.
Ma arvan, et mitte ükski inimene ei nõua kõigi koeraomanike karistamist ja samuti ei nõua keegi koerapidamise ärakeelamist. Pigem ikka palutakse koeraomanikelt eelkõige teiste inimeste õigustatud soovide täitmist.
Aga mul tekkis samuti üks pisike küsimus. Kui koerad käivad peremehega koos tööl ja mujal, kus sel ajal on kõige sotsiaalsemad olevused ehk lapsed, eriti väikelapsed? Lastehoidudes?
Ja muide. Ma elan suurte suvilakooperatiivide läheduses ja igal sügisel tekib siiakanti massiliselt hulkuvaid mahajäetud koeri. Õnneks on paljud inimesed siia aastaringselt kolinud ja selliste õnnetute koerte arv väheneb aasta-aastalt, Aga nad on ikkagi olemas.
Ma arvan, et kui õigel ajal oleks keegi suutnud neid koeri pildistada ka koduaias, oleks hiljem võimalik nende südametuid omanikke mingitmoodi tuvastada. Praegu teevad nad oma jubedaid tegusid täiesti anonüümselt, sest mul pole kuskilt küsida, kelle koer see jälle üksi talvele peab vastu minema. Ja niipalju mul ka aega pole, et neid suvilaid läbi sõita ja naabreid küsitlema hakata.
Laps süles ja koer kõrval on Euroopa suurlinnades üsna tavapärane vaatepilt. Nii sise- kui välisruumides.
Ja et paljud inimesed on vanuses, kus neil parasjagu lapsi ei ole, on kah loomulik.
Aga mis puutub seadustesse, et koeraomanik peab oma koera eest vastutama, siis olen nõus Aidiga, seda peab palju rangemalt jälgima ja eksinud koeraomanikke täie rauaga karistama. Selleks näevad meie seadused ette, et kõik koerad peavad olema kiibistatud ja registrisse kantud. Vat seda peaks kontrollima, aga mitte käima uurimas, kas koer on ketis, raadiopiirdes või niisama lombakas.
Nii et kui midagi kontrollida, siis peaks neile ametnikele kõigepealt fotokate asemel kätte andma kiibiskännerid. Kui kiipi ei ole, koer varjupaika. Kui kiip on olemas, on ka omanik tuvastatav ja vastutab oma peni tegude eest. Nii käib see ilmselt ka mujal ilmas.
Ja lõpuks, üks näide omaenda aiast. Vabandan juba ette, et laste ja koerte võrdlemine kellelegi hirmus tundub. Üks kena lapsuke rebis eelmisel aastal ära ühe mu üpris haruldase roosi õied koos poolte okstega. Lapse ema, selle asemel, et jõmpsikat keelata, seisis sealsamas, õnnis nägu peas. Kui ma mainisin, et nii ei tehta, olin paha inimene mina. Lisasin siis, et kui lapsuke oma rüüsteretke kõrvalasuvas käokingapuhmikus jätkab, on ta umbes kümne minuti pärast surnud. Siis olin ma selles ka veel süüdi, et omaenda aias mürgiseid taimi kasvatan. Peale seda olen lapsukeste vastu oma aias tugevalt allergiline.
Jään seega seisukohale, et kasvatamata lapsed on lapsevanemate probleem ja kasvatamata koerad on koeraomanike probleem. Mis ei tähenda, et lapsed või koerad tuleks puuri pista.
:D Sa tee uus postitus laste teemal, mul oleks ka ühtteist pajatada. Aga nendega on lihtsam - palud kasvatamatul emal laps käekõrvale võtta ja aiast välja kõndida. Ja mind siis enam ei huvita, mis nad minust arvavad.
Jah, probleem ongi kasvatamatuses. Nii laste kui koerte kohapealt. Ma siin olen juba varem mõelnud, et laste ja koerte kasvatamine on üllatavalt ja ootamatult sarnane.
Oo, Thela,kas näed sealt ülevalt kõrgelt teemat maa peal: Ojuland, koerad,lapsed...!?
Postita kommentaar