Turism ja immigratsioon

Istusin mõned päevad tagasi Walesis, Caernaefoni linnas pubis ja mõtlesin juba eiteakuimitmendat korda, et mulle pööraselt meeldib Britannias. Ja eriti meeldivad inimesed ja nende käitumine. Mõnus on olla kohas, kus võhivõõrad pargisjalutajad üksteisele naeratavad ja tervitavad. Kus saab õhtuse koerajalutamise käigus pubist läbi astuda, koos koeraga loomulikult, ja sõpradega klaasikese võtta ja lobiseda.
Justkui mu mõtete krooniks rääkis giid järgmisel päeval bussis anekdoodi:
Mees elab pika ja vaga elu ja satub peale surma paradiisi. Taevas kõik nii nagu lubatud, pakutakse taevamannat, pehmed pilved pikutamiseks, inglikoorid laulavad. No pikutab seal siis teatud aja, kuulab kaunist muusikat, aga pikapeale hakkab igav. Käratab südametäiega, et kurat, igav on. Kurat kohe platsis ja pakub, et davai, läheme põrgusse ekskursioonile. Mõeldud-tehtud. Põrgus kõrtsid-pubid, kenad tibid, õlu voolab ojadena, mees lõbutseb täiega ja läheb siis taevasse tagasi. Puhkab seal teatud aja jälle pilvedel, kuulab kaunist muusikat, lõpuks hakkab ikka igav. Käratab taas siis, et kurat, iga hakkas. Kurat kohal ja pakub, et aga läheme nüüd nädalaks. Lähevadki, põrgus jälle hullult lõbus, pubid, õlu, tüdrukud, mees päris väsinud kohe, kui nädala pärast tagasi taevasse jõuab. Lebotab siis taevas jälle mingi ajakese ja mõtleb, et peaks ikka päriselt põrgusse kolima, seal on nii lahe ja taevas nii igav. Kutsub kuradi, see kohe lahkelt nõus kolimise ära korraldama. Jõuavad siis põrgusse, seal topitakse mees kohe keeva tõrva katlasse, hakatakse naelu küünte alla ajama, no üldse pole enam lõbus. Mees halama, et enne oli ju nii vahva, kuidas nüüd siis nii...kurat kehitab õlgu ja ütleb, et seda peaks ju teadma, et turism ja immigratsioon on kaks täiesti erinevat asja :)