P elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
5 kommentaari:
Karta on, et ega kõrvalseisjad ei saa kunagi teada, mis tegelikult põhjuseks oli. Ilus klantspilt ei tähenda, et inimene ei võiks siiski depressiivik olla, aastaid oma homoseksuaalsust varjata või vastupidi, oma armastatud naist oma vanaisaga voodist avastada. Tuttavateni need ja rohkem- ning vähemabsurdsed jutud ei jõua ja tegelikult on väga vähe inimesi, keda me PÄRISELT tunneme.
Ebameeldivad ja valusad asjad lihtsalt juhtuvad me elus. Kõrvalvaatajatele võib tunduda, et kõik on hästi ja korras, aga tegelikult võib inimese sisemuses väga valus olla, ta ainult ei näita seda välja.Elu ongi ju see, mille kõiki häid hetki me hinnata ei oska.Vahel teeme seda siiski, aga liiga hilja. Terve elu võime nutta taga asju ja inimesi, hetki ja mälestusi mida me kunagi enam tagasi ei saa. Tegelikult tuleks hoopis hinnata seda, mis meil on sest ka parimad ajad saavad ükskord otsa. Inimene ei ole kunagi rahul. Vahel on valus tehtud vigade pärast, kuid süütunne hajub ja kaob ja mõtted liiguvad vanu radu. Tagasitee leidmine on keeruline. Miski pole igavene.
Tihtipeale ei tunne inimene iseennastki, pettes nii ennast kui teisi ja luues vääraid klantspilte, et kõik on ideaalses korras.
Mulle on alati mõistatuseks jäänud enesetapu motiivid. On neid, kel pole enam mingit lootust, kõik on halvasti, aga hoiavad elust kinni viimsest jõust. Teise raskused võivad kõrvalseisjale tunduda ületatavad ja tühised, aga jõudu elda enam pole.
Ka enesetapu geen pidi olemas olema!!!
Unistuste eluna kirjeldatu võib olla kuldpuur - iseenese lõksus kuniks jaks lõppes.
Mahajääjatele mõistetamatu, minejale kui ainus valik. Siiralt kahju inimesest ning šokis lähedastest.
Tahaksin tänada Lapo Micro Finance'i laenu andmise eest. Pettusin mitu korda laenu saades, kuni sattusin Lapo Micro Finance'ile, kes andis mulle haige lapse hooldamiseks laenu 23 000 dollari väärtuses. Kui vajate täna tõelist laenuandjat, võtke ühendust Lapoga ja ärge laske end petta. Võtke ühendust e-posti aadressiga: lapofunding960@gmail.com
Whatsapp +447883183014
Postita kommentaar