Et miks ma ei blogi...kõige ausam vastus vist ongi, et ma ei viitsi suhelda. Juba pikemat aega. Selles ei ole minu puhul mitte midagi iseäralist, see kestab mõned kuud ja läheb siis taas kergemaks versiooniks üle. Praegu olen küll juba pikemat aega staadiumis, kus poen igal esimesel, teisel ja kolmandal võimalusel oma metsaonni ära ja kui võimalik oleks, ei vahetaks reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni kellegagi ainsatki sõna.
Mis see blogimine muudki on kui suhtlemine, suhtlemine kas iseendaga avalikult või siis võimalike lugejatega.
Pealegi on mul järjekordselt tunne, et maailm on kas hulluks läinud või on vähemalt siin Maarjamaa peal mingi totaalset debiilsust tekitav gaasipomm salaja plahvatama pandud. Sest kõikvõimalikud uudised, mida ma loen ja kuulen, suudavad mind ikka ja jälle silmi pööritama panna. Vist oleks mullivanni ja seda va fooliummütsikest vaja...
6 kommentaari:
Ikaldus on haaranud paljusid vanu blogisid:) Ei tea, millest see tuleb!
welcome to club:(
mul on täpselt sama mõte. Mõtted on otsas, need mis alles on negatiivsed.
Varsti on parem aeg, eks!:)
Kena kevade algus!
Ma suhtleks küll, kui keegi teine oma blogis ainet annaks :D Aga ise kirjutamisega on nii, et kipun enne mõtlema, et ei tea, kas maksab, keda see huvitab, ja mis see muudab, mis mina arvan jne.
Mul on tegelikult positiivseid mõtteid ka ja päris palju, aga need sellised parasjagu mullisisesed...
Huvitav lugeda, et teistelgi on samad "probleemid",eriti veel aktiivsetel blogijatel. Ma mõtlesin, et minul ainult, aga ma pole ka eriti aktivist. Kirjutaks vahel küll, aga tihti juhtub, et mõtete tekkimisel kas kohe ei saa või ei viitsi, kuid sobiva aja saabumisel on need mõtted juba "hapuks" läinud ja ei tundu kirja panemiseks enam atraktiivsed.
Postita kommentaar