kolmapäev, 18. november 2015

Nimby

Kes ei tea, siis pealkiri on inglisekeelne sõna, mis moodustub väljendi Not In My BackYard esitähtedest ja tähendab soovi, et misiganes ei juhtuks sinu enda tagahoovis. Inimlik, mõistetav, sugugi mitte ühele rahvusele ega rassile omane soov. Ehk ehitage oma raudtee või tuumajaam, ainult et mitte meie lähedusse. Võtke oma poolteist miljonit pagulast ja viige kuhugi, ainult ärge meile ühtegi tooge. Ühine soov kõigile, muuseas, mitte ainult eestlastele.
Ja veel vähem soovib keegi oma ees- või tagaõuele terroriste. Kuigi selles küsimuses oleme me eriti demagoogilised.
Paar näidet vaid sellest aastast.
02.aprillil tulistasid terroristliku islamiorganisatsiooni al-Shabab liikmed Garissa ülikoolis Keenias surnuks 147 tudengit, samasugused moslemid nagu nad isegi. Ma ei näinud Eesti uudistes isegi mitte sellekohast rida. Notinmybackyard, eksole.
31.oktoobril kukkus väidetavalt ISISe pommi tagajärjel alla Vene reisilennuk, hukka sai 224 inimest. Riikide tasemel avaldati kaastunnet, aga tagajalgadele ei tõusnud keegi. Venekeelses näoraamatus oli küll ohtralt leina ja kaastundeavaldusi, kuid eestikeelsesse need ei jõudnud.
Vaid päev enne Pariisi sündmusi, neljapäeval, korraldas ISIS terrorirünnaku Shia linnaosas Beirutis. Surma sai 44 ja raskelt vigastada üle 200 inimese, enamuses kindlasti moslemid, sest tegemist oli ühe Beiruti vaeseima linnaosaga. Võib-olla jooksis see uudis kuskil väikeses kirjas läbi, aga võib-olla mitte. Moslemid tapavad moslemeid, so what...
13.novembri Pariisi terrorirünnakutes hukkus 129 inimest ja korraga oli kogu Euroopa tagajalgadel. Sest see juhtus meie tagaõues. Puudutas meid isiklikult. Oli ainult pooleteise lennutunni kaugusel.
Kõik võtsid sõna. Terve FB värvus prantsuse lipu värvidesse. Sajad hooned ja objektid üle maailma ka. Valgustajad teenisid hea papi.
Seda, et ISISe terrorirünnakud mõistsid avalikult hukka ka enamike islamiriikide juhid, kirjutati miskipärast jälle ainult väikeses kirjas. Sellest, et hukkunute hulgas oli mitmeid araabia nimesid, ei räägita ka miskipärast üldse. Seda, et nädalavahetusel toimusid pea kõigis suurtes islamiriikides kaastundeüritused Pariisis hukkunutele, leiab eestikeelsest meediast vaid väga sügavalt kaevates.
Karachi, Pakistan http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151116/NEWS/151119765/AR/0/pariisi-terror-pakistan.jpg&modified=20151116141820
Burj Kalifa, Dubai, Saudi Araabia http://www.aripaev.ee/galleryimage/EA/20151116/OPINION/111609999/PH/0/5/PH-111609999.jpg&MaxW=1800&MaxH=900&modified=20151116121817
Giza, Egiptus http://www.aripaev.ee/uudised/2015/11/16/moslemid-ule-maailma-malestasid-pariisi-hukkunuid#nr6
Pole siis ime, et keskmise meediatarbija häguseks teadvuses muutuvad kõik vähe teistvärvi nahatooniga inimesed moslemiteks ja pagulasteks ja need omakorda terroristideks.
Kui selle hämaga istutaks kodus ja podisetakse omaette, siis poleks mul sooja ega külma. Kui aga järjest tuleb teateid, et tänavatel sõimatakse turiste, välistudengeid, külalisi, et pereliikmed ei julge jõuludeks koju sõita, sest juhuslikult on nende kaasa ka võõrapärase välimusega, siis on mul kaaskodanike pärast lihtsalt häbi.
Vihkamine sünnitab vihkamist, raev õhutab raevu, rumalus on toiduks mõlemale.
Ega minagi ei tahaks oma tagahoovi Rail Balticut, Balticconnectorit ega pagulaslaagrit. Aga see ei tekita minus vihkamist, raevu ega võõraviha.
Eilses Äripäevas oli Sokoteli tegevjuhi Anu Sosaare repliik selle kohta, kuidas ühe konverentsikorraldaja aadressil rassistlike märkuste tegemine tänaval läks nende ettevõttele maksma 200 000 eurot. Kui palju rumalus ja võõraviha meile kõigile maksma lähevad?

1 kommentaar:

Heli ütles ...

Toetan Sinu mõtteviisi.