Vähk. Kust ta siis ikkagi tuleb?

Kõige ausam vastus on see, et meditsiinilist vastust ei ole. On sadu, kui mitte tuhandeid uuringuid, mis tõestavad või siis ei tõesta pärilikkuse, keskkonna, eluviisi, toitumise ja tontteabveelmille mõjust vähi tekkele. Kõik need on statistilised. Näiteks 50% kopsuvähki haigestunutest on suitsetajad, seega soodustab suitsetamine suure tõenäosusega kopsuvähi teket. Minul tekib selliseid uuringuid lugedes alati küsimus, et aga ülejäänud 50%? Statistika on statistika.
Seda sõralist elukat, kellega mina olen oma elu jagama pidanud, põhjustab meditsiinilises mõttes viirus HPV16. Mille vastu muuseas on tänapäeval võimalik vaktsineerida, küll tasu eest ja kui mul oleks tütar või tütretütar, siis ma sunniksin teda seda kasvõi toore jõuga seda tegema.
Samas on tegemist laialtlevinud viirusega, millesse mõningate uuringute väitel haigestub elu jooksul üle 80% inimestest, kellest enamus vähki ei jää, nende oma immuunsüsteem saab viirustest jagu.
Seega ongi nii vähi kui enamike haiguste puhul võlusõna seesama immuunsüsteem ja see on juba keerulisem teema.
Mul on sel suvel olnud palju sellist aega, kus käed teevad tööd, aga mõtted käivad oma radu. Ning olen jõudnud ühesele järeldusele, et õigus oli kadunud Gunnar Aarmal, kes ütles, et 70% meie tervisest sõltub õigest mõtlemisest, 10% õigest hingamisest, 10% õigest liikumisest ja 10% õigest toitumisest. Võlujõud ongi meie eneste peades kinni ja ma olen küllalt seda näinud, et tegelikult lahkuvad kiiresti need, kelle elujõud on mingil põhjusel otsa saanud ja kes oma sisimas enam elada ei taha. Isegi kui nad enesele ja oma lähedastele seda tunnistada ei taha.
Kevade poole postitas hea väekas sõber ühe teksti, mida ma tol korral lugeda ei tahtnud, aga tema lahkel loal toon selle nüüd siin natuke lühendatud kujul ära, sest see langeb üsna üksüheselt kokku sellega, milleni suve jooksul oma mõtetega jõudsin.

Vähk tekkib inimestel, kes "panid tiivad kokku".

Ameerika arst Lawrence Le Shan teeb hämmastavaid järeldusi selle haiguse tekkepõhjustest ja

ka ravist oma raamatus "Vähk - elu pöördpunkt".

Vähihaigus  ei ole surmav haigus

Omas veel tõlkimata raamatus dr. Le Shan käib välja väidet, mis võib esmapilgul tunduda

paradoksaalne ja isegi mõnes mõttes mõnitav, kuigi see on tema 30-aastase arsti kogemusel

põhinev järeldus: vähk ei ole surmav haigus. Enamgi veel, see haigus on saatuslik pöördehetk

inimese elus, selles mõttes, et inimesel tekib võimalus teha teoks kõike seda, millest ta on

omas elus unistanud. Peale seda ta saab terveks.

Dr. Le Shan on veendunud, et vähk on otseselt seotud inimese sisemise seisundiga. Kui

inimene ei näe enam oma elus mõtet, siis keha reageerib sellisele elu eitamise mõttele vähiga.

Eriti tihti vähk tekkib just nendel inimestel, kes enne haigestumist olid aktiivse eluviisiga, aga

siis olude sunnil „panid tiivad kokku“. Just sellepärast arst on veendunud, et vähk on elu

pöördepunkt, hetk, mil on vaja teha valikut: kas surra või muutuda ja minna teist teed. Kui

inimesel taastub eluisu, siis reeglina vähk taandub.

Täpselt selliseid mõtteid jagab oma raamatus Bernie Siegel. Ta rõhutab, et kui inimesele

mainida võimalikust surmast, siis enamasti inimene avastab endas enneolematuid oskuseid ja

hakkab nad innuga kasutama – sel lihtsal põhjusel, et „aega pole enam palju jäänud“.

Inimesed ütlevad tihti: „Ma vihkan oma tööd“, „Ma pole kunagi tahtnud olla insener“, „Juura

pole minu ala, ma olen alati tahtnud olla muusik“, „Mu peresuhted tapavad mind“, „Kunagi

tuleb ka minu tähetund“. Kui nad saavad teada, et neil on ravimatu haigus, nad ütlevad: „Mul

on jäänud elada vähem, kui aasta. Sel juhul ma teen seda, mis mind rõõmustab. Ma parandan

oma pereelu. Ma lõpuks sõidan Egiptusesse ja puudutan püramiide, ma ju unistasin sellest

terve elu. Ma hakkan mängima viiulit. Ma kirjutan oma raamatu.“

Aasta möödudes nad ütlevad: „Teate, ma pole veel surnud. Arstid ütlevad, et kasvaja on

kadunud. Huvitav, mis juhtus?“ Tegelikult nad ei saa aru, mis juhtus: nad pole surnud, sest

nad hakkasid elama.

Järelikult, kui te tunnete, et te pole õnnelikud, siis koheselt muutke oma elu, kasvõi selleks, et

mitte haigestuda.

Sigel arvab, et just selline eluviis on pika ja terve elu kohustuslik tingimus. Seejuures ta saab

aru, et pole alati võimalik teha oma elus kannapööre. Näiteks inimesel ei pruugi olla raha, et

kolida põhjamaalt sooja mere äärde elama. Aga Siegel pakub, et iga inimene võib leida viisi,

kuidas ennast maksimaalselt realiseerida. Ning selleks kõigepealt on vaja hakata armastama

ümbritsevat maailma. Võib jääda endises töökohas ja õppida olla seejuures õnnelik. Võti on

suhtumises.

Armastus on tähtis iseenesest, armastus kui eluviis, tingimusteta armastus: armastada

tähendab anda, ootamata midagi vastu. Ning mõne aja möödudes inimene tunneb, et kedagi

pole temast õnnelikumat. Kui mulle öeldakse: „Ma armastasin, aga mu armsam ei vastanud

mu armastusele“, - ma naeran ja ütlen: „Ma mõtlesin midagi muud. Te loete tunde, mida

pühendate oma armsamale ja ootate samaväärset vastu. Aga see on absurd. Kui suhted

muutuvad koormavaks kohustuseks, siis me kogume endas solvumisi, mis tapavad meid“.

Inimene, kelle elus kõik ei õnnestu, keda jälitavad haigused, peab võtma eluraskusi kui

õpetust. Ja just sellest vaatevinklist tuleb võib-olla rääkida „õigetest vigadest“, „õnnelikust

äpardumisest“? Ebaõnnestumised peavad õpetama, niiet inimesele, kes ajas teid marru võib

öelda: „Tänan, et te mind vallandasite... Tänan, et sa ei tahtnud tulla mulle naiseks... Tänan, et

te ei andnud mulle ametikõrgendust... Mu elu muutis suunda ja ma leidsin elumõte ja õnne“.

Mida paremini me saame endast aru, seda vähem me mõistame hukka ümbritsevat maailma.

Bernie märgib, et lapsed ei mõista kedagi hukka ja elavad ainult tunnetele toetudes. Kui te

palute last joonistada seda, millest ta unistab või kellena ta tahab olla tulevikus, siis ta teeb

seda koheselt. Kui pakkuda teha seda täiskasvanul, siis ilmselt ta vastab: „Parem lükata seda

nädala võrra edasi, et ma saaksid rahulikult mõelda, mida ma oma elust tahan“. Oma

seminaridel dr. Siegel esitab publikule küsimuse: „Kui ma kohe praegu teen igaühe teist

õnnelikuks – mida te seejärel teete?“ Enamus kuulajatest ei oska vastata. Me pole harjunud

olla õnnelikud, aga just selle jaoks me sünnime. Õnnelik inimene on alati terve.

Igaühel meist on oma eesmärk ja omad unistused, mis tunduvad kättesaamatud. Vahest terve

elu me surume alla püüd õnneliku olemise poole. Muutes oma elu, me terveneme.

Seda kõike hästi illustreerib dr. Le Shan'i patsienti Roberti haiguslugu.

Ta oli hea spetsialist, ei kurtnud kunagi tervise üle, aga 65-aastasena otsustas jääda pensionile.

Robert oli kindel, et oma vaba aega ta pühendab lastelastele. Kuid tema poeg lahutas ja

lapselapsed kolisid teise linna. Roberti elust kadus mõte. Ta ei tegelenud mitte millegagi,

sihipäratult lonkis mööda maja tundes ükskõiksust, väsimust ja tüdimust. Tema tervis järsult

halvenes ja varsti talle pandi raske diagnoos – vähk. Me võime vaid oletada, mis oleks

juhtunud edasi, aga ta kohtus dr. Le Shan'iga. Kohe esimeste vestluste käigus Robert sai aru,

et tal kadus põhjus elamiseks. Psühhoteraapia seansid aitasid meenutada peaaegu unustatud

huvi poliitika vastu. Dr. Le Shan soovitas astuda ühingusse, mis tegeleb sotsiaalsete

probleemidega. Uute inimestega suhtlemine, uued kohustused taastasid Roberti endist

aktiivsust, andsid talle jõudu. Et ennast vormis hoida, ta hakkas tegelema spordiga. Arstiga

kohtumisteks tal lihtsalt ei jäänud enam aega. Kasvaja areng peatus ja seejärel kasvaja kadus.

Veel üks juhus dr. Le Shan'i praktikast.

Natali sündis ja kasvas Brasiilias, riigis, mida ta väga armastas. Peale abiellumist ta otsustas

kolida Londonisse: tema abikaasa oli luuletaja, kelle loomingust kodumaal keegi ei

huvitunud, ning tal oli kaks tütart, kelle unistuseks oli saada näitlejateks. Nendel kõikidel

oleksid Londonis suuremad võimalused läbilöömiseks. Et võimaldada tütardele parimat

haridust ja lubada abikaasal kogu oma aega pühendada oma loomingule, Natali läks mitte

erialasele tööle. Ta tegi tööd, mida ta ei armastanud. Iga hommik ta ärkas rõõmuta ja sundis

ennast tööle minema. Kõik tema päevad olid sisustatud pere eest hoolitsemisega, ta tegi seda

mehhaaniliselt, unustades ennast.

49-aastaselt Natalil avastati rinnavähk laialt levinud siiretega. Väljavaated olid kurvad.

Viimases lootuses ta pöördus dr. Le Shan'i juurde. Peale pika vestlust dr. Le Shan ütles:

„Miks peaks teie keha võitlema elu eest, kui see elu toob teile igavat ja halli argipäeva, kui te

juba ammu unustasite enda olemasolust? Kui te varsti surete – siis teie lähedased lahendavad

kõiki oma probleeme ka ilma teieta. Kas ei oleks siis parem kasutada viimast võimalust, mida

annab teile elu: mingiks ajaks unustada teiste probleeme ja keskenduda iseendale? 10 aastat

tagasi te tegite vea, parandage seda praegu“.

Ja Natali läks tagasi Brasiiliasse. Ta käis paljajalu liivarandadel, suples merevees. Ta läks

tööle ning jälle hakkas õpetama väikseid lapsi, mida ta väga armastas. Kui varem rohud ja

dieedid ei aidanud, siis nüüd andis ravi häid tulemusi. Natali hakkas tervenema. Tema

üllatuseks tuli välja, et tema abikaasa ja tütred iseseisvalt said suurepäraselt hakkama kõikide

oma probleemidega.

Dr. Le Shan arvab, et igal inimesel on meie Maal oma ülesanne. Kui inimene viib selle ellu,

siis ta maksimaalselt realiseerib oma andeid ja saab oma elult ülimat rahuldust. Kui ta aga ei

ole omal kohal, siis elu ei too talle rõõmu. Sel juhul, isegi kui elu paistab pealtnäha hea, keha

võib reageerida vähiga.

Vähk on viimane hoiatus

Paljud näited, mida tõi dr. Le Shan oma raamatus kinnitavad vana hea tõde: kunagi pole hilja

otsast alustada. Mõnes olukorras ainult vähk aitab seda meelde tuletada. Vähk on viimane

hoiatus, mis sunnib inimest meenutama oma ülesannet, laskma oma soovid täide viia ja sel

juhul keha leiab ise jõudu haigusega võitlemiseks, mobiliseerib kõik oma kaitsemehhanismid.

Rõõm ja vabadus enese realiseerimisel – see on kõige tugevam ravim.

Igaühel meist on oma elu viis, mis kõlab igaühes alates sünnist. K.Young rääkis, et tulevik

valmib teadvuseväliselt ammu enne seda, kui temast hakkab saama olevik. Üsna tihti me

teadlikult summutame seda kõlavat viisi häbenedes selle lihtsust või vastupidi, ebatavalist

kõla ning hakkame elama teiste taktikepi all, surudes alla oma soovid ja võimalused. Kuid iga

muusikariist läheb katki, kui seda kaua valesti kasutada.

Kui avastatakse pahaloomulist kasvajat, haigel pole enam vahet, millest oli tingitud see

haigus: kas süüdi on ebatervislik eluviis või see, et ta aastaid unustas ennast pere või

ühiskonna pärast. Ainus, mis sel hetkel on tähtis – võimalus jääda ellu.

Aga vähil on üks tingimus: edaspidi saab elada ainult õnnelikult, arvab dr. Le Shan.

Veel üks näide praktikast.

Marial oli hea töö, palju sõpru ning kõik ümberringi arvasid, et tema saavutas oma elus palju.

Ja äkki temal avastatakse vähk. Esimese vestluse käigus dr. Le Shan’iga Maria sai selgeks, et

teda terve elu segasid kaks asjaolu: ta pole kunagi olnud abielus ja tal polnud lapsi, keda ta

väga armastas ning tema kolleegide suhtumine sellesse. Maria teadis, et teda peetakse

vanatüdrukuks ja väga põdes selle pärast.

Dr. Le Shan palus Marial meenutada oma elu kõige õnnelikumat aega. Need olid nooruse

aastad, mil ta töötas koolis, kus õppisid puuetega lapsed. Siis dr. Le Shan tegi ettepaneku, et

Maria võiks õpetajaks õppima minna. Üle 40-aastase vanuselt ja veel sellise diagnoosiga

hakata tudengiks? Dr. Le Shan käis peale ja Maria lõpuks nõustus. Õppimine läks kergelt ja

see aeg, mida ta sai veeta noorte keskel tegi teda õnnelikuks. Ta lõpetas kooli eksternina ja

läks tööle. Aasta pärast ta avas oma kooli puuetega lastele. Maria oli õnnelik ja arstiabi ei

olnud talle enam vajalik: ta unustas, et tal kunagi oli vähk.

Väga tihti inimesed, kellel avastatakse vähk, ei tea, mis on nende eesmärk selles elus ja ei tea,

mis teeb nad õnnelikuks. Sel juhul dr. Le Shan palub meenutada muinasjutu Kuldkalakesest,

kes on valmis täitma igat soovi. Aga on vaja kiirustada – kohe ta lööb sabaga ja ongi

igaveseks läinud. Mõelge, milline oleks see kõige südamelähedasem soov?

Võib ette kujutada, et me oleme alles sündinud ja terve elu on ees. Mida te tahaksite teha?

Kus ja kuidas elada? Katsuge meenutada oma elu kõige õnnelikumat hetke. Keegi võib öelda,

et pole kunagi oma elus õnnelik olnud. Aga olid ju mingit hetked, tunnid, kuud, mil te

tundsite siiralt rõõmu. Mõelge, mis tegi teid õnnelikuks ja katsuge tekitada oma elus sama

olukord. Sel viisil dr. Le Shan’il õnnestus tuua tagasi ellu paljusid vähihaigeid, kelle juhtumid

olid lootusetud tavameditsiini silmis. Juhtus ka nii, et kasvaja ei vähenenud, vaid selle kasv jäi

seisma ja ta ei teinud tüli paljude aastate vältel.

Kusjuures dr. Sigel kunagi ammu samuti ei olnud oma kirurgi karjääri üle õnnelik ja sellega

sugugi rahul. Talle meeldis joonistada ja ükskord ta joonistas oma autoportree, kus ta esitles

ennast peakate, maski ja pika mantliga. Siis ta sai aru, et oli ennast intuitiivselt peitnud

inimeste ja teda mitte rahuldava elu eest. Samuti ta oli väga kinnine, kuna pidevalt mõtles

inimeste peale, keda ei saanud aidata ainult skalpelli abil.

Ükskord, kui ta oli planeerimata sattunud psühhoteraapia seansile, ta kohtas seal oma

vähihaiget patsienti. Nähes dr. Sigeli üllatuse selle üle, et patsient tegeleb sellise raviviisiga, ta

selgitas: „Mulle soovitati teie kliinikumi visiitidest vaba aega veeta sellistel seanssidel. Ja

teate – see aitab!“ Dr. Sigel oli hämmingus: „Just seda ongi inimestele vaja!“

Ta hakkas organiseerima inimesi gruppidesse, et aidata neil luua positiivse emotsiooni ja

äratada keha kaitsemehhanisme vähiga võitlemiseks. Kuuel tunnil nädalas ta tegeleb kolme

vähihaigete grupiga – iga grupiga kaks tundi, ja nii juba kümme aastat. Ta näeb, et kohe, kui

tema kuulajad muudavad oma elu ja hakkavad täitma oma unistusi, nad saavad terveks. Ja

need, kes pealtnäha olid lootusetud, jäid elama ja tundsid ennast aina paremini.

Nende inimeste seas olid ka need, keda dr. Sigel ise opereeris. Juba 10 aastat nad elavad ilma

igasuguste haiguse märkideta – lihtsalt sellepärast, et nad hindavad igat oma päeva ja

rõõmustavad elu üle. Igaüks nendest patsientidest omal ajal ütles endale: „Oletame, et ma

suren poole aasta pärast. Järelikult ma pean kohe elama hakkama“.

Ja kui mingil päeval dr. Siegel helistab kellelegi neist, siis nad ütlevad: „Jah, ma olen elus. Ma

lihtsalt hakkasin elama ja sellepärast pole surnud“.

Minu enda näitel on see 100% tõde. Eelmise aasta lõpul olin sügavas depressioonis, Mitte millelgi ei tundunud olevat mõtet, kõik teed olid ette püsti tõusnud ja eluisu täiega otsas. Vägi läks sees käärima, nagu sõber nentis. 

Ma tulin sellest oma jõududega välja, sest sain aru, et kui ma selles enesehaletsuses ulpimist jätkan, siis ma surengi ära. Ja ainuke, kes mind aidata saab, olen ma ise. Kellelegi teisele loota ei saa eha tohi. Leidsin hakatuseks koolituse, mis mulle meeldis. Siis ajutise töö, mis oma põnevusega silmad uuesti särama pani. Mõtlesin oma tegemised läbi ja jätsin kõrvale kõik need, mis stressi ja meelepaha põhjustasid. 

Aga otse loomulikult ei möödunud see tagajärgedeta, sain Universumilt hoiatuse paari eelstaadiumis täpikese näol, operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi. Sellest hoolimata, kuigi mu füüsiline olek on endiselt kaunis hõre, ei usu inimesed, et ma olen vähiravi äsja läbi teinud. Ma ei nägevat niimoodi välja. Isegi 15 kilo kehakaalu võtsin ma alla deprekaga, mitte kiiritusraviga, ravi ajal õnnestus mul hoopis poolteist kilo juurde võtta :). 

Järgmine postitus tuleb toitumisest ja vähist. Millal, ei luba, nende kirjutiste kirjutamine ei ole kerge. Aga loodan siiralt, et kellelgi on neist abi.