esmaspäev, 2. november 2009

Kollektiivne mahalaskmine

Nõukaajal oli selline nali, et mees läheb arsti juurde ja nõuab silma-kõrvaarsti numbrit. Pakutakse kas silma- või kõrvaarsti numbrit, silma-kõrvaarsti korraga pole olemas. Mees aga vastu, et tal just silma-kõrvaarsti vaja, sest tal sihuke häda, et kõrvad kuulevad üht, aga silmad näevad teist.
Novott, mul ka vist silma-kõrvaarsti vaja. Ma ei hakkakski rääkima sellest, et poleks ma koerahotelli kolm nädalat ette broneerinud, poleks mul penisid kuhugi panna olnud, sest koerahotell oli puupüsti täis. Tallinna Lennujaamas leidsin parkimiskoha poolel teel Tartusse, sest kõik oli täis. Tallinn-Monastõr-Tallinn tsharterlend oli viimase kohani välja müüdud. On ikka kriis, ma ütlen.
Üle ääre aga ajab see, et täna hommikul rõõsa ja puhanuna tööle ilmununa olin ühe päevaga sunnitud vallandama neli inimest, kes eelmisel nädalal vargusega vahele jäid. Taustsüsteemi selgituseks: me oleme töötingimustesse seoses kolimisega investeerinud seitsmekohalise summa. Meie töölised (ka need neli naist, kelle ma täna vallandasin) saavad palka tükitöö alusel 14-15 tuhat krooni, seejuures ei nõuta neilt isegi mitte eesti keele oskust. Me pole masu ajal mitte ühtegi inimest koondanud ega ühtegi palka vähendanud, vastupidi, tänaõhtuse seisuga on meil seitset uut töölist vaja ja kiiresti, muidu jääme tellimustega väga jänni. Jama on veel see, et väljaõpe kestab minimaalselt neli kuud.
Vanas kohas oli meil mehitatud valve ja kotte kontrolliti. Tükil ajal polnud probleeme. Uude kohta kolimisel aga leidsid omanikud, et valvet pole vaja. Liiga kallis. Et masu on ja inimesed hoiavad töökohast kinni. Ei varasta. Mina olin vastupidisel arvamusel, aga omaniku raha ja omaniku õigus. Lõpetasime valvelepingu ära.
Nagu selgus, jäi minu arvamus õigemaks ja ma pole selle üle üleüldse rõõmus. Et peakass oli eelmisel nädalal puhkusel, arvasid hiired, et õige aeg juustule hambad sisse lüüa. Abikassid olid aga valvel ja korraldasid hiirejahi. Neli saadi ukselt kottidega kätte - kellel paar saapaid, kellel paar pükse, mitu tükki viskas suure hirmuga oma pakitud nännikotid naiste riietusruumi aknast välja, kust nad muidugi ka üles leiti. Kahjuks või õnneks ei saa palja kahtluse alusel kedagi vallandada, muidu oleks inimkaotused veel suuremad olnud.
Peiekõne pidasin tervele tsehhile läbi mögafoni ja tuletasin meelde, et varastamise eest on meil alati päevapealt vallandatud, vallandatakse nüüd ja nii kõigi aegade lõpuni. Ehk jäi mõneks ajaks meelde (ikka veel olen naiivne...)
Vallandamine on vastik.
Närvide rahustuseks kribasin reisikirja valmis.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vallandamine on vastik jah. Aga veel hullem on ebalojaalsus- varastamine sellelt, kes sind normaalsel palgal peab, on ebalojaalsus igas mõttes. Ma saan aru, kui kodanik näppab toitu, sest pole tööd ega raha ja lapsed tahavad toitmist.Vist. Aga praegu oli töölistele lihtsalt see värk et mida külvad, seda lõikad.

Bianka ütles ...

Usun, et teil on olemas võimalus, et inimene saaks osta neid asju, mis meeldima hakkasid? Kui pole, siis peaks selle korraldama, et kiusatust ei tekiks. Aga vastasel juhul on see täielik hoolimatus töökoha suhtes. Ja veel nii massiliselt. Tundub, et tööpuuduse koll ei hirmuta mitte üks raas. Teistele on see "kollektiivne mahalaskmine" loodetavasti hoiatuseks.

Eve Piibeleht ütles ...

Ostuvõimalus on meil täiesti olemas, väga soodsa hinnaga pealekauba. Need asjad, mille varguskatse pärast need inimesed lahti lasti, oleksid neile maksma läinud vahemikus 20-100 krooni. Seetõttu ongi äärmiselt nõme.

Eve Piibeleht ütles ...

Veel...kirjutasin just alla eelmise kuu palgalehed. Naised, kes eile allasajakrooniste asjade varguse pärast vallandati (kusjuures uue töölepingu seaduse alusel ei saa selle paragrahviga vallandades ka töötu abiraha), said eelmise kuu eest palka 11500-17600 krooni. Ja varastasid rämpsu.

toompeale ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.