Mul on kuuris terve laealune riiulitäis, ikka korralik mitmemeetrine riiulitäis jõulunänni kaste täis ja varasematel aastatel on seda hoolega ka kasutatud. Aga sel aastal ei edene kohe mitte kuidagi. Välistuled sai korda tehtud juba esimesel advendil, aga seal polnud ka eriti midagi teha, adapterid juhtmete otsa keerata ja paar pikendusjuhet vedada. Välisvalgustuseta siin metsas oleks ikka päris kurb, praegu on nii mõnus, kui pimeda metsa vahelt säravates tuledes maja paistma hakkab.
Aga sees ei edene kohe kuidagi. Ei viitsi ega ei taha. Mitte et jõulude vastu midagi oleks, aga jõudu ei ole. Isegi tavapärast jõuluõhtusööki ei taha kohe üleüldse mitte korraldada. Minusuguse patoloogilise eraku jaoks on viimasel ajal seltsielu niigi liiga palju olnud. Järgmisel nädalal veel üks sünnipäevaleminek ootamas. Kuigi tegelikult tahaksin üksi olla, kamina ees kerra tõmbuda ja raamatuid lugeda. Mida ma täna peamiselt teinud olengi, aga ikka jääb väheks.
Külm vist ka väsitab. Kodune aur on kulunud peamiselt ahjukütmisele, sellest hoolimata jõudsin sel nädalal korra ujuma ja eile Evitat vaatama - Maarja oli lahja ja ilmetu nagu tavaliselt, kuid positiivseteks üllatusteks olid Anna Põldvee kaunis hääl ja Vaiko Eplik Che-na.
Jõulupuhkuseni on jäänud kaks ja pool tööpäeva.
3 kommentaari:
huvitav,
Andrus Vaarik just kirjutas, et Malvius on Mariaga imelist tööd teinud ja ta ka näitlema pannud ning Malvius ise rääkis, et ta pole enne nii pühendunud artistiga koostööd teinud.
Mina ei ole teatri- ega muusikakriitik, minu kriteeriumiks on ikka mu enda isiklik maitse. Ja M.puhul on mind alati häirinud see, et tema laulmises ei ole emotsiooni, seda pauerit, mis teeb lauljast laulja. Maailm on imekauneid häälekesi täis, sellel tasemel laulmist võib kuulda igas teises Iirimaa pubis.
Teine asi, mis mind Eesti muusikalilauljate puhul (antud juhul ka M.puhul) pidevalt häirib, on diktsioon. Sellest arusaamiseks tasub minna mõnele kontserdile, kus esinevad näiteks Broadway ettevalmistusega lauljad - igast sõnast saab aru, eestlased aga laulavad, nagu oleks kuum kartul suus ja tekstist arusaamiseks peab ingliskeelset originaalteksti jälgima.
Muideks, osa positiivsest üllatusest oligi, et nii Epliku kui Põldvee diktsioon oli perfektne.
ma tean seda, et mu õele ka kohe üldse Maarja ei sümpatiseeri.
ja siis ma tean veel seda, et ma pole ise ühtegi muusikali vaatamas käinud.
ja ja siis ma tean veel seda, et oma silm on alati kuningas:)
Postita kommentaar