KIngafriik

Mõningaid lapsepõlvest saadud hingearme kanname endaga läbi elu. Mõistan, et emal oli üksinda kahe lapsega raske ja iga kopikas majapidamises arvel. Sellegipoolest mäletan siiani eredalt, kuidas lonkasin koolist kodu poole tädi vanade kingadega, mis olid vähemalt numbrijagu liiga väikesed. Peatusin liivakasti juures ja istusin, et tulitavatele jalgadele mitte toetuda. Ja tõotasin enesele trotslikult, et kui ma kord iseseisvaks saan ja mul oma raha on, siis ostan endale nii palju kingi, kui ise tahan.
Vahepeal oli asi isegi hullem, nüüd olen niikaugele jõudnud, et vähemalt IGALT välisreisilt ei tule ma tagasi mitme paari kingadega. Aga patuselt palju on neid sellegipoolest kogunenud. Kingadega on teatavasti ka see lugu, et nad ei jää väikeseks ega suureks. Mõned lähevad moest, mõned mitte.
Õnneks ei ole ma haigestunud Carrie kombel vähemalt Manolo Blahniku või Ferragamo hullusesse. Olen mõlemat küll jalga proovinud, aga sellegipoolest on mulle jäänud saladuseks, misasi nendes kingades ikkagi nii palju maksab. Siiski on kingad ühed vähesed asjad, mille puhul ma kaubamärki vaatan. Materjalist rääkimata, kui see ei ole nahast, siis see ei ole jalats.
Nii suurel hulgal papudel on teatavasti elukohta vaja. Eelmine kingakapp lagunes juba ammu ära ja uut täispuidust ei leidnud kusagilt. Vahepeal elasid kingad kapi otsas karpides, pildid peal, aga kuna karbid olid eri värvi ja mõõtudes, käis see kirevus vaikselt närvidele. Kuni aasta lõpul komistasin Lasnamäel mingisse Läti mööbli poodi nimega Geko. Mõtlesin, et olen mingisse teise maailma sattunud, nii ilus mööbel ja nii madalad hinnad. Kaks rohkem kui meetrikõrgust täispuidust kingakappi sain hinnaga 738 krooni tükk, sest kõigele lisaks oli poes 50% allahindlus.
Oodata tuli kuu aega ja kolmapäeval helistatigi, et Teie mööbel on kohal. Reedel sain mahti Lasnamäel ära käia. Väike tõrvatilk ka ikka meepotis - kui mööblit tellisin, siis küsisin, kas asjad ka autosse tuuakse. Jaa, kinnitas müüjanäitsik, neil mees olemas. Reedel aga olid müügisaalis kaks venekeelset meeshinge, kes teatasid, et nemad pole mingid transad, ladu on koridori lõpus ja vaadaku ma ise, kuidas mööbel teiselt korruselt autosse saab. Kuna mu tõstevõime on endiselt piiratud, muutusin lõrisevaks mõrraks ja küsisin ettemaksuraha tagasi. Selle peale said kapid ilma minu abita autosse, ainult et üsna jabur, et pood ise sellist teenust ei paku või vähemalt ei hoiata, hädaga oleksin ju kellegi kaasa tassima saanud.
Täna asusin kokkupaneku kallale. Väike hirm oli nahas, et no nii madala hinna eest ju ei saa midagi normaalset olla, kindlasti detailid ei klapi või on kruvisid puudu. Tutkit. Mõnes kohas tuli natuke haamriga järele aidata, aga üldiselt läks sama valutult kokku kui näiteks Ikea. Ja ilus on ka.
Õhtuks olid papud uude kappi kolinud ja nüüd on mul toanurgas hunnik tühje kingakarpe, mis ilmselt ajapikku ahju rändavad. Ning ma lähen sealt Gekost vist uut köögikappi ka tellima.