Külalisena sünnilinnas

Kuigi mu lapsepõlve pikad suved möödusid selles kunagises kaluritalus, mis tänaseks mu päriskoduks saanud, olin ma enda meelest ikka üdini linnaplika. Esimesed kuus eluaastat möödunud vanavanematekodus (selle maja koha peal on praegu Tartu maantee ja Liivalaia ristmik), edasi kuni keskkooli lõpuni Mustamäel ja siis küll Koplis, Pelgulinnas ja vanalinnas. Pidasin end linnakaks ja olin päris uhke selle üle, et mõnda suguvõsaliini jookseb "Tallinna kodakondsus" kuni seitsmendasse põlvkonda välja. Mõnus oli lugeda Jüri Kuuskemaa ajaloolisi mõtisklusi ja tunda end osakesene sellest ajaloolisest linnast.
Kuni peaaegu eneselegi ootamatult kolisin 2003.aastal Tallinnast maakoju ja 2004.aastal kirjutasin end ka Tallinnast välja ja koduvalda sisse. Et kui ma juba nagunii siin elan, siis oleks aus, kui mu maksudest ka koduvald saaks.
Praeguseks olen tehtud otsusega rohkem kui rahul. Tõsi küll, ega ma isiklikult vallas oma maksude eest eriti midagi saa ega tahagi saada. Eemalt jälgides aga olen rahul sellega, mismoodi nad minu ja teiste maksumaksjate raha kasutavad. Alates kohalikust hooldekodust ja uhkest suurest lasteaed-algkoolist kuni igast külast lapsi pealekorjava-laialipudistava tasuta koolibussini.
Tallinnlasena oleks mul oma maksurahast finantseeritavate asjade pärast tõsiselt piinlik. Alates propagandahõngulisest linnatelevisioonist kuni külmunud kartuliteni.
Käisin täna üle väga pika aja Tallinna kesklinnas. Tõesti, viimati sattusin jalgsi sinnakanti vist kusagil aasta tagasi. No ei ole asja, midagi pole teha. Täna aga oli vaja tööasjus külastada kolme punkti, mis asusid laias laastus ümber Viru keskuse. Otsustasin jätta auto Viru keskuse katuseparklasse ja jalgsi tiiru ära teha, sest mitte ei julgenud parklate lumevabadusele loota.
Juba esimese viiekümne meetri jooksul sain aru, et otsus oli vale. Komberdades Narva maantee alguses jääküngaste vahel ja lumepudrus, hakkas mulle tunduma, et see linn vihkab jalakäijaid. Või on linnaisad Tallinnas jalgsi käinud veel pikemat aega tagasi kui mina. Parkimiskohad olid lumest puhtad. Mida aga ei saa mitte väita kõnniteede kohta.
Jätkasin kangelaslikku odüsseiat Narva maanteelt Stockmanni lähistele. Poolel teel hakkasin läkastama, sest mu maaõhuga harjunud kopsud ei kannatanud läppa ja heitgaase välja. Kui ma linnas elasin, olin ilmselt selle saasta sissehingamisega harjunud. Nüüd, kus nii kodu kui töökoht on linnast väljas, ei saa ma sellise niiske ilmaga isegi linnas isegi autoakent avada, ilma et koheselt kõõksuma hakkaksin ja gaasimaski vajaksin.
Pahkluudeni ulatuvat lumeputru Maneezi tänavalt ja Tartu maantee algusest polnud keegi vaevunud kokku lükkama. Autoteed olid see-eest laitmatult puhastatud.
Oleksin tahtnud mingi karastusjoogi osta, kuid ühtegi sellist kohta, kust tänavalt lihtsalt sisse astudes seda kiirelt teha, ma ei leidnud.
Tagasi komberdasin mööda Rävala puiesteed, pilt sama, koristamata lumi, kitsukestel radadel libisevad ja koperdavad teised jalakäijad. Sadade ruutmeetrite kaupa tühje vaateaknaid siltidega "Üürile anda". Masu, ütlete? Ahnus, ütlen mina. Sellise maamaksuga ei saa olla odavat renti ja sellise rendiga normaalse hinnaklassiga kaupa. Ja andke andeks, klient, kellel juhtub raha olema ja kes olekski nõus kallimat hinda maksma, ei hakka läbi sopa ja läpa kusagile komberdama.
Pikk läbi lume komberdamine tekitas ka teatud ihuvajadusi. Kuna avalike tualettidega on linnas endiselt kehvasti, astusin sisse Energia kohvikusse. Lasksin tasulisse lukku krooni, avasin ukse ja panin uuesti kinni. Sest nii haisvat, räpast ja paberivaba peldikut nägin ma viimati Odessas. Vabandust, Odessas oli paberit. Nii suur häda mul ka ei olnud.
Tagasiteel põikasin läbi Kaubamajast, kuivõrd auto nagunii seal läheduses pesitses. Veendusin, et mu lemmik-ripsmevärv maksis 17o krooni rohkem kui lennujaamas. Otsustasin, et ma pigem värvin kuni järgmise töölähetuseni silmi ahjust võetud söetükiga, kui et sellist hinda maksan. Tekkis ka küsimus, miks arvab osa kaupmehi, et keskmisest kõrgema sissetulekuga kaasneb ka keskmisest sügavam ajupehmenemine - metsavarguse ja pappmajade-buumi hiigelaegadel võis ju taolisi tendentse esineda, aga nüüd...
Oleks müügimaks juba kehtinud, oleks linn mu tänase visiidi pealt teeninud 47 senti kohvi ja võileiva pealt ja 56 senti parkimise pealt. Midagi muud ma linnast osta ei leidnud. Pole leidnud juba aastaid. Söögi-joogi ostan ammu kas Laagrist või Keilast, raamatud-muusika internetist, sealtsamast või tööreisidelt tuleb enamik tööstuskaupa. Kuuldavasti käib praegu aktiivne internetikaubamajade juriidiliste aadresside registreerimine Tallinnast välja.
Linnast välja venides mõtlesin peamiselt kahest asjast. Et miks peaks ükski turist tahtma külastada linna, kus kõik asjad on poolteist-kaks korda kallimad kui lähivälismaal. Miks peaks ükski elanik olema lojaalne linnale, kus mõeldakse ainult sellele, kuidas vaesema elanikkonna käest viimanegi kui sent välja väänata - kui maamaksuga kätte ei saanud, siis müügimaksuga ehk ikka saab. Vastu saab kaelamurdvad kõnniteed ja haisva ühistranspordi. Pensionäride kommiraha ka, mis teise käega kohe tagasi kooritakse. Ega siis väljaspool Tallinna elavad inimesed seda müügimaksu maksma hakka, ikka kohalikud.
Kolmas õel mõte tekkis mu kapitalistipeakeses ka seoses müügimaksuga. Et kui Tallinna lähivaldadel jätkuks nüüd oidu selle totrusega mitte kaasa minna, millise hiilgava reklaamiargumendi sellest saaks...täiesti tasuta pealekauba. Ma võin peaaegu kihla vedada, et alates 1.juunist on võimalik Laagri Maksimarketi parklasse (mis asub teatavasti Saue vallas) võimalik müügikohti rentida...
Meie enda Saku vallas, 600 meetri kaugusel linna piirist asuv parkla ei kuulu kahjuks meile. Muidu teeks selle pulli ise ära...irw.