...on vist ainuke olend maamunal (universumi nimel ei julge seda väita), kes kohe peab kogu aeg midagi ootama. Alates lapse sünnist. Ootame last. Ootame lapse käima- ja rääkimahakkamist. Kooliminekut. Kooli lõpetamist. Pulmi. Lapselapsi.
Ootame kevadet. Suve. Talve. Jõule. Uut aastat. Jaanipäeva. Lund. Lume sulamist. Nädalavahetust. Puhkust.
Ühe oodatu kättejõudmisel hakkame ootama midagi muud. Vähemalt seni, kuni ühel päeval, kui enam muud oodata ei suuda ega jaksa, hakkame surma ootama.
Ilma ootuseta oleks elu nagu mõttetu.
Kukkusin aasta esimese tööpäeva õhtuks täielikku musta auku, sest tabasin end mõttelt, et sai seda uut aastat oodatud ja ootusega vastu võetud...ja tegelikult on tulemas lihtsalt rida mõttetuid päevi täis ühenäolist rahmeldamist. Deja vu. Kõik on juba olnud.
Kusjuures midagi polnud halvasti, pigem vastupidi, kõik, mida oli vaja saavutada, oligi saavutatud. Nii töös kui muidumaailmas. Sellegipoolest tundsin, nagu oleks mul vaip jalge alt ära tõmmatud. Saavutatu üle oli hea meel küll, aga edasine tundus armetult tühi. Mitte midagi head, mida oodata ja millest unistada, ei tulnud pähe. Visklesin kella kaheni unetult voodis ja lõpuks võtsin unerohtu, et mitte järgmisel hommikul päris zombina autorooli ronida.
Otsustasin, et kui muud ei ole, hakkan kevadet ootama. Nagu igal aastal :). Deja vu.
5 kommentaari:
Minul on ootamisel kindel rütm (väiksemast suurema suunas): ootan reedet, ootan palgapäeva, ootan vaheaega, ootan suvepuhkust. Elu kohe kindlalt paigas :)
Ambur, igavene püüdleja.
huvitav, ma ka just mõni aeg tagasi mõtlesin selle ootamise peale...et sedasi oodates ootame tegelikult ju omaenese surma.
Veel mõttekaaslasi - ka minul käis see teema peast läbi, et miks ma elan pidevas ootuses.
seepärast idamaised õpetused rõhutavadki - õppige elama hetkes ja nautima olemist... muidu ei saa te iial õnnelikuks ;)
Postita kommentaar