Eksperimendid ja kontrastid

Eestlaste rahvusjalanõu olevat ämber ja veel parem kui kaks ämbrit, üks kumbagi jala jaoks. Kahjuks või õnneks peab tõdema, et me pole selles eripäras üksinda. Meie organisatsioon korraldab nõupidamisi erinevates riikides ja miskipärast on juba mitmendat korda nii, et kõige suuremad ämbrisseastujad on leedukad. Viimased kaks nõupidamist on olnud Trakai lähedal motellis Riterio Krantas, mis meeldib küll väga meie bossile, aga kahjuks ei meeldi mitte kellelegi teisele. Motellil iseenesest pole viga ja suvel võib seal päris ilus olla, kahjuks oleme meie sinna sattunud hilissügisel ja talvel. Peamine probleem on see, et koht on täielikus koprakarutagumikus ja kui päeval on põhimõtteliselt ükskõik, kus kaheksa tundi nõupidamist pidada, siis õhtuti on kohutavalt igav ja läheduses pole võimalust isegi joogivett osta. Kohalik pakutav õhtune meelelahutus on bowling ja saun, aga enamus meist bowlingust ei hooli ja mitu õhtut saunas käia on ka natuke tüütu. Lisaks juhtub seal alatasa mingeid äpardusi, eelmine kord polnud pool päeva elektrit ja seekord polnud osades tubades, kaasa arvatud meie omas, sooja vett.
Lisaks siis veel leedukate eksperiment india köögiga. Mina otsustasin, et ma seekord ei piiksu. Polnudki vaja, sest näkkulöönud allergia paistis meetrite kaugusele ja ilmselt nägin ma välja nagu elav etteheide, kuigi häält ei teinud. Küll aga vist tegi häält keegi teine, sest teise päeva lõpuks olid näljased ja tigedad enamik koosolijatest. Igatahes isegi meie suhteliselt paksunahaline boss võttis nõupidamise lõppedes sõna ja vabandas, et tegelikult neil polnud plaanis kedagi ära mürgitada. Loodetavasti.
Trakai lähedal oli reedel pluss üks kraadi ja mõnusalt soe, maandumine tuisusesse Tallinna, kus temperatuur oli -15, oli üpris karm. Jäime ilmaolude tõttu ka hiljaks ja jõudsime koju alles kell üks öösel. Kodus oli 12 kraadi sooja ja ega sel õhtul enam suurt soojemaks ei saanudki, sest kõik oli niivõrd maha jahtunud. Eile oli juba natuke parem ning täna majas sees juba üpris normaalne, kui välja arvata külmunud köögikraan.
Koerte eilne äratoomine Jursunast kujunes ka ootamatuks ekskursiooniks mööda Harjumaa tuisuseid kõrvalteid. Olime kutsadega juba rõõmsasti tagasiteel, kui meid peatas teele pargitud politseiauto kõrval lehvitav kena politseipoiss. Hakkasin juba kotist dokumente otsima, aga neid ei tahetud, küll saadeti meid tuldud teed tagasi, sest Klooga ranna raudteeülesõidul oli mersu rongile ette sõitnud ja tee mitmeks tunniks kinni. See ülesõit oleks nagu neetud, seda läbib kolm rongi päevas ja sellest hoolimata suudab igal aastal keegi seal rongile ette sõita. Ma pole siiani suutnud aru saada, miks olukorras, kus stoppmärke on igasugustesse arututesse kohtadesse topitud, ei ole seda suudetud sinna panna. Idioote muidugi stoppmärk ei peata, aga ülejäänuid teeks kindlasti vähe ettevaatlikumaks. Vähemalt hirmust trahvi saada.
Kolmkümmend lisakilomeetrit üle Vasalemma ja Ämari polnud eriti lõbusad, eriti mitte auto tagaosas loksuvatele penidele. Koju siiski jõudsime, sellest hoolimata, et tee oli lahti lükkamata, eile tuli sedasamust valget õudust veel juurde ja traktorit pole siiani näha olnud. Olen terve hommikupooliku kulutanud põlvini täistuisanud jalgradade lahtikühveldamisele, nii palju kui tikandid lubavad, aga lõppu pole näha. Vahepeal lihtsalt üritan arvuti juures varbaid üles sulatada.
Ja siis tuleb veel puid tassida. Täna hommikul tekkis küll korraks tunne, et kurat, koliks linnakorterisse tagasi.
Õnneks läheb see tunne üle.
Kevade ametliku alguseni on 27 päeva ja 12 tundi. Mis muidugi ei tähenda, et selleks ajaks lumi sulanud oleks.