Hüvasti, Sten

Mõned päevad tagasi said Sa neljakümne üheksa aastaseks. Neljakümne üheksa aastaseks Sa jäidki.
Kui ma Sind kaheksa aastat tagasi Rootsis esmakordselt kohtasin, mõtlesin, et vau, selle viikingi võtaksin küll. Nagu tavaliselt, mõtteks see jäigi, sest mulle käib üdini vastukarva igasugune kolleegidega semmimine. Hiljem saime sellegipoolest headeks sõpradeks.
Meie koostöö juurde käis aasimine, kaklemine kuni usteprõmmimise ja telefonikõnede katkestamiseni. Lugu lõppes alati leppimise ja õlalepatsutamisega.
Suur osa meie konfliktidest tekkis erineva maailmavaate taustal. Mina kui juurtesse uskuja ja omal küünilisel moel kodumaa patrioot. Sina kui maailmakodanik, viimased paarkümmend aastat elanud stiilis, kus kott, seal kodu. Ma ausalt ei teagi, mitmes maailma riigis Sa elada jõudsid.
Sellegipoolest, kui Sul kuus kuud tagasi maovähk diagnoositi, võtsid Sa end päevapealt töölt lahti ja läksid tagasi oma sünnimaale Rootsi.
Kui Su seisund halvenes, küsisin oma ülemuselt ja Sinu healt sõbralt, miks Sina pole selles Saksamaa superkliinikus, kuhu mindki vähidiagnoosiga saata taheti. Boss, teine samasugune koduta ja juurteta maailmakodanik, vastas hägusel pilgul, et Sa polnud nõus Rootsist lahkuma. Sama mis siin.
Kaks nädalat tagasi kuulsin bossilt, et Sul on väga halb.
Nädal tagasi ei vastanud Sa enam sünnipäevatervitustele.
Täna hommikul tuli teade.

Hüvasti, Sten. Kord läheme me kõik sellest väravast läbi. Siis, kui me enam ei jõua ega jaksa. Kui väärtuslikuks muutuvad asjad, mida me varem väärtustada ei osanud. Nagu näiteks väärtus surra kodumaal ja olla maetud kodumaa mulda.