Töölaual lebab pakk paberilehti. Trükituid ja käsitsikirjutatud, joonelisi, ruudulisi, valgeid. Töötajate küsitlusankeedi vastuseid. Hea meel, et neid nii palju tuli, pakk rohkem kui sentimeetri paksune. Igasuguseid põnevaid ettepanekuid, kuidas elu ja olu ettevõttes paremaks teha. Mõned neist isegi ellurakendatavad ja mõned läksid rakendamisele lausa esimesel päeval peale kättesaamist. Nii et heade tulemustega küsitlus.
Mis mind aga kohe põrmugi õnnelikuks ei tee, on nende vastuste õigekeel. Teadaolevatel andmetel ei tööta meil ühtegi inimest, kellel ei oleks keskkooli lõputunnistust. Kuid kui ma neid üllitisi loen, kisub käpp kohe vägisi punase pastaka poole. Koma on ilmselt tunnistatud väljasurevaks liigiks ja kantud punasesse raamatusse, kui ta kusagilt välja piilubki, siis kohast, kus ta mitte olema ei peaks. Kokku ja lahkukirjutamise reeglid olevat leebemaks muutunud, neid ma ei vaata. Levinumaid vead j-tähega: müüa versus müüja, olia versus olija jne. B,d,g reegli erandid: ültse. Uus idee suvepäevade majutuseks: kämbink. Jne. Jne. Jne.
Selle taustal ma enam ei imesta, et paar aastat tagasi keskastmejuhtidele tehtud materjaliõpetuse koolituse käigus lihtsameelselt esitatud küsimusele "Mis juhtus tekstiilitööstuses 18.sajandi lõpus Inglismaal?" ei osanud vastata ükski inimene. Mis seal siis ikka erilist juhtuski, tööstusrevolutsioon, tootmise mehhaniseerimine, ludiitide mäss ja muud pisiasjad. Ajaloo tunnis oli jutuks kah.
Mina oma rauakooli diplomiga, kes kõrgkooli ajal eesti keelt mitte sekunditki tudeerinud pole, olen tõsimeelsete intelligentide meelest nagunii ajukääbik. Kui keegi suudaks sellele kääbikule ära seletada, miks ühesuguse õppeprogrammi ja samasuguste nõudmiste puhul jääb osadele inimestele külge suur osa teadmistest ja teistele isegi mitte üksteist või kaksteist aastat pähe kolgitud ja lõpukirjandiga kroonitud emakeele õigekiri, oleksin väga tänulik.
Eriti põnevusega ootan seda blogi lugevate õpetajate arvamusi, täiesti tõsiselt.
Sinssereli joors, kuupkääbik.
14 kommentaari:
Raske uskuda, et Sul seal nii massiliselt düsgraafikuid töötab...
Ma saan aru inimestest, kelle emakeel pole eesti keel, mõnigi viga on vabandatav sel juhul. Mul noorem tütar kergekujulise düsgraafiaga hädas ja isegi temale suutsin ma need põhiasjad pähe tampida.
Ja ma kah ju rauakooli haridusega ajukääbik :P
"Eriti põnevusega ootan .."
õige: erilise põnevusega ootan..
ma ei tea kuidas teie ajal...:) aga minu ajal pöörati selles koolis vormistusele- õigekirjale jne väga suurt rõhku. Lausa nii, et mõni õppejõud keeldus tööd hindamast, kui kirjapilt polnud reeglitele vastav...
Aga inimene unustab. Ja kui ei kasuta, läheb meelest ära küll. Minu igapäevane kirjatöö piirdub powerpointi ja e-maili formaadiga. Täislauseid saan harjutada/meelde tuletada ainult blogis. Mis siis veel rääkida neist, kes igapäevatööd arvuti taga ei tee..?
Thelal on õiged tähelepanekud. Kindlasti on emakeeleoskus vähikäiku teinud. Minu arust võib tõmmata nähtamatu piirjoone 90ndate II poolele. Siis tuli riigikirjand.
Muidugi pole riigikirjand üksi süüdi, aga vähene lugemus, teistlaadsed huvid, üldine hariduspoliitika - eks see kõik mõjub. Erandeid on, aga nii kirjalik kui suuline eneseväljendus on alla käinud küll.
Need rauakooli insenerid, kes siin blogipuus ilma teevad, on väärinud minu sügava austuse ja lugupidamise.
Minu meelest ei saa süüdistada vähest kirjutamist. Ma ei usu, et need, kes suudavad (enamasti) vigadeta kirjutada, alustavad nädalat esseega, kesknädalal lisavad retsensiooni viimatiloetud raamatust ja nädalavahetust tähistavad paari luulevormiga. Vähene lugemus - kindlasti! Kuigi - ka lugemine võib õigekirjale omamoodi mõjuda. Lõpetasin just Uku Masingu "Rapanui vabastamise". Ilmselt tuleb nüüd mõnda aega enne kirjutamist keelereegleid meenutada ;)
Kus inimesed peaksid nö õigekirja meelde tuletama, kui massimeedia, tavainimese peamine kokkupuude (kirja)keelega, kubiseb slängist?
Täna aitasin pisemal kirjutada kodukirjandit teemal "Minu laupäev". Jäin minagi hätta - kogu oma keelevaistu ja ülikoolidiplomil ilutseva eesti keele "viiega". Kas kirjutada "vahel käime vanematega väljas" või "vahest...". Kirjutasime "mõnikord..." - et mitte eksida. Mine õpetajanna keelevaistu tea...
Mina olen veendunud, et kehva keeleoskuse taga on kasin lugemus. Mis on mu meelest eriti hull: kehva õigekirjaoskusega tulevad ülikoolist - ja ka Tartu Ülikoolist - juba eesti fillidki, ajakirjandustudengitest ma parem ei räägigi. Ja kui teist aastat täiskohaga ajakirjanikuna töötav inimene ütleb, et ta ei saa oma söömisega seotud lugu sõnakordusteta kirjutada, sest sõnal "sööma" on ainult üks sünonüüm ("einestama"), siis... ei oskagi midagi öelda.
Ikka ei saanud rahu, torkasin koonu ÕS-i ja sain kinnitust, et eriti ja erilise on siiski sünonüümid. Kumba sünonüümi kasutada, on maitse-, mitte grammatikaküsimus.
Täna käisin matusel. Kirikus altari kohal olid kaarjalt kenad puidust nikerdatud tähed: JUMAL MA ARMASTAN SIND
Mõtlesin, et olen mingi veidrik: kõik on kurbade mõtetega hõivatud, aga mina vaevan pead puuduva koma pärast...
Mis siin imestada, kui isegi ERRi saatejuhid näiteks ei tea, kuidas peab kõlama umbisikuline eitus, öeldes EI TEHTA asemel EI TEHA või OSUTAMA asemel OSUNDAMA, teadmata, et viimase sõna puhul on tegemist tsiteerimisega.
Üldlevinud haigus (või mood) on püüd ainuvõimalikuks tunnistada eid-lõpuline mitmuse osastav, adumata, kui võikalt kõlavad SEADUSEID, TEADUSEID, KOREALASEID... Samasugune haigus on TÕTTU lausasendamine TÄNU-konstruktsiooniga. (Tänu isa haigusele, jäime temast ilma.)
Nüridaid nuge... :)
Keelekõrv ja Mari Tarand.Tõesti oli muusika minu kõrvadele.
"Tõeline muusika minu kõrvadele"on hoopis kõlavam lause.
Siin on ilmselt tegemist terve rea erinevate põhjustega.
Esimeseks on kindlasti väike lugemus, aga lugemisharjumised ja raamatu väärtustamine saavad alguse kodunt.
Koolil on hariduse, eriti emakeele devalveerumisel oma kindel koht. Lapsed ei peagi ju enam eriti midagi kirjutama. Ega siis lünktestide täitmine kedagi kirjaoskajaks tee. Seda enam, et lünka kirjutatava sõna saab sealt harjutuse kõrvalt ilma igasuguse mõtlemiseta maha kirjutada.
Ühiskonna üldised väärtushinnangud, mida kindlasti aitab kujundada meedia. Kas Sa oled mingist ajalehest lugenud kellegi kohta, kui palju ta teab või kui intelligentne see inimene on. See pole ju üldse oluline, tähtis on hoopis see, kas sul on silikoonrinnad või mitu näolõikust sa oled teinud. Miks siis üks noor inimene peabki õigekirja nii oluliseks pidama. Hoopis olulisemad on seks, raha ja veri.
Televiisor mugandab inimest, eriti need totrad seebikad. Neid vahitakse perekonniti koos eelkooliealistega suu ammuli, aga kas seal loeb kasvõi üks inimene ajalehtegi? Ja mõtle kui mõnus- tundide kaupa pole vaja millegi üle pead vaevata.
Arvutist ma enam ei räägigi...
Ja sedasi olemegi siiamaale jõudnud, et meil on raamatulugemise aasta ja et viiendasse klassi jõuavad õpilased, kes vaevalt veerivad.
Postita kommentaar