Algaja puhkaja kohanemisraskused

Mul on vahel kohe südamest kahju, et ma lebotada ei oska, vähemalt eriti pikalt see mul välja ei tule. Pühapäeval no peaaegu õnnestus basseini ääres terve päev maha laiselda. Siis oli ka hea paks raamat lugeda. Sellegipoolest oli laisklemisest siiber. Eilse päeva hulkusin Antalyas, suur ja üsna euroopalik linn ja hoopis vähem turistilõks kui ma arvasin. Hotell pskub õnneks süstikbussi teenust, kolm eurot edasi-tagasi ja see on üpriski teretulnud, sest takso palju lähemalt asuvast lennujaamast maksis 35 liiri ehk üle 17 euro. Hinnad on Türgis üldse kalliks läinud, eriti importkaupadel, pakk Salemi sigarette maksis 7 liiri ehk üle 50 krooni ja nii igal pool.
Sellest, milliste sekeldustega me Türki jõudsime, on Lepatriinu juba pikalt kirjutanud. Tagasilend Istanbuli läks rahulikult. Enese jaoks tasub jäädvustada hotelli nimi, kus Istanbulis elasime, Celal Aga Konagi. Booking.com on üks äraütlemata väärt asi ja ma ei kasuta eal tööreiside planeerimiseks enam ühegi reisibüroo teenuseid. Nimetet hotell  asus keset Istanbuli vanalinna, seal oli katuseterrass basseiniga ja keldrikorrusel spa koos aurusauna, soome sauna, türgi sauna ja hiiglasliku ujumisbasseiniga. Kolmeinimese tuppa oleks ära mahutanud Tallinna mägede kahetoalise korteri ja ruumi oleks ülegi jäänud. Numbritoas oli massaazidush, mullivann - millest sai läbi akna telekat vaadata ja isegi heli tugevust reguleerida, elektrikamin jne.jne.jne. Ühesõnaga oleks võinud kauemgi olla ja ei maksnud see lõbu sugugi nii palju kui kogu selle luksuse järgi arvata oleks võinud.
Olles saunades-basseinides mõnusalt lõõgastunud, lendasin mina järgmisel hommikul Antalyasse ja tüdrukud Tallinna.

Nüüd siis üritan logelemist harjutada sellises kohas. Söök on liigagi hea ja minul, kes ma kodus iial kolme korda päevas ei söö, hakkavad söögiaegadel refleksid tööle nagu Pavlovi koeral. Õnneks ei söö ma vähemalt magusat, sest koogilett ulatub lõpmatuse teise otsa ja näeb väga ilus välja. Loodetavasti saan oma lambalihahimu tükiks ajaks täis, kodus seda ei anta ja türklased oskavad lammast ka imeliselt valmistada.

Vein on kohutav, eriti valge. Roosa on talutav. Punane kuumusega mulle ei sobi ja pole proovinud. Päike on kuum. Välibasseinide vesi minusuguse külmavarese jaoks liiga külm, aga õnneks on olemas ka sisebassein ja seal on soe. Hotelli aed on tohutult suur ja imeline, seal võib pikalt jalutada, ikka ja jälle midagi uut avastades. Lapsed on eraldi aedikus ja kohta nimega "Silence pool" ei tohi alla 16-aastased nägu näidata.

Homme on viimane päev siin olla, ülehomme varahommikul tagasi lendama. Taas kolm lennukit ja ökoloogiline räätsajälg muudkui kasvab. Esialgu tuleb endale homseks tegevus välja mõelda - päikese kätte rohkem jääda ei tohi, sest turi on juba punane ja kreemitama sinna otse loomulikult ei ulatu, palu või toateenindust...ja tegelikult ei ole mul soovitav üldse päikest võtta, vähemalt mitte kehale, käed -jalad on lubatud.
Aga vähemalt selg enam ei valuta, ptüi-ptüi-ptüi. Ju talle oli lihtsalt korralikku puhkust vaja. Mida kodus kohe üldse ei raatsita anda.

Täielik debiilik

Mina ikka noh. Surmväsinud nagu ma olin, tulin hiilgavale ideele peale nõupidamist Türki jääda. Kui ma siin nagunii olin.

Nüüd vedelen viietärnihotelli kohvikus, mahlaklaas nina all, kõik joogid, ka suurem osa alkoholist all inclusive...ja mõtlen, mida kuradit ma siin neli järgmist päeva ihuüksinda pihta hakkan, kui mul juba esimese päeva õhtuks suhteliselt igav on. Hotellitoas pole internetti (oleks, aga unustasin selle jublaka koju, millega mu miniatuursele Vaiole kaabli saab taha panna). Kohvikus on vägagi kiire wifi, aga siin ei tohi suitsetada. Rõdul on liiga palav ja ekraani kah ei näe. Paha siga, mitu viga, kärss kärnas ja maa külmanud...

Ju siis tuleb puhkama õppida :)
Pilt hotelli rõdult kümme minutit tagasi.

Veel pisut meheilu

...ehk nii kaob kõik kord. Pildid kusagilt netimaailmast.

Mitte ainult arstiabist

Ma olen varem küll tõotanud,et võimalusel katsun surra ilma Hiiu onkoloogia abita. Ometi olin ma eile hommikul jälle seal, seekord hoopis hambaarsti suunamisel. Mujale pole selle valge täpiga minna, tundub, et inimese lihakeha on haiglate vahel piirkondade kaupa ära jagatud ja kõikehõlmav diagnostika nagu Dr.Houses,jääb siiski filmide võlumaailma. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse arstidest kirjutada.
Pigem on mind kogu aeg hämmastama pannud,kuivõrd erinevad võivad olla ühe ja sama ravikindlustussüsteemi kaks haiglat. Järjekorrad on pikad igal pool. Mitte ainult Eestis - jõudsin hiljem nibin-nabin, mõneminutilise hilinemisega kohtumisele inglise äripartneriga, kes kommenteeris, et briti riiklikus meditsiinis on asjad täpselt samamoodi, kümneminutilisele arstivisiidile pääsemiseks seisad kusagil kolm tundi elavas järjekorras.
Mina piirduksin oma mõttes kahe Eesti haiglaga, Ida-Tallinnaga, millega mul on viimastel aastatel olnud rohkem pistmist kui ma sooviksin, ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kuhu olen sattunud kas ema operatsioonidega seoses või siis Hiiule.
Nende kahe samasse süsteemi kuuluva asutuse atmosfäär on täiesti erinev. ITK-s on asjad kuidagi väga hästi planeeritud. Kuigi järjekorrad on pikad, võib-olla enam-vähem kindel, et planeeritud ajal siiski saab arsti juurde, pluss-miinus veerand tundi on normaalne. PERH-is võisin jälle veenduda, et kolme aastaga pole midagi muutunud, number võib sul ju olla, aga kabineti ukse taga käib olelusvõitlus ja arsti juurde pääseb see, kes nahhaalsemalt uksest sisse murrab. Mis mõte on fuajeesse paigaldatud mitukümmend tuhat krooni maksval järjekorraautomaadil, kui tegelikkuses järjekorraprotseduur ei toimi. Ise ootasin ukse taga kaks tundi, aga minust jäi sinna ootajaid küll.
Lisaks haiglate erinev õhkkond. ITK-s on puhas ja korras, personal näeb alati värskelt triigitud ja naeratav välja. Hiiul on kõik kulunud, väsinud, räämas ja katki. Mööduva sanitari vormirõivad polnud nädalaid pesumasinaga kokku saanud.
Rahapuudusest meditsiinisüsteemis ei taha ma siinkohal sõnagi kuulda, kui vaadata haigekassa luksuslikke ruume, ei ole see lihtsalt usutav. Pealegi,
järjekorraautomaadi ostmiseks-paikaseadmiseks oli raha, aga selleks,et kempsu katkine ukselukk ära parandada, ei ole?
Administreerimine on see võlusõna, mis asjad paika paneb. Suhtumine muudab kõik. Kui haigla juhtkond ei hooli, siis ei hooli ka personal. Kui personal ei hooli, jäävad kannatajaks alati kliendid, antud juhul siis patsiendid. Kui äriettevõtte kliendil on võimalik mujale minna, siis haigla kliendil tihtilugu kahjuks mitte.
Veelkord läänemaailma meditsiini poole pöördudes võib tõdeda, et ka sealsed meditsiiniasutused on enamjaolt sihtasutused, nagu meie haigladki. Põhimõtteliselt lubab selline juriidiline vorm segarahastamist: riiklikud eraldised, EL toetused, firmade ja eraisikute annetused. Eestis oskan ma praegu hoo pealt nimetada vist ainult üht korralikult toimivat segarahastamisega meditsiiniasutust ja selleks on Tallinna Lastehaigla Toetusfond, kes on tõepoolest väga palju suutnud ära teha nii riigi, ettevõtete kui eraisikute toel. Ja neil on ka tulemused ette näidata.
Eile aga Hiiul seina toetades fantaseerisin teemal, et kui oleks üksik haige miljonär, kas siis pärandaksin oma raha PERH-le onkoloogia arendamiseks, sest minu eest kanti seal haiglas nii hästi hoolt...ega vist.
***
Mis aga valgesse täppi puutub, siis oli see healoomuline, kuid naksatakse juunis siiski igaks juhuks kohaliku tuimestusega ära. Et ta mingil hetkel ei otsustaks hakata endale sõrgu kasvatama.

Üks paremaid asju

mis viimasel ajal kõrva on jäänud...