Ma olen varem küll tõotanud,et võimalusel katsun surra ilma Hiiu onkoloogia abita. Ometi olin ma eile hommikul jälle seal, seekord hoopis hambaarsti suunamisel. Mujale pole selle valge täpiga minna, tundub, et inimese lihakeha on haiglate vahel piirkondade kaupa ära jagatud ja kõikehõlmav diagnostika nagu Dr.Houses,jääb siiski filmide võlumaailma. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse arstidest kirjutada.
Pigem on mind kogu aeg hämmastama pannud,kuivõrd erinevad võivad olla ühe ja sama ravikindlustussüsteemi kaks haiglat. Järjekorrad on pikad igal pool. Mitte ainult Eestis - jõudsin hiljem nibin-nabin, mõneminutilise hilinemisega kohtumisele inglise äripartneriga, kes kommenteeris, et briti riiklikus meditsiinis on asjad täpselt samamoodi, kümneminutilisele arstivisiidile pääsemiseks seisad kusagil kolm tundi elavas järjekorras.
Mina piirduksin oma mõttes kahe Eesti haiglaga, Ida-Tallinnaga, millega mul on viimastel aastatel olnud rohkem pistmist kui ma sooviksin, ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kuhu olen sattunud kas ema operatsioonidega seoses või siis Hiiule.
Nende kahe samasse süsteemi kuuluva asutuse atmosfäär on täiesti erinev. ITK-s on asjad kuidagi väga hästi planeeritud. Kuigi järjekorrad on pikad, võib-olla enam-vähem kindel, et planeeritud ajal siiski saab arsti juurde, pluss-miinus veerand tundi on normaalne. PERH-is võisin jälle veenduda, et kolme aastaga pole midagi muutunud, number võib sul ju olla, aga kabineti ukse taga käib olelusvõitlus ja arsti juurde pääseb see, kes nahhaalsemalt uksest sisse murrab. Mis mõte on fuajeesse paigaldatud mitukümmend tuhat krooni maksval järjekorraautomaadil, kui tegelikkuses järjekorraprotseduur ei toimi. Ise ootasin ukse taga kaks tundi, aga minust jäi sinna ootajaid küll.
Lisaks haiglate erinev õhkkond. ITK-s on puhas ja korras, personal näeb alati värskelt triigitud ja naeratav välja. Hiiul on kõik kulunud, väsinud, räämas ja katki. Mööduva sanitari vormirõivad polnud nädalaid pesumasinaga kokku saanud.
Rahapuudusest meditsiinisüsteemis ei taha ma siinkohal sõnagi kuulda, kui vaadata haigekassa luksuslikke ruume, ei ole see lihtsalt usutav. Pealegi,
järjekorraautomaadi ostmiseks-paikaseadmiseks oli raha, aga selleks,et kempsu katkine ukselukk ära parandada, ei ole?
Administreerimine on see võlusõna, mis asjad paika paneb. Suhtumine muudab kõik. Kui haigla juhtkond ei hooli, siis ei hooli ka personal. Kui personal ei hooli, jäävad kannatajaks alati kliendid, antud juhul siis patsiendid. Kui äriettevõtte kliendil on võimalik mujale minna, siis haigla kliendil tihtilugu kahjuks mitte.
Veelkord läänemaailma meditsiini poole pöördudes võib tõdeda, et ka sealsed meditsiiniasutused on enamjaolt sihtasutused, nagu meie haigladki. Põhimõtteliselt lubab selline juriidiline vorm segarahastamist: riiklikud eraldised, EL toetused, firmade ja eraisikute annetused. Eestis oskan ma praegu hoo pealt nimetada vist ainult üht korralikult toimivat segarahastamisega meditsiiniasutust ja selleks on Tallinna Lastehaigla Toetusfond, kes on tõepoolest väga palju suutnud ära teha nii riigi, ettevõtete kui eraisikute toel. Ja neil on ka tulemused ette näidata.
Eile aga Hiiul seina toetades fantaseerisin teemal, et kui oleks üksik haige miljonär, kas siis pärandaksin oma raha PERH-le onkoloogia arendamiseks, sest minu eest kanti seal haiglas nii hästi hoolt...ega vist.
***
Mis aga valgesse täppi puutub, siis oli see healoomuline, kuid naksatakse juunis siiski igaks juhuks kohaliku tuimestusega ära. Et ta mingil hetkel ei otsustaks hakata endale sõrgu kasvatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar