Algaja puhkaja kohanemisraskused

Mul on vahel kohe südamest kahju, et ma lebotada ei oska, vähemalt eriti pikalt see mul välja ei tule. Pühapäeval no peaaegu õnnestus basseini ääres terve päev maha laiselda. Siis oli ka hea paks raamat lugeda. Sellegipoolest oli laisklemisest siiber. Eilse päeva hulkusin Antalyas, suur ja üsna euroopalik linn ja hoopis vähem turistilõks kui ma arvasin. Hotell pskub õnneks süstikbussi teenust, kolm eurot edasi-tagasi ja see on üpriski teretulnud, sest takso palju lähemalt asuvast lennujaamast maksis 35 liiri ehk üle 17 euro. Hinnad on Türgis üldse kalliks läinud, eriti importkaupadel, pakk Salemi sigarette maksis 7 liiri ehk üle 50 krooni ja nii igal pool.
Sellest, milliste sekeldustega me Türki jõudsime, on Lepatriinu juba pikalt kirjutanud. Tagasilend Istanbuli läks rahulikult. Enese jaoks tasub jäädvustada hotelli nimi, kus Istanbulis elasime, Celal Aga Konagi. Booking.com on üks äraütlemata väärt asi ja ma ei kasuta eal tööreiside planeerimiseks enam ühegi reisibüroo teenuseid. Nimetet hotell  asus keset Istanbuli vanalinna, seal oli katuseterrass basseiniga ja keldrikorrusel spa koos aurusauna, soome sauna, türgi sauna ja hiiglasliku ujumisbasseiniga. Kolmeinimese tuppa oleks ära mahutanud Tallinna mägede kahetoalise korteri ja ruumi oleks ülegi jäänud. Numbritoas oli massaazidush, mullivann - millest sai läbi akna telekat vaadata ja isegi heli tugevust reguleerida, elektrikamin jne.jne.jne. Ühesõnaga oleks võinud kauemgi olla ja ei maksnud see lõbu sugugi nii palju kui kogu selle luksuse järgi arvata oleks võinud.
Olles saunades-basseinides mõnusalt lõõgastunud, lendasin mina järgmisel hommikul Antalyasse ja tüdrukud Tallinna.

Nüüd siis üritan logelemist harjutada sellises kohas. Söök on liigagi hea ja minul, kes ma kodus iial kolme korda päevas ei söö, hakkavad söögiaegadel refleksid tööle nagu Pavlovi koeral. Õnneks ei söö ma vähemalt magusat, sest koogilett ulatub lõpmatuse teise otsa ja näeb väga ilus välja. Loodetavasti saan oma lambalihahimu tükiks ajaks täis, kodus seda ei anta ja türklased oskavad lammast ka imeliselt valmistada.

Vein on kohutav, eriti valge. Roosa on talutav. Punane kuumusega mulle ei sobi ja pole proovinud. Päike on kuum. Välibasseinide vesi minusuguse külmavarese jaoks liiga külm, aga õnneks on olemas ka sisebassein ja seal on soe. Hotelli aed on tohutult suur ja imeline, seal võib pikalt jalutada, ikka ja jälle midagi uut avastades. Lapsed on eraldi aedikus ja kohta nimega "Silence pool" ei tohi alla 16-aastased nägu näidata.

Homme on viimane päev siin olla, ülehomme varahommikul tagasi lendama. Taas kolm lennukit ja ökoloogiline räätsajälg muudkui kasvab. Esialgu tuleb endale homseks tegevus välja mõelda - päikese kätte rohkem jääda ei tohi, sest turi on juba punane ja kreemitama sinna otse loomulikult ei ulatu, palu või toateenindust...ja tegelikult ei ole mul soovitav üldse päikest võtta, vähemalt mitte kehale, käed -jalad on lubatud.
Aga vähemalt selg enam ei valuta, ptüi-ptüi-ptüi. Ju talle oli lihtsalt korralikku puhkust vaja. Mida kodus kohe üldse ei raatsita anda.