Inimene harjub ikka kõigega,

mõtlesin ma täna hommikul pisut peale kella ühtteist Hiiu onkoloogias operatsioonilauale heites. Noh, väike võdin muidugi oli, aga paanikat küll mitte. Kindlasti aitas ka õhtul sisse võetud rahustitabletipoolik, andis vähemalt rahuliku une. Hommikusööki tuli suhteliselt jõuga sisse toppida, aga kuna pelgasin, et peale põse siseküljelt kasvaja eemaldamist ei saa ma tükk aega midagi söödud, siis ma ikka üritasin.
Kas sattusin ma 2006.aastal mingi eriti äpardunud tiimi kätte, on vahepeal midagi muutunud, või vedas mul seekord inimestega lihtsalt rohkem, aga tookordne ja tänane ambulatoorne opp erinesid üksteisest nagu öö ja päev, eelkõige õhkkonna poolest. Operatsiooni ajal laulda ümisev kirurg tekitas mõnusalt lõõgastunud tunde ja lõpuks jäigi mulje, et kogu üritus kestiski ainult hetke. Tegelikult vist pool tunnikest. Peale oppi ise autorooli ja kodu poole.
Nüüd on üle kuue tunni möödas ja terve selle aja olen ma oodanud, et millal opihaav valutama hakkab...siiani pole õnneks hakanud ja mingeid piiranguid kah peale ei pandud, ainult midagi tulist ei tohi süüa ega juua. Kõige ebamugavam tunne on suus torkivad niidiotsad, aga isegi nendega hakkan juba harjuma.
Arsti arvamusel oli see asjandus healoomuline ja välja tuli lõigata eelkõige sellepärast, et ta iseloomu ei muudaks. Lõplik analüüsivastus enne jaanipäeva.