Suurte tüdrukute mängukannid

Meeste silmad pidi särama panema iga vidin, mis piiksub, vilgub ja vajab toimimiseks vähemalt kuut patareid. See oli vana nali, tänapäevastel vidinatel piisab ühest akust. Selle koha pealt olen ma ka natuke mees, et mulle jubedalt meeldivad igasugused tehnilised jupstükid, mis elu kergemaks ja ilusamaks teevad. Kolleegid norivad, et kui tahad teada, mis tehnikamaailmas uut, vaata, mis Thelal kaasas on. Mu enda meelest pole asi üldse nii, telefoni vahetan siis, kui ta rikki läheb, autot siis, kui liising lõpeb. Trendiinimeste I-vidinad jätavad mind külmaks nagu koera nina, I-podi pole mul kunagi olnud (teised mp3 mängijad on sama head, aga odavamad), IPhone on minu jaoks mõttetu kobakas, mis on minu käe jaoks liiga suur (testisin naabrimehe oma) ja milleks seda IPadi vaja on, ma ka aru ei saa. Ma ei suhtle seltskonnaga, kelle jaoks esemete märgiline tähtsus oluline oleks ja osa sellest korporatiivsest tarkvarast, mida mul igapäevaselt vaja, Apple peal lihtsalt ei tööta. .
Küll ei kujuta ma enam elu ette ilma taimeriga kohvimasinata, mis argipäeviti tilgutab kohvi valmis just selleks ajaks, millal ma oma unise olemise magamistoast kööki vinnan, liikumisandurite ja/või taimeritega valgustussüsteemita ja kaelaehtekujulised mälupulgad kuulusid mu standardvarustusse ka ammu enne seda kui nad siinkandis müügile jõudsid. Muuseas, töötavad mitmendat aastat.
Mõnikord olen ma muidugi selle hüpermoodsa tehnika ihalusega ka puusse põrutanud, parim näide oli Roomba robottolmuimeja, mida oli Hädasti Vaja (mõtle, ise lähed tööle ja vahepeal tolmuimeja koristab...tegelikkuses tõmbas see riistapuu endale esimesel päeval koerakarvad igale poole vahele ja enam edasi ei liikunud), videokaamera, mida ka mitu aastat ihalesin (ja mis tegelikult käis kaasas ainult Iirimaal) ja kindlasti üht-teist veel, mis praegu meelde ei tule.
Viimase aja lemmikmänguasjaks on olnud tõeliselt miniatuurne sülearvuti Sony Vaio VGN-P21Z, kaheksatollise ekraaniga ja koos akuga vaid 638 grammi kaaluv riistapuu.
Tõsiseks töötegemiseks muidugi kaheksatolline ekraan ei kõlba, aga alati saab taha panna suure kuvari ja täismõõtmetes klaviatuuri. Kaasastassimiseks aga on ideaalne, netissurfamiseks ja muudeks igapäevategevusteks ka. Käekotis seda suure shokolaaditahvli suurust arvutit peaaaegu ei märkagi ja reisides pole üldjuhul suuremat vajagi.
Vaio miinusteks on eelkõige igasuguse tehnilise toe puudumine Eestis (Sony Eestit oma sihtturuna eriti ei tunnista) ja kui selle arvutiga midagi juhtuma peaks, tuleb ta kas Soome remonti saata või minema visata...
Ühes asjas aga jõudis boss minust ette, veebruarikuisel nõupidamisel mulle oma äsjaostetud Kindle-t demonstreerides küsis ta lausa üllatunult, et kas mul polegi...ei olnud ja sel hetkel mõtlesin, et ega mul teda vaja ka ei ole. Ma ei viitsi inglise keeles ilukirjandust lugeda ja seetõttu tundus asi suht mõttetuna. Viimane Türgi-reis aga, kui ma kümne päeva jooksul üheksa lennukiga lendasin, pani meelt muutma. Raamatud on teatavasti hullult rasked ja lennukompaniid loevad lisakilosid viimasel ajal ülima tähelepanulikkusega, näiteks Air Baltic maksustab iga lisakilo mõnuga 15 euro ehk ligi 235 krooni suuruse lisamaksuga, natuke kallis lõbu raamatute kaasasvedamise eest. Vaiost annab e-raamatuid lugeda küll, kahjuks ei pea miniatuurse sülearvuti aku vastu üle 2,5 tunni ja tervet päeva sellega juba ilma saba vahepeal seina torkamata ei sisusta.
Lappasin terve nädalajagu õhtuid mööda netti, püüdes erinevate e-raamatulugejate häid ja halvemaid võimalusi võrrelda, kokkuvõttes jäin ikkagi Kindle peale pidama.

Tavaliselt olen Amazoni tellimusi teinud Inglismaalt, sest siis ei lisandu mingeid makse, Euroopa Liidu sisene ost. Aga Kindle tuli tellida USA-st, sest inglise Amazon seda paraku ei pakkunud. Tarne oli hüperkiire - 7.juuni pealelõunal tehtud tellimus oli Eesti tollis reede, 11.juuni hommikul (turba toimetamine Viljandi lähedalt Harjumaale kestis oluliselt kauem). Samal päeval ma järele minna ei saanud, ei riskinud, operatsioon ja puha...tagantjäreletarkusena oleks võinud minna küll, see haav ei hakanudki valutama, aga kes seda ette teadis.
Niisiis jõudis Kindle minu kätte esmaspäeval, 14.juunil. Ise tuli Sõjamäel asuvasse UPS terminali järele minna - mismoodi sellisesse kohta pääsevad inimesed, kes liiguvad autota, on hoopis eraldi teema. Väike ülevaade kuludest ka: seade ise maksis 259 dollarit, tellisin juurde kohe ka EU vooluadapteri, sest Kindle endaga on kaasas ainult USB juhe laadimiseks arvuti kaudu. Vidin maksis 20 dollarit, transport 27 dollarit. Kogusummast 305,96 tegi Amazon mulle arusaamatuks jäänud põhjusel 15 dollarit allahindlust, seega jäi tasutud summaks 290,96 dollarit. Eesti riik kasseeris lisaks 786 krooni käibemaksu. Kokkuvõttes võitsin ise asju ajades võrreldes USA kaupa Eestisse toimetava Netikulleri hinnaga kõvasti üle tuhande krooni.
Laadisin olemasolevad mõniteist e-raamatut Kindlesse ja olen rahul nii kasutusmugavuse kui kujutisega. Loodetavasti jääb nüüd mõni puu meelelahtuskirjanduse arvelt püsti ja kodused raamaturiiulid ei ummistu enam nii kosmilise kiirusega. Ja ehk jõuavad millalgi ka teised eesti kirjastused peale Erseni tõdemusele, et PDF-faili turustamine ei ole sugugi keerulisem kui paberraamatu turustamine ja et eelmisel aastal müüs Amazon juba rohkem e-raamatuid kui paberraamatuid.