Kakskümmend kaheksa kraadi sooja. Varjus.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.
2 kommentaari:
Njah. Ja mina otsin neljandat kuud. Nokk kinni, saba lahti. Kord pole aega, siis ei leidu sobivat ekseplari. Kui on leitud aeg ja sobiv, siis nõuab täpselt vaatamishetkel reisija neljarattalises reisija tähelepanu. Süvenemata autot ei osta.
PS. Üleeile kiirendas mu kõrvalt daam valges, tagaklaasil tekst "lumehelbeke" :)
Mina tegin kaks kuud teoreetilist ettevalmistust ja siis veel poolteist kuud ootasin. Ja oleks mingit teist värvi tahtnud (tegelikult oleksingi), oleks pidanud sügiseni ootama.
Kasutatud autode turul pidi veel hullema, korralikke ei liigu ja kui varem anti liisinguauto tagasi, siis tehtavat nüüd tihtilugu jätkuleping.
Postita kommentaar