Lugesin eile diivanil kõtutades läbi Eve Kivi elulooraamatu "Ma olen elanud". Ei hakka kirisema ega kritiseerima, igal inimesel on õigus oma mälestusteraamatusse kirja panna, mida tema vajalikuks peab ja iga jäädvustus on tükike ajalugu. Meeldis see, et peaaegu puudus näpuganäitamine ja musta pesu pesemine. Lihtsalt killud ühe inimese pikast ja värvilisest elust.
Küll aga lõi täiesti pahviks hommikune raadiouudis sellest, et tulekul on Ott Leplandi elulooraamat...
Kas järgmiseks on oodata elulooraamatuid pealkirjadega "XXX esimene klassis" ja "YYY esimesed muljed lastesõimest"?. Imikute käest informatsiooni väljapressimine oleks juba liiga keeruline, muidu miks mitte ka "Minu esmamuljed vahetult peale ilmavalguse nägemist". Umbes kahesajal leheküljel.
Ohjah. Keegi ei kohusta ostma.
4 kommentaari:
Väga õigesti oletad!
Noorte iidol Justin Bieber (16-aastane laulupoiss) annab ka välja oma "elulooraamatu". Ilmselt siis sellest, milline on olnud tema tee tavalisest koolipoisist lauljaks.
Näh, mis meie siis ootame!
Edaspidi võiks välja anda lihtsalt teose pealkirjaga "Minu raamat" ja kirjutada sinna mis tahes. Otsku ja lugegu siis kes tahes!
Võib-olla kujuneb Oti eluu nii kirevaks, et ühte raamatusse ei mahukski ära ja see esimene ongi esimene, millele järgneb veel teine, kolmas, neljas ...jne
Elu ju pikk:)
20-aastased janooremad,kelleletooelulugu ilmselgelt orienteeritudon, ilmselt arvavad,et hiljemalt 40+ on elu juba läbi.
ja targa inimesena sa ometi kujutad ette,kus sel raamatul on (läbi)lööki
ja raha lõhna..
Järjekordseid eluraamatuid nähes tuleb allergiahoog peale,kord kergem,teinekord raskem vorm.Endale neid osta ei pea vajalikuks,aga raamatukogust leides olen mitmet lugenud,sest vahel harva tahab inimene ka midagi riivatut piiluda,tunnistagu ta seda või mitte.Õnneks on nende seas ikka ka väga tõsist kirjandust,näiteks Mari Tarandi lugu Juhan Viidingust j.t.
Postita kommentaar