Üleeile õhtul tekkis korraks tunne, et töö sai otsa. Kõik asjad liikusid nagu iseenesest, kuhugi polnud vaja oma nina toppida. Kohe läks tuju niruks kah.
Eile tuli selle-eest tööd kapaga uksest ja aknast. Isegi sedavõrd, et olin üle tüki aja sunnitud hilisõhtuni kontoris istuma. Sellest hoolimata oli koju sõites silm säravam ja tuju parem, kui nii mõnigi kord kell viis kontorist lahkudes. Narkomaan oli oma tööannuse kätte saanud.
Pohmell tuli ka muidugi, vähkresin kuni kella üheni öösel unetult voodis ja aju töötas ületuuridel.
Täna hommikul oli maa meiekandis esmakordselt lumevaiba all. Mul pole eelmisel talvel hangitud raskekujuline lumelükkamisallergia siiani üle läinud ja hommikukohvi ajal üritasin istuda seljaga köögiakna poole, et seda WFS-i mitte näha. Pääsu aga polnud, üle õue kiviparketi kepsutades ja garaazist puhast ja kuiva autot võttes püüdsin positiivselt mõelda...veel mõned aastad tagasi oleks hommik alanud läbi pori sumamise ja auto lumest rookimisega.
Tee peal polnud muidugi midagi lõbusat, kraavisolijaid ma eriti lõbusaks vaatepildiks ei pea. Paari kilomeetri järel jäi mulle ette seesama õppeauto ja edasine kulgemine toimus kiirusega 50 km/h, sest vastu tuli katkematu kolonn. Peale Keilat jäi õppeautole omakorda ette traktor, milles õppekas mööda sõita ei julgenud ja kiirus langes kahekümne viieni. Õnneks suutsin ühe sirgema ja tühjema lõigu ajal mööda saata, kuigi kahest pikast autost möödasõit selles koristamata lumepudrus ei ole üldse lõbus. Tunne oli küll selline,et varsti hakkan nende tipptunnil õppesõitjate peale kuhugi avaldusi tegema. Sest mina sain mööda ja normaalse kiiruse sisse, aga järgmised kümme kilomeetrit valitses selja taga täielik tühjus.
1 kommentaar:
Oli ju miski seadus, mis keelas õppekatel tipptunnil liikumise mingitel konkreetsetel teedel. Aga äkki käis see Tallinna linna kohta?
Postita kommentaar