Peab tunnistama, et ma olen kohutavalt vilets panditaara äraviija. Kokku saab küll kõik hoolsalt kogutud ja suurtesse kinninööritavatesse prügikottidesse pakitud. Edasi rändavad need kotid garaazi ja sinna nad kipuvad jäämagi...lähim taaraautomaat on 15 kilomeetri kaugusel ja eraldi poodisõitu peaaegu ette ei tulegi, enamjaolt saab poeskäik koduteel ära tehtud. Töö juurde aga on sandivõitu kottidega sõita, peab olema kindel, et päeva jooksul ei tule muid asjaajamisi, mille puhul taara segama võiks hakata.
Peale selle ma kohe mitte ei armasta neid taaraautomaate, mis iga kümnenda purgi ja pudeli järel kas rikki lähevad või täis saavad.
Eile õhtul aga vaatasin seda seina äärde kogunenud kotilaviini ja tõotasin endale, et enne aastalõppu olgu seinaäärne puhas. Tõstsin kolm kotti auto äärde valmis. Hommikul peale. Peaaegu oleksin ära unustanud, et taarakotid parketimaasturi tagaotsas sõidavad, aga õnneks midagi kolises ja tegin kiire pöörde Laagri Maksimarketi taaramaja juurde.
Olin just kaks esimest kotti maha tõstnud ja suundusin nendega putka ukse poole, kui nägin üht elust räsitud meesolendit lähenemas, samasugune pisut räsitud kutsa kaasa lonkimas. Käes meesolendil pooltühi kilekott ilmselt mõne taaraühikuga ja suund sama mis minul, taaraautomaadi juurde. Minuga võrreldes oli tal mõnemeetrine edumaa.
Küllap sai otsustavaks asjaolu, et selle asemel, et minust ette tormata, hoidis enne mind ukseni jõudnud koll mulle ust lahti, et ma oma suurte kottidega sisse saaksin. Enne teda.
Panin kotid ukse juurde maha, ja küsisin, kas ta soovib need ära anda. Ta kaotas esimese hooga peaaegu kõnevõime. Ei, ta ei olnud purjus. Vähemalt mitte silmnähtavalt. Lihtsalt hämmingus ja tänulik.
Ütlesin, et oodaku, kolmas kott on ka. Andsin sellegi talle. Koll kohmis tänusõnu. Naersin, et mõelgu sellele, et tal käis täna päkapikk.
Auto juurde lipates hõikasin veel üle õla, et ostku ikka kutsale vorsti ka. "Kindla peale!" vastas nüüd juba kõnevõime tagasi saanud mees.
Vähemalt ühe mehe ja ühe koera päeva tegin ma täna ilusamaks. Päris hea tunne oli. Isegi teades, et suurem osa sellest taararahast kulub ilmselt uimastavale joogile. Pole andnud mulle keegi õigust teiste üle kohut mõista.
12 kommentaari:
Tõesti kena jõululugu :)
Tegid kolli päeva ilusaks :) Ja loomade vastu on nad südamlikud.
Oi kui ilus lugu :)
Tubli, Thela!:) Muide, ma olen ka mõnikord jube laisk:D
Tubli! Tõeliselt ilus ja südamlik jõululugu!
Olen sama teinud, st taarat annetanud. Pole seda heateoks osanudki arvata, rohkem nagu mugavuseks.
Kunagi päris ammu koristasin keldrit ja leidsin sealt väga vanu koduveine. Olin need valmis ära viskama, kui maa-alt tuli välja härjapõlvlane. Küsis need pudelid endale, ma andsin lahkelt.
Südamlik!
Ja sa osakd seda ikka paganama ilusti enda kasuks kirjustada:)
seesuuret... -> :)
Noh kui aus olla, siis minagi mõtlesin kõigepealt omaenese mugavusele. See, et asi heateona välja kukkus, tegi hiljem lihtsalt topeltheameelt.
Ja tekitas idee, et lisaks Toidupangale võiks olla meil Taarapank. Kuhu minusugused laiskvorstid saaksid panditaara tasuta ära anda ja pandirahaga tehtaks midagi head.
Taara tassimine ilma autota, olgugi et see taara on põhiliselt värska pudelid, on tõsiselt ebamugav. Oleks isegi nõus, et keegi viiks kodust ära, loobuks sellest mõnekümnest kroonist ilma kahju tundmata.
Vahel on nii, et viin taara kohale, aga auk on suletud. Ei mina siis hakka seda koju tagasi tarima. Jätan taarapunkti ukse taha. Taarakorjajate unistus!
Kurb muidugi neist, kel see ainuke reaalne sissetulek on.
Lihtsalt super, et sattus olema viisakas koll ja eriti veel koeraga:) See tegu oli sinust ütlemata armas ja olen kindel, et andsid tema päevale ikka tõsise emotsiooni. Kasvõi siis omaenda mugavusest:D Ilus ikkagi...
võtsid mul silmad märjaks !
see oli tõesti üks ilus tänapäeva jõululugu.
ise saan päkapikk olla, kui aknast meie maja prükkarit passin. See tähendab meest, kes meie kastis käib. Just külmade ilmadega.
Postita kommentaar