Siit, sealt ja vahepealt

Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.


Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.

Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.

Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.

See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.

Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.

Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.

Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.