Vana Nõid

Natuke rohkem kui nädal aega tagasi istusime ühe tähtsa isikuga koos kohvilaua taga ja rääkisime ühest ja teisest. Muuhulgas avaldasin ka arvamust, et investeerimine Omaani ja üleüldse araabiamaadesse praegusel ajaperioodil ei ole eriti ohutu. On küll, väitis tähtis isik. Seal ei saa mässu tulla, sest see on rikas riik. Need araabiamaad, kes mässavad, on vaesed. Omaanis ei tule mingit mässu. Kohalikud naftakeisrid viskavad inimestele järjekordse portsu raha ja kõik on vait.
Eile õhtul näitas isegi ETV, rääkimata CNN-st, kuidas Omaani tööstuslinnas Soharis põlevad investorite tehased, lendavad kuulid ja langevad inimesed.
Ma ei ole kindlasti mingi araabiamaade asjatundja, aga miskipärast on mul tunne, et see laine, mis praegu üle selle maailma veereb, on rikkuse ja vaesusega väga vähe seotud. Ja kusagil on piir, millest alates raha kaotab jõu. Ka inimestele kurku topitud naftadollarid.
Palja kõhutunde alusel end nüüd investeerimisnõustajaks pidada oleks muidugi liig :D. Kuigi jah, see polnud esimene kord.
Huvitav, kas vestluskaaslane mäletab seda juttu?

Võib mitte meeldida...

Director on üks vähestest ajakirjadest, mille pea alati kaanest kaaneni läbi loen. Lõpule jõudsin alles sel nädalavahetusel, aga see juhtkiri kummitab kuklas juba mitu nädalat. Panen eelkõige iseenese jaoks selle lõigu kirja ja loodan, et mind luba küsimata tsiteerimise pärast risti ei lööda.
Niisiis, Taivo Paju juhtkiri veebruarikuu Directorist:
"Toon oma kogemustest mõned soovitused, mis peaksid saama mantraks igale palgatöötajale. Häda sellele, kes neid ei mõista - lõppkokkuvõttes rikub ta ainult kolleegide ja iseenda närve.
- Töötajana on sul raske, kui mitte võimatu näha laiemat pilti kui su ülemusel. Kui sulle tundub, et ülemus on loll ja nõme, tuleb see tihti sellest, et sa ei näe suurt pilti või ei saa sellest aru.
- Sinu kui palgatöötaja püha kohus on hääletada jalgadega. Ei ole ühtki vabandust, miks sa peaksid jääma, kui töökoht tõesti ei istu, Otsustamist edasi lükates saab sinust suurim kahjur, kes tööõhkkonda mürgitab.
- Konflikti puhul peab lahkuma alluv, mitte ülemus. Sest ülemus on see, kes vastutab kogu mängu eest ning temal on õigus kokku panna meeskond, kellesse ta usub.
- Kui sa venitad lahkumisega, sesr sama head tööd ja palka on raske leida, siis on su ülemus sind mõttetult kauaks ametisse jätnud. Või oled sa täiega ülemakstud.
- Sinu asi on ülemusega suhteid klaarida, mitte vastupidi. See tundub ebaõiglane, aga ülemusel on tuhat muud muret.
- Kui tõsine rahulolematus ülemusega on firmas üleüldine, on teine lugu. Siis räägi sellest tippjuhi või omanikuga. Aga ole valmis mõlemaks, nii lahkumiseks kui ise ülemuse asemele asumiseks.
- Kui lahkud, mine nii, et taaskohtumine endise ülemusega poleks ebameeldiv. Maailm on nii pisike, varem või hiljem satute niikuinii kokku. "

Rasked ja valusad soovitused, mis kindlasti paljudele ei meeldi. Kellele ikka meeldib, kui soola valusa koha peale raputatakse.
Mind ennast pani see pigem juurdlema, kas üritada üles leida kadumakippuv motivatsioon (sest paraku mind ennast on eluaeg töö huvitavus oluliselt rohkem motiveerinud kui selle eest saadav palk) või mõelda tõepoolest jalgadega hääletamisele.
Tegureid, mis ühele või teisele poole kallutavad, on muidugi rohkem kui välja paistab.
Vähemalt sain selle eneses kripeldanud asja nüüd välja kirjutatud. Mõnikord aitab seegi natuke.

Mõni päev on halvem kui teised...

kui masenduselained üle pea kokku loksuvad ja maailm tundub üleni hall. Sama hall, kui juuksed, mis väljakasvanud osast välja paistavad, märge sellest, et tuleks juuksurit külastada. Küüned kukuvad tükkideks ja nahk on nagu paber, kortsud nähtavamad kui tavaliselt, õmblused kipitavad ja mingisugune arusaamatu neelupõletik ei taha ega taha ära minna. Peale kolmepäevast puhkamist tundun olevat veel väsinum kui varem, ilmselt enne ma lihtsalt ei lasknud end lõdvaks.
Jõudsin lõpuks Dan Browni raamatute lugemiseni, neelan eile õhtust saadik juba kolmandat, põnev on küll, aga minu maitse jaoks liiga palju realistlikult kirjeldatud piinamist ja laipu. Vähemalt aitab mõtted omaenese probleemidelt ära viia.
Reaalsus ei ole üldse meelitav, kadunud sümboli otsingule vahelduseks ajalehte lehitsedes komistasin klassivenna surmakuulutusele. Me polnud küll erilised sõbrad ja peale kooli lõppu pole ka kokku puutunud, aga tuletas veelkord valusalt vanust ja tervist meelde.  Nagu seda surmahõngu viimasel ajal vähe õhus oleks olnud.
Aga pole viga. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgust tuleb juurde. Toad on soojad. Saun köeb ja see rituaal puhastab lisaks kehale teatavasti ka hinge.

Täna nägin ma külma

Töö juurest kell viis sõitma hakates polnud vigagi, miinus kolmteist. Päike paistis.
Pärast koerahotellist sinna unustatud toidukoti äratoomist, Tuula ja Ääsmäe vahelisel teel, ma teda kohtasingi. Hall, kõikehõlmav laam rullus üle lagedate lumiste põldude. Tee algas ja lõppes eikusagil. Ülevalpool aimus veel päikese punakasroosat kuma, all haaras jäine ookean kõik enesesse, veeres lagendikel, mässis endasse üksikud raagus puud. Ei ühtegi inimest, autot ega korstnasuitsu. Külmalained keerlesid, tõusid ja langesid, oli tunne, et kõik, mis nende haardesse jääb, tardub liikumatuks ja jääkülmaks kuni aegade lõpuni.
Selline vist olekski tuumatalv. Kas maailm oli kusagil olemas?
Koju jõudes valgustas õue koolnukahvatu täiskuu.
Toas on soe ja mõnus. Koerad jalge ees. Tuli ahju klaasuste taga.
Maailm on olemas. Päris tore maailm pealekauba.

Jorr...

Tervis on kehvapoolne olnud juba paar nädalat, mingid kõhujamad, kevadväsimus jnejnejne. Siiamaani püsisin püsti peamiselt vist aastaaruandekoosoleku pinges, aga kui see eilsega läbi sai, siis kukkus kokku ka enesetunne. Täna on olnud kõige enam külastatatud ruumiks olnud tualett, kõik, mis sisse läheb, sealt kohe ka välja tuleb kas nii- või naapidi ja koerte hotellist äratoomiseks ja lumelükkamiseks vilistasin kohale ekskaasa. Et kui tema juba minu autot ekspluateerib (on ikka tahtmist igapäevaselt sõita autoga, mis võtab 16 liitrit sajale), siis mul on ka moraalne õigus teda ennast ekspluateerida.
Viimane nädal Riias oli töiselt küll eduline, olmeliselt aga üpriski kohutav. Kui keegi soovitab teil minna hotelli Jurmala Spa, siis minu siiras soovitus on, et ärge jumala pärast minge. Mõistlikum on telgis ööbida, vähemalt raha jääb alles. Toad on räpased ja haisevad, suitsetada võib ainult õues, saunad on mustad, basseini vesi sogane, basseini kummipõhi mitmest kohast lahti ja teenindajad ülbed ja mornid. Kõige krooniks esitati viie inimese kolme päeva toiduarveks 650 eurot, seejuures oli toit rasvane, maitsetu ja mittemidagiütlev ja hotellist väljatshekkimisel kulus vastuvõtuleti hapude nägudega  tüdrukutel arve vormistamiseks üle poole tunni. Hea, et me autoga olime, lennukist oleks kindla peale maha jäänud. Kojugi jõudsin tänu sellele alles kell üks öösel. Algne plaan oli küll alles reedel tagasi sõita, aga neljapäeva õhtuks oli hotell nii jäledaks ja viie sõidutunni kaugusel asuv kodu nii kalliks muutunud, et otsustasime siiski pimedas startida.
Tagantjäreletarkusena oli otsus õige, tänase enesetundega oleks sõitmine päris keeruliseks osutunud.
Nüüd üritan maja soojemaks kütta, külastan iga veerand tunni tagant maja kõige väiksemat ruumi ja loodan sellele, et ehk on homme parem.