Mu lemmiktsitaatide hulka on kuulunud juba aastakümneid ühe prantsuse kirjaniku (no ei tule nimi hetkel meelde) ütlus, et inimesed, kes kirjutavad romaane, ei ela neid läbi. Ja inimesed, kes elavad läbi romaane, ei kirjuta neid. Kunagi vabandasin selle tsitaadiga end oma eesti keele õpetaja ees, kes oleks mind meelsasti näinud rohkem kirjutamas ja eesti keelt õppimas, tema suureks pettumuseks valisin ma hoopis majandusteaduskonna ja pole seda kunagi kahetsenud.
Aga seebiooperlikke situatsioone on elu hiljem rohkesti pakkunud ja mõni on olnud ka tõepoolest selline, et mingi Mehhiko seep kahvataks selle kõrval. Memuaaride kirjutamiseks olen aga liiga laisk, ja kes neid ikka lugeda viitsiks...
Elu aga võib seep olla ka praegu. Reede õhtul logelesin parajasti arvuti ees, kui Facebook sissetulevast kirjast märku andis. Saatja mulle tundmatu tütarlaps ja kirja sisuks vaid üks küsimus: kas ma olen (minu isa) tütar. Vastasin jaatavalt ja küsisin, kas me oleme kuidagi seotud. Vastus oli kiire ja hämmastav - jah, oleme. Minu isa on ühtlasi tema vanaisa.
Päris tooli pealt ma maha ei kukkunud, sest kuulujutu tasemel olin ma kuulnud, et mu isal pidavat olema vallaspoeg, kes on mu õest vaid loetud nädalad vanem ja kannab sama nime, kui mu isa. Midagi täpsemat ei teadnud ja polnud ka kellegi käest küsida. Mingil ajahetkel aastakümneid tagasi olen küll mõelnud, et otsiks oma poolvenna üles, aga kuidas otsida inimest, kellest ei tea midagi peale eesnime ja väga ligikaudse sünniaja...sinna need otsingud jäidki. Ja kui aus olla, siis pole ma sellele väga palju mõelnud ka. Kui tema oleks mind leida tahtnud, oleks see olnud kaunis lihtne, peale kunagist lahutust võtsin tagasi oma neiupõlvenime, seega olen täpselt sama nimega kui sündides ja kõikvõimas Google teab minust ikka üsna palju. Igatahes leidis mu vennatütar mu päris hõlpsasti. Elagu sotsiaalvõrgustikud.
Kui algul suhtusin natuke umbusklikult, siis kell pool kaksteist öösel potsatasid mu postkasti pildid ja neid avades vaatasin oma viisteist aastat tagasi surnud isa silmadesse. Enam polnud mingit kahtlust.
Suhtlesin oma vennatütrega vist kella poole üheni öösel, juttu jätkus kauemaks. Vend ise olevat Tais puhkusel ja ei tea meie kontaktist veel midagi. Tütar lubas temaga rääkida, kui vanemad tagasi tulevad.
Nii et kui asjad sujuvad, kohtume aprillis vennaga, keda pole kunagi kohanud.
Elu on põnev.
Õeraasu sünnipäeva puhul aga käisime Nokias Gregoriani kuulamas, hea oli. Noorem põlvkond sai ka kaasa võetud, noormees ja tütarlaps, kaks armunud turteltuvi. Nii armas. Muusika oli vapustav ja etendus vägev, tuld ja pauku laval nii palju, et ma hakkasin vahepeal juba kahtlustama, et etenduse kulminatsiooniks kujuneb Nokia sprinklersüsteemi töölehakkamine ja kõik külastajad lahkuvad läbivettinutena, seda õnneks siiski ei juhtunud.
8 kommentaari:
Kusjuures, elu on rohkem seebiooper kui need seebikad ise ongi. Tõestuseks päris mitu lugu elust enesest...
Ma kirjutasin eriti pika kommentaari ja see läks lihtsalt kaotsi. :(
Aga mu jutu point oli, et paljudest asjadest ei saa isegi blogis kirjutada, sest mõned sündmused (ja karakterid) tunduksid tavainimesele räigelt ülepakutuna, sest need, kes vaikselt elavad, lihtsalt ei teagi, et elu võibki väga tihti "ülepakutud" olla.
Ja ma arvan, et kirjanikud jagunevad kaheks, neiks, kes eelistavad kujuteldavat maailma ja muidu mõnusat kakaod ja kaminaesist, ja neid, kes käivad aktiivselt "inspiratsiooni ammutamas". Kui juba prantsuse kirjanikest juttu oli, siis 20. sajandi kõige kuulsam prantsuse kirjanik Celine ütles oma teose "Reis öö lõppu" alguses, et kõik on väljamõeldis, aga see kattub väga olulisel määral tema enda biograafiaga (sõda, Aafrika, USA, naasmine, arstina töötamine jne).
ma vist lausa kardaks selliseid asju.
Elu on vahel seebilik tõesti. Mul ka hetkel sarnane seebiooperlik lugu käsil. Sugulased, kellest ma ei ole ligi 40 aastat midagi teadnud, hakkasid äkki mu ellu sisse sadama. Kusjuures puhtjuhuslikult, üldse mitte otsitult. Ja mitte üks sugulane, vaid viimase aasta jooksul juba kolmanda otsa komistasin. Mis muud öelda, kui et ka hästi varjatud perekonnasaladused kipuvad millalgi välja tulema.
Saladused tulevad aja jooksul kõik välja, meie asi on otsustada, kas need meile meeldivad või mitte...
Aga seekordne lugu tundub sealt meeldivama poole pealt olema :)
Mul kah on hakanud kontaktid sugulastega tihenema, pikka aega kadunud olnud inimesed on ühendust võtnud. Ei tea, kas see on aja märk või mis?
see tundub suisa uskumatu. mitte lugu kui niisugune, vaid seetõttu, et näen just praegu kõrvalt üsna samasugust lugu. ainult et sood on täpselt vahetuses... kõik muu on sama. sisuliselt isegi kontaktivõtmise aeg.
Ma parem ei sure.....
;)
No ikka väga vahva!
Postita kommentaar