Kui detsembri algul suur perekondlik laialikolimine toimus, tekkis mul alguses tunne, et äkki hakkab pikkadel talveõhtutel üksinda maamajas igav. Etteulatuvalt võib öelda, et see tunne oli täiesti vale, mul ei ole mitte kordagi üksinda igav hakanud ja pigem jääb ajast puudu, aga see selleks. Ühesõnaga, selleks, et potentsiaalset igavustunnet juba eos tõrjuda ja võib-olla end ka natuke emotsionaalselt upitada, tegin endale profiili ühte välismaisesse tasulisse tutvumisportaali. Miks välismaisesse - Eesti on esiteks nii väike, et siin anonüümseks jääda on praktiliselt võimatu, pealegi on kogemus näidanud, et minuvanuste eesti meeste arvates tuleks üldjuhul minuvanused naised kas jää peale surema viia nagu eskimod oma vanuritega vanasti tegid, teine variant on, et vajatakse toatüdruk-sokipesijat ja kolmas variant on, et 25-aastane noormees pakub head seksi täieliku ülalpidamise eest. Kõiki kolme varianti soovisin juba eos vältida.
Tasulise portaali aga valisin just nimelt selle kolmanda variandi vältimise nimel, sest see pole kaugeltki kohalik probleem.
Minu mõte aga oli rohkem tõesti see, et pigem sooviks kirjasõpra, kellega kirja teel natuke lobiseda, oma inglise keelt rohkem vormis hoida, kui vaid majandusnäitajatest rääkides. Mõttes lubasin endale, et päris kindlasti ei hakka ma kirjutama kellegagi, kes elab lähemal kui tuhat kilomeetrit ja üleüldse soovitavalt mida kaugemal, seda parem. Sest reaalelulised suhted on küll viimane, mida ma soovin.
Tulemus oli täiesti ootamatu, juba esimesel päeval saabus üle viiekümne kirja ja ma poleks neile vastata jõudnud isegi siis, kui ma seda soovinud oleksin. Paarile siiski vastasin. Kuid juba esimestel päevadel sain selgeks, et tegelikult ma ei viitsi kirjutada ja ei viitsi ka suhelda. Mul on omaenese personaalses mullis parasjagu nii hea ja roosa olla, et ma lihtsalt ei taha, et keegi mind selles segaks.
Kõige jamam on see, et ma ei saa seda profiili nüüd ka maha võtta enne, kui ettemakstud raha otsa lõpeb ja kirju tuleb endiselt. Kirjutajate ees on päris paha tunne - no mida ma pidin seda profiili sinna toppima, kui ma tegelikult suhelda ei taha. Üsna imelik on ka selgitada, et sorry, probleem pole Sinus, vaid minus. Igatahes on mu Gmaili postkast lootusetult lugemata kirju täis ja kui ma mõnele inimesele pole nädalaid vastanud, siis palun vabandust, ma pole seda kirja ilmselt märganud või olen selle kogemata hulkkustutamise käigus välja visanud...
Lisaks veel tõdemus, et tuhat kilomeetrit ei ole piisav vahemaa, majanduslikult kindlustatud inimene võtab lennukipileti ja kui sa siis kohtama minna ei taha, pead lihtsalt valetama...mis ei ole mu tugevaim külg ja paneb mind põdema.
Moraal nagu alati, olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täide minna. Ja katsuge siis tulemustega toime tulla.
6 kommentaari:
Ja kui palju petiseid võib veel nende kirjutajate hulgas olla!!
Allikas: Pealtnägija saade ETVs
Seda Pealtnägija saadet ma nägin ja nagu tavaliselt, ei jõudnud inimeste naiivsust ära imestada. Sest tegelikult on need petised väga lihtsalt tuvastatavad. Vilets inglise keel, kirglikud armuavaldused esimeses kirjas peaks iga inimese ettevatlikuks tegema. Aga nagu selgub, ei tee.
Väga hea pealkiri! Aga mulle tundub, et sa ei tea ise ka, keda või mida sa tahad (suhete osas).
Saada kõik kirjad mõnele sõbrannale edasi?
Või pane blogisse :)
Ma võin vastama hakata;) Raha eest muidugi:D
:DDDDD Jajaa, soovidega peab olema ettevaatlik :)
Aga üht võin küll öelda - olen üle 15.a. interneti kaudu suhelnud ja on tekkinud tõeliste sõprade (enamus neist küll endised õpingukaaslased, aga ka mõned "võõrad", ring ja sõprussidemed on mingil erilisel tasandil (õlad, milledesse võid alati nutma toetuda), kompromissitud, intriigide ja konfliktide vabad suhted, iga su meeleolu nüanssi tabavad ja kui vaja, lennatakse kohale, kaasas "täidetud kana ja pintslid" ja pesevad nõusid :)
Mul pole kunagi eestis olnud ühtegi sõpra, häid tuttavaid küll.
Postita kommentaar