Nänniaeg

Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja.