Olen viimastel jäistel hommikutel tormanud üle õue garaazi, auto käima ja garaaziuks lahti, ise tuppa tagasi viimast kohvilonksu ja sigaretti nautima. Las suksu soojeneb natuke enne teeleasumist.
Tänagi hommikul viskan kasuka selga ja topin talvepapud jalga, hakkan autovõtmeid otsima, mida pole, seda pole...ma üldiselt olen korralik ja panen nad kohe koju jõudes kindlasse nagisse, aga vahel unustan ka taskusse.
Mida pole, seda pole.
Sisetunne sunnib M käest küsima, ega ta autovõtmetest midagi ei tea.
Ei, vastab tema surmtõsise ja üliausa näoga. Nii ausa, et mu kahtlustunne süveneb. Sellegipoolest keeran käekoti pahupidi (no Bermuuda kolmnurk on ju naisterahva käekotiga võrreldes üks ohutu ja klaar koht, eks).
M on vait nagu sukk ja mina lähen järjest rohkem närvi.
Lõpuks vaatan uksest välja, no selge pilt, suured saapajäljed lähevad kuurini ja tulevad tagasi ka...
Või mina vannitoas lobistades kuulsin, et ta väljas käis. Pealgi, hommikuse koerte sisse-väljalaskmise käigus paugub välisuks nagunii korduvalt.
Ausõna, üldse ei olnud naljakas. Kuigi peab tunnistama, et sooja autosse istuda oli meeldiv küll. Aga miks ta seda öelda ei võinud?
8 kommentaari:
Sa ei osanud marslaste keeles küsida :D
Mulle ka meeldib koduperemees olla:)
Mulle tundub, et sa peaks ennast vastava kirjanduse abil harima ja pisut kuiva trenni tegema, missugust reaktsiooni ühelt õrnalt ja abitult naisterahvalt oodatakse, kui tugev mees tema eest hoolitseda tahab :D
Ma kardan, et kui ma poole sajandiga pole suutnud seda õrnust ja abitust ära õppida, ei aita enam ükski trenn ega kirjandus :D
Meil juhtus eile sarnane lugu. Tualettpaber lõppemas. Ma oletasin, et Temal ei tule see meelde, sest ta läks ju hommikuhahetuses. Tulin võidurõõmsalt poest, ütlesin, et läksin läbi, sest poest mööda sõites tuli meelde. Tema mühatas, et väga hea ja pangu ma pakk vannituppa. Tegin ukse lahti ja pesumasinale oli valmis seatud TÄPSELT sama nelipakk. Lisaks oli söök ka valmis tehtud. Ja mulle ei poolt sõnagi, kuigi me rääkisime vahetult enne mu saabumist telefonis.
Lugesin Sinu lugu ja naersin valjult.
Mu elukaaslane teeb selliseid tualettpaberitrikke teadlikult, ta tahabki, et me ostaks selliseid ülivajalikke ressursse korraga, aga nii, et mina ei teaks, et korraga. Tal on kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus, et mul tuleb sedasorti asjade ostmine meelde kas üliviimasel minutil või päev-paar hiljem, mis tähendab, et ta tahab kuskil kapinurgas sala-vetsupaberit/-kassitoitu/-kohvipakki hoida, mida saaks neil puhkudel pruukida, kui ma küll hommikul mõtlesin poest tuua, aga poes läks meelest ära.
Mu elukaaslane teeb selliseid tualettpaberitrikke teadlikult, ta tahabki, et me ostaks selliseid ülivajalikke ressursse korraga, aga nii, et mina ei teaks, et korraga. Tal on kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus, et mul tuleb sedasorti asjade ostmine meelde kas üliviimasel minutil või päev-paar hiljem, mis tähendab, et ta tahab kuskil kapinurgas sala-vetsupaberit/-kassitoitu/-kohvipakki hoida, mida saaks neil puhkudel pruukida, kui ma küll hommikul mõtlesin poest tuua, aga poes läks meelest ära.
Ei no halloo, kas me peame ka seda blogi või mis?
Postita kommentaar