Keeltest ja emakeelest eriti

Emakeelepäev oli tegelikult juba laupäeval, ja mõtted selle ümber keerlesid siis. Aga ise olin nii peast laiali, et kirjutamiseni ei jõudnudki.
Lugesin eile huvitavat arutlust selle kohta, millise imeväe läbi läänemeremaade väikesed keeled säilinud on. Võõrvõimude, võõrkeelte ja kultuuride vaheldumine. Usutav, sest tõesti, need väikerahvaste keeled, mis on olnud pikalt ühe suure keele ja kultuuri valdusalas, on tõepoolest hävinud.
Emakeel oli koolis mu lemmikaine, ja kirjandite kirjutamine üks mõnusamaid asju. Isegi niivõrd, et sain keskkoolist kaasa soovituse minna eesti filoloogiasse. Kaine mõistus keelas, teadsin, et kirjandusega leiva teenimiseks pole ma piisavalt andekas ja eesti keele õpetaja elukutse ei ahvatlenud üleüldse mitte. Tollane politiseeritud ja üheülbaline ajakirjandus ka mitte.
Nii ongi mu emakeel aastatega rooste ja raisku läinud. Kui palju ma ikka peale päeviku kirjutanud olen, ametikirju ja kantseliiti. Alles nüüd, kui märkasin, et mu blogi loevad veel mõned inimesed peale minu enese, olen püüdnud oma kirjapandut rohkem silmas pidada ning kõikvõimalikke parasiitsõnu vältida. Vahel see küll ei õnnestu, mõnikord on näpud kiiremad.

Keeleoskus on üleüldse üks vaieldav värk. Paar nädalat tagasi käis ka läbi blogimaailma suur mõttevahetus teemal, mis see keeleoskus siis õigupoolest on. Meenutasin, kuidas kord küsisin oma rootslasest ülemuselt, mitut keelt ta rääkida oskab, ta hakkas naerma ja vastas "Twenty defectly". Tõepoolest, kusmaalt hakkab keeleoskus, kahesajast, kahest tuhandest, kahekümne tuhandest sõnast? Oskusest end väljendada? Mõnes hõimukeeles polevatki rohkem kui kolmsada sõna, samuti olen ma kuulnud kõlakat, mis väidab, et ühes Hollywoodis filmis ei tohtivat kasutada üle 300-400 sõnalist sõnavara, muidu ei saa immigrandid aru...
Tööandjana olen kohanud keeleoskuse taseme mõistmist seinast seina, kui on kirjutatud keeleoskuse tasemeks keskmine, võib see tähendada ükskõik mida. Töövestluse käigus ootamatult väidetavalt osatavale keelele üle minnes olen vastuseks saanud nii mämm-mämm kui ka korrektse vastuse. Nii et arva siis ära.

Puristlikust seisukohast võin väita, et peale eesti keele (ja sedagi sulgudes) ei oska ma ühtegi keelt. Hoolimata sellest, et viimased kümme aastat olen iga päev suhelnud, lugenud ja kirjutanud inglise keeles ja kolleegid toovad mulle oma inglisekeelsed tekstid mulle ülevaatamiseks, näitas Generumi koduleheküljelt leitud test, et inglise keelt ma ei oska, haledad 55 punkti sajast, kesktase. Teistest keeltest parem poleks siis vist mõtet juttugi teha. Kuid ma siiski teen.
Vene keelt on meie põlvkonnale alates teisest kooliaastast sisse taotud. Tulemus: räägin, väidetavalt vabalt. Väidetavalt ukraina, mitte eesti aktsendiga, ilmselt selle tagajärg, et enamik isiklikke tuttavaid, kellega selles keeles suheldud, on olnud ukraina päritolu. Kõnekeel tavaliselt peegeldub. Ise tunnen, et sõnavara on väike. Grammatikaga on kehvad lood, saan hakkama, kuid parema meelega lasen kirjutatu mõnel vene keelt emakeelena valdaval inimesel üle vaadata.
Soome keel pärineb, nagu enamikel põhjaeestlastel, soome televisioonist. Ise väidan, et ma ei räägi eriti. Kirjutada ei julge üldse. Soomekeelsetele kirjadele vastan inglise keeles (mida ma teatavasti ka ei oska). Soomlased ise väidavad, et oskan küll ja üritavad minuga kangekaelselt soome keelt rääkida. Kui ma väga vaidlema hakkan, tuletavad mulle meelde, kuidas ma ühel konverentsil tunniajalise soomekeelse ettekande pidasin. Väidet, et see oli tingitud ainult sünkroontõlke rikkest ja siis ma võtsin ka käed, jalad ja publiku tõlkimiseks appi, ei võeta arvesse.
Türgi keel on vist ainuke, mida ma aastajagu keeltekoolis õppinud olen, aga mida ma sellegipoolest ei oska. Heal juhul algtase, kui ma esimest korda aastaid tagasi Türgis käisin, ei saanud mitte ühestki sõnast aru, nüüd oskan reklaame ja suunaviitu lugeda ja kui väga pingutan, tuleb paar viisakusväljendit ka meelde.
Saksa keeles suudan sõnaraamatu abiga lugeda erialast teksti, rääkida ja kirjutada ei oska. Või nagu õde Kanaaridel basseini ääres saksa turistidest ümberpiiratuna teatas, et tema saksa keele sõnavara on numbrid ühest kaheteistkümneni. No ma oskan veel seda ka öelda, et ma ei räägi saksa keelt.
Hispaania keeles suudan orienteeruda, maha müüa end ei lase, aga eriti pikalt suhtlema ka ei kipu. Grammatikast ei tea midagi.
Itaalia keelega umbes sama lugu kui hispaania keelega, pealegi lähevad nad mul aeg-ajalt segamini.
Prantsuse keeles oskan viisakusväljendeid ja tualetti küsida.
Skandinaavia keeltest saan natuke aru taani keelest, aga ise rääkida ei oska. Puhas laiskus, sellist skandinaavlast, kes inglise keelt ei räägiks, pole mina kohanud.

Cv-sse kõigi nende keelte algtaset küll kirjutama ei kipuks. Tobe oleks.
Hea, et meil ikka meie kaunis emakeel alles on.