Mõtlesin nagu tavaliselt hommikul oma päevaplaani läbi, sest tihtilugu sõltub sellest, mida ma selga panen. Jõudsin järeldusele, et kontorist täna välja ilmselt ei roni ja ka eriti tähtsaid kokkusaamisi pole plaanis. Lisaks õhtune kosmeetikuaeg, kus peaks olema seljas midagi mittekortsuvat ja mugavat. Seega said valikuks M&S pehmest hallist trikoobukleest püksid, sama firma must kolmveerandvarrukatega topp ja Kappahli poolde reide ulatuv tuunika, musta-valge-punase ja hallikirju. Mõned sobivad hõbevidinad, kell, ja valmis minekuks.
Vaatasin peeglisse ja miskipärast tuli seosetule meelde paar situatsiooni. Üks mu oma ema kaeblemine selle üle, et eale mittevastavaid riideid pole kusagilt saada. Teiseks paar lõbusat situatsiooni Koplis elamise perioodist, kus ma tänaval vähemalt korra nädalas vene pensionäride käest sõimata sain eale mittesobiva riietuse pärast. Kolmandaks hiljutine mälupilt Kanaaridelt, kus bussipeatuses vaatasin pikalt üht imekaunist ja väga hästi riides olevat naist, kes võis vanuselt olla kindlalt üle seitsmekümne - hele pluus, heledad püksid, tume kardigan, komplekt, mis näeks ühtviisi hea välja nii kahe- kui kaheksakümneaastase seljas.
Ja siis mõtlesin sellele, et millest küll tuleb see ühiskondlik surve võimalikult märkamatuks jääda, kui sa ei ole enam kahekümneaastane, vähemalt meetripikkuste jalgadega ja ei mahu suurusesse 34? Mitte kusagil mujal maailmas pole ma tänavatel sellist põdemist märganud kui endise N.Liidu aladel, Lääne-Euroopa inimesed, vanusest sõltumata, käivad stiilselt ja isikupäraselt riides. Loomulikult ei kanna keegi töö juures ultraminiseelikut, nabapluusi või põlvini dekolteed, aga nende riiete koht ei olegi tööl. Ka noorte puhul. Olen isegi tööletulnud müüja koju riideid vahetama saatnud, kui pluusikaelus on ammu ära lõppenud, aga dekoltee ripub ikka edasi.
Selleks, et hea välja näha, pole vaja kanda asju, mida ühiskondlik arvamus heaks kiidab, vaid neid, milles ise end hästi tunned. Ja vaadata tuleb mitte passi, vaid peeglisse. Nii eest, tagant kui külje pealt, muuseas. Selleks,et seelikusaba vöö vahel ei oleks. Mitte selleks, et veenduda, et Sa ikka veel pole hakanud välja nägema nagu Demi Moore. Enamik inimesi ei hakkagi.
Igatahes minu 25-aastane kolleeg pistis hetk tagasi nina ukse vahelt sisse, ja kommenteeris, et sa näed jumalast lahe välja. Mida oligi tarvis tõestada.
8 kommentaari:
Pagan, mina tõesti tahaks teada, milline on meiesuguste eale VASTAV riietus??????????
Kümmekond aastat tagasi praakisid tütred mu garderoobist teksad välja, et pole nagu soliidne. Ammu juba tagasi jõudnud ja nüüd aitavad ise poes valida, et ikka kenad oleksid, mitte mingid lohmad kotid. Tikitud ja litritega ja mis kõik veel.
Muidugi, igal asjal oma aeg ja koht, aga hästi peab end riietes tundma.
Ma võin kihla vedada, et need pensionärid olid NAISED - osad naised miskipärast ise tahavad hirmsasti teisi raamidesse suruda. Kurat seda teab miks. Inimene peaks riietuma nii, et ta ise end mugavalt tunneb.
Mina aitan, või mis aitan, valin oma 47aastasele emale ise riideid. Justnimelt selliseid, mis poleks "eakohased", ehk siis inetud ja vananenud. Ütlen ka emale, et ta kannaks teksasid ja vabaajajalanõusid, milliseid isegi mina kannaksin. Minu arust on see täiesti normaalne kui naine näeb ka siis kena välja kui ta on üle 30.
Väga tore on, kui keegi märkab sinu riietust ja teeb komplimendi. Meil on töö juures sellised tüübid, et ma võiks vist aiatöö riietega ka tulla, vahet poleks. Üks mees vanasti ikka märkas ja tegi mõne komplimendi. Nüüd tema ka nagu vanaks jäänud. Või olen hoopis mina vanaks jäänud?
Igatahes pole kõik veel kadunud. Mõnikord, eriti kevadel, tuleb selline uus hingamine, et katsun midagi ilusat ja "mitte-eakohast" hankida. Eestis on see väga raske ülesanne, ainult sinu firmast on teinekord abi.
Nojah. Kui ma oma riidekapi sisu päritolu analüüsima hakkan, siis selgub ka tavaliselt, et umbes pool pärineb piiri tagant ja teine pool raha on samasse kohta viidud, kust palk tuleb...
seda ma ütlen jah, et Rakveres on mitu aastat minu jaoks midagi puudu:((ja Pärnusse mind enam ei viida.
tegelt olen püsti hädas, sest kaal juures ja riided puha musta värvi. Pühapäeval, enne sünnipäevale minekut noris poeg 4 mind: kas lähme matusele kui ma järjekordse musta värvi ürbi selga tõmbasin.
Mitte ei oska kirjut kanda.
Marjaka kommentaar nii lahe. Minu jaoks naise iga 30-st algabki. Enne seda on noored naised :P
Üks naljakas haiglalugu. Läksin tollal viieteistkümnesega erakorralisse - kõrvavalu. Tohter vaatas meid kahte ja klähvas nagu täiskasvanu pubedele: "Ja kummal teil see kõrv siis valutab?"
Sopsutasin ennast, vabandasin ja ütlesin, et mina olen ema:D:D:D /no päriselt ei ole, aga hakka kõigile rääkima/
Lugupeetud tohtri nägu vajus pikaks-pikaks. Vabandas tasakesi ja oli lõpuni üliviisakas.
Selle viimase kommentaari peale minult midagi analoogset.
Lugu ligi viis aastat tagasi, kui noorema tütre sünnitama viisin. Vastuvõtus tädike käratas, et õde läheb istub sinna nurka ja ei sega :) Ning üsna tihti on Tupsut minu lapseks peetud, seda enam, et ta mulle ema ütleb.
Postita kommentaar