Aasta viimased mõtted

Tegelikult pole sel aastanumbri vahetusel ju mingit mõtet, tegemist on lihtsalt kokkuleppelise ajapunktiga Gregoriuse kalendri järgi, mis Maarjamaal alles 1918.aastal kasutusele võeti. Minu enese jaoks on pööripäeval oluliselt suurem märgiline tähtsus. Valguse võit pimeduse üle, uue loodusetsükli algus.

Nii kaunist jõulu- ja aastavahetust ei mäletagi, võib-olla kusagilt lapsepõlvest. Tõeline talvemuinasjutt. Panen aiablogisse ka mõned pildid. Paar päeva tagasi oli meie sissesõiduteel isegi traktorit näha, kuue siinelatud talve jooksul tervelt teist korda, ja isegi kohalikke valimisi pole tulemas. Midagi imelikku toimub. Muidugi võis olla ka mõne hea naabri eraalgatus, keegi pole ütlema tulnud.

Õnneks tõi eks eile õhtul tagasi remonditud Lumehelbekese, nii et kui lumi just üle pea ulatuma ei hakka, peaks tubli neljaveoline ameeriklane meid välja vedama. Parketimaasturiga lumme söösta ei riskiks, kuigi pooleteise aasta tagune otsus vahetada naelrehvid Nokia lamellide vastu on osutunud õigeks, lumepudrus pidamine on oluliselt parem.

Karukalli sain eksilt pealekauba, nii et ribid ragisesid. Jah, kui saaks inimesest valida ainult need omadused, mis head ja vastuvõetavad on. Sellest on ilmselt kõik unistanud. Sellegipoolest on mul hea meel, et me kõigest hoolimata hästi läbi saame. Ma ei oska vihata ja kauna kanda. Oli, mis oli.

2009, millega ta meelde jääb? Firma kolimine, seda eelkõige. Töine, loominguline, raske, kuid ometi igat kulutatud kalorit ja ajurakku väärt. Ise rahul ja töötajad kiidavad taevani.
Ema operatsioon, õnneks heade tulemustega. Enda järjekordne katkilõikamine-kokkuõmblemine, õnneks heade tulemustega. Kaks soojamaapuhkust, mõned tööreisid.
Palju uusi ja ilusaid asju aias. Vajalikud ja õnnestunud täiendused majas ja aias - uus ahi, terrass, majaesise sillutis. Masu on meie perest õnneks mööda läinud, samamoodi läks meist mööda buum - raha on tulnud lugeda kogu aeg.

Viimasel jõulueelsel tööpäeval jõudis kohale ka firma sünnipäevakink, mingil salapärasel põhjusel ligi kuu aega Viinist teel olnud Zimbabwe skulptori Colleen Madamombe skulptuur. Kui hästi läheb, toome koostöös välisministeeriumiga järgmisel aastal nende näituse ka Eestisse. Põnevad ja suurepärased kujud. Olen igatahes kingi eest tänulik, kuigi hetkel jääb kuju kuuri alla ootele ja kevadel läheb aeda. Toas pole nii suure asja jaoks lihtsalt kohta.

Kõigile lugejatele aga head vana aasta lõppu. Minu oma tuleb teleka ees, koerte, taasleitud kassi, kodutehtud seakarbonaadi ja Martini Astiga. Natuke pauku teeme ka. Et kurjad vaimud meist järgmisel aastal kaugele hoiduksid.