Jõulud seljanka ja Bocelliga

Arvestades seltskonnaürituste tihedust viimase kuu jooksul otsustasime sel aastal traditsioonilise perekondliku jõulusöömingu ära jätta. Väikeseid lapsi, kellele asi hirmtähtis oleks, peres pole. Üleüldse on peret vaid näputäis, nii et otsus sai üsna üksmeelne. Ilma lubas ka sellist,,,tuisku lörtsi, väikseid poisse ja pussnuge, õnneks oli tegelikkus palju rahulikum. Ema ja tädi ea ja tervise tõttu on ringikütmine nende jaoks kaunis pingutav, poiss on selles vanuses, kus traditsioonid enam ei loe ja veel ei loe, ning ainult kahekesi pidulikku õhtusööki korraldama hakata tundus lihtsalt äärmisel mõttetu.
Lisaks tuli üleeilseks kutse naabrimehe sünnipäevale ja arvestades viimase aja kogemusi, kipuvad peod selle seltskonnaga kole lõbusaks kätte ära minema ja kole kaua kestma. Nii juhtus ka seekord. Kohe väga lõbus oli. Ja kaua kestis ka. Tagajärjena tundsin end jõululaupäeva hommikul nagu peksasaanud kass. Õnneks ei olnud üldse paha olla, lihtsalt selline teerulli alla jäänud tunne. Tukkusin terve päeva teleka ees, paaril korral jäin ka paariks tunniks magama. Keetsin seljankat ja panin selle nahka. Lugesin läbi kaks raamatut, viimase Dontsova ja "Minu Nepaali". Kuulasin-vaatasin telekast Andrea Bocelli kontserti ja kuna sellest jäi väheks, panin veel sama laulja jõuluplaadi peale.
Tegelikult oli väga mõnus päev ja mitte ühtegi töömõtet ei tulnud pähe. Mis on suht haruldane ja vägagi teretulnud nähtus.
Täna on tänu totaalsele väljapuhkamisele äärmiselt hea olla. Kui välja arvata suurest lösutamisest kangeks muutunud selg. See loodetavasti läheb tegutsedes üle.