mõtlesin ma eile õhtul läbi lääneakna siniroosakuldset loojanguvalgust imetledes. Kogu aeg on valge.
Aga organism nõuab oma ja üheksa tundi tööd pluss kolm tundi muruniitmist kustutas täielikult.
Üldiselt...üldiselt aga pole kirjutamise lainel, kohe üldse mitte. Mõtteid on, mis ridadeks ilmselt eal ei realiseeru.
Igal asjal on oma aeg.
1 kommentaar:
Eks igal asjal ja teol on oma aeg.Kui minu meel on kurb ja mõtted hajevil,istun oma truu jalgratta selga ja kihutan läbi metsa -nii ,et kõrvad lipendavad tuule käes.Metsas leian oma rahu ja meelekindlus tuleb tagasi.Kuulan metsa hääli ja hingan täiel rinnal metsa lõhnu.Paar tundi teeb imet.Eriti veel siis ,kui mets hakkab muutuma hämaraks ja salapäraseks.Tegelikult on natuke kõhe ka...
Postita kommentaar