Indiaanisaun

Mõnikord tulevad meestel ikkagi hullult head ideed.

Meie mererand ei ole puhkajatele õnneks eriti atraktiivne koht. Pankrannik, kuigi mitte eriti kõrge, meetrit kuus. Päike paistab vaid varahommikul ja hilisõhtul. Üles- ja allaronimise radasid teavad peamiselt kohalikud. Võõraid autosid radade otsas eriti sageli ei seisa, kuigi on juhtunud. Mul endalgi on olnud suvesid, kus ma opiõmbluste tõttu alla lihtsalt ei saa.
Kunagi oli siin isegi ülesküntud piiririba. Ja raskete saabaste jäljed pankrannikuäärsel liivikul. Tõsi, see piiririba künti kevadel üles, sest prikaz oli selline, Ja sama järjekindlalt tammusid kohalikud sellest oma jäljerajad üle. Need ei huvitanud enam kedagi.
Meeste parim idee sel aastal oli ehitada sel aastal rannikuribale indiaanisaun. Raam, telk, kuumaks köetud kivid ja hea seltskond.
Lõkkes kuumaks köetud kividega sai kolm mõnusat leili. Naabrimehe poolt tammevihaga
pehmeks sopsutatud selg. Hunnik rõõmsaid naerurõkatusi. Sulpsatamine merre paari meetri kaugusel kerisest ja nii iga leili järel.  Päikeseloojang silmanägemist pimestamas.
Pildil saun veel ilma katteta, sest paraku tuleb praegusel ajal kõik liigutatavad osad vahepeal koju viia.
Mõningad läksid pidu edasi pidama. Minu jaoks on paraku saun ja pidu eluaeg kaks erinevat asja olnud. Kui saun, siis higistamine, puhastus, ja uni. Kui pidu, siis pidu,
Lähen tuttu.
Kes küll nii mõnusa suve välja mõtles...