Viieteistkümnendast eluaastast saadik on olnud mu lahutamatuks kaaslaseks kalendermärkmik. Sõltuvalt eluperioodist rohkem või vähem tihedalt täis kirjutatud. Ajaline plaan. Vajalike tegevuste plaan. Ostude plaan. Viimased aastad lausa erinevad listid. Tööasjad kõigepealt. Poole meetri pikkune, kord lühenev, kord taas pikenev nimekiri asjadest, mida on vaja teha kodus. Mida aias. Ja siis kusagil, tavaliselt ainult virtuaalsel kujul nimekiri asjadest, mida tegelikult teha tahaks. Ja milleks nagunii kunagi pole aega või siis õiget inspiratsiooni või lihtsalt pealehakkamist.
Selleks suveks ei olnud mul ühtegi nimekirja. Isegi need paar asja, mis alguses nagu mõttes mõlkusid, said sujuvalt edasi lükatud. Nagu oleks juba kevadel ette teadnud, et talveväsimus suubub kevadväsimusse ja kevadväsimusest saab suveväsimus.
Millal ma viimati lihtsalt lamasin ja pilvi vaatasin? Liigagi ammu vist. Vist millalgi enne seda, kui asusin peaaegu kümme aastat tagasi praegusele tööle. Millalgi enne, kui hakkasin kaheksa aastat tagasi selle vana maja renoveerimisega jantima. Enne...
See suvi on olnud pilvede vaatamise suvi. Lamamistoolis lebamise ja raamatulugemise suvi. Sõpradega lobisemise, veinijoomise ja saunatamise suvi.
/ja kümnendamal aastal tema vaatas, et see, mida ta loonud oli, oli hea saanud. Khm./
Mulle oli sellist suve äraütlemata kombel vaja ja ma olen selle üle hirmõnnelik olnud. Troopikasoojad päevad, sumedad ööd (tühja neist parmudest ja sääskedest, see läheb üle).
Puhkusejärgne tööleasumine oli kui külma vette kukkumine. Esimese nädala ma ainult urisesin. Vaikselt, viisakalt ja oma nina alla. Ma vähemalt loodan seda.
Nüüd hakkab üle minema ja tegutsemisvaim tuleb tagasi. Kalendermärkmik on taas oma alalise koha leidnud ja aias käin ringi, pea mõtteid nii täis, et kohekohe hakkavad kõrvadest välja pressima.
Viimasest operatsioonist sai eelmisel nädalal aasta ja analüüsid on puhtad. Kas ma sain temast jagu? Aeg näitab. Kord me läheme kõik, aga mul on maa peal veel mõndagi teha. Vähemalt mulle enesele tundub niimoodi.
7 kommentaari:
Jõudu, jaksu ja head tuju Sulle Su tegemistes!
Käin Su huvitavaid blogisid sageli lugemas, ainult kommenteerima olen laisk :)
Niisugust endale olemise aega peab inimene ikka aeg-ajalt omale lubada saama. Kasvõi üheksandal aastal. Minul on neid perioode küll sagedamini ja patuga pooleks. Aga küllap tuleb see kasuks ka sõraliste tõrje osas.
oooh, peaks ka märkmiku võtma. ja sinna sisse kirjutama ainult need asjad, mida teha sooviks.
tõepoolest, ei teagi enam, mida sooviks. kogu aeg ainult peab-peab-tuleb-on vaja.
aga see suvi on tõepoolest Sinu suvi kogu oma soojade (kuumade) ilmadega ja pilvedesse vaatamisega ja aia eest hoolitsemisega.
naudi kõike, mida Eestimaa suvi pakub ja hoian pöialt, et tervis alt ei veaks!
Lapsena lebasin ma tihti murul ja vaatasin taevasse - nägin seal igasugu imeelukaid, kaugeid maid, mägesid. Mida reaalsemaks elu muutus, seda vähem jäi aega pilvede jaoks. Aga sellel suvel on minulgi kõik teisiti - kontoritoolis istumise asemel olen minagi unistada sanaud. Ja see on nii äraütlemata mõnus. Peaasi, et tervis alt ei vea.
ma tean, et sees olles on oluliselt lihtsam vapper olla kui kõrvalt vaadates.
aga vapper oled ikkagi.
ma eile just mõtlesin,et nii mõnusat suve ei mäletagi.
olen sellega samuti varbaotsteni rahul.
Mul on sinu üle hea meel, et sa oled õppinud elust uutmoodi rõõmu tundma. Mitte üksnes läbi tegutsemise ja saavutamise, nagu seni, vaid ka läbi olemise. Minu arust on see väga oluline oskus.
mul on see suvi olnud täpselt sama - lugemise, pikutamise ja taevassevahtimise suvi. isegi muru on vaid 3-4 ndl tagant niidetud, muud pole üldse tehtud...
Postita kommentaar