Rõõmsat ja kurba...

Elus käivad head ja halvad uudised paraku käsikäes. Seda uudist me muidugi teadsime juba laupäevast , kui laipväsinud jõmpsik Kopenhaagenist helistas, ja hea meel oli muidugi, kuigi jah, et see ka nii suurelt kajastamist leiab, poleks osanud oodata. Olgu see siis näiteks ennustajatele, kes väidavad üksikvanemate lapsed probleemide allikad olevat, sel poiss on oma isa elus näinud vaid paaril korral ja siis ka mitte eriti adekvaatses olekus. Materiaalsest toetusest ei räägigi, seda pole eales penni eest olnud ega ka mitte oodatud. Vahel võtab muidugi ennastki imestama, kuidas see põnglane naistekarja kasvatusel nii kobe välja on kukkunud, lisaks kaelasrippuvatele medalitele ei karda ka mootorsaagi käivitada ega traktoril õhufiltrit vahetada, kas siis saab midagi muud kui uhke ja õnnelik olla sellise järeltulija üle? Mis siis, et ma ainult tädi olen :).
Halvem uudis tuli aga vanema generatsiooni tädi käest, kollatähni degenereerumine on hirmus asi ja peaaegu ravimatu, üks laseroperatsioon juba olnud ja teine tulemas, aga eriti lootusrikkad arstid ei olevat ja see teeb tõsiselt murelikuks. Ning kuna vanaemaga elanud poiss läheb sügisest Tartusse, saab meil ilmselt olema kaks vanema generatsiooni esindajat, kes kumbki kategooriliselt keelduvad oma korterist lahkuvat ja samas ilma kõrvalise abita toime ei tule...oehh, saab keeruline olema kogu see logistika juba tänu vahemaade pikkusele, aga midagi pole parata. Kord saame vanaks me kõik.
Kodus aga teeb murelikuks koera tervis, eakas kolli kas ei kuule või on tal mingi muu häda tähelepanemisvõimega, muidugi, lähenev kaheteistkümnes sünnipäev on kolli jaoks kõrge vanus, samas ei ole muul tervisel häda midagi ja murutraktori kärusse hüppamine ja sellega uhkelt ringisõitmine on endiselt parim meelelahutus.
Eks aeg annab arutust. Lahendamatuid probleeme ei ole.